Kui kõik teavad kliimakriistist, miks keegi ei vastuta?

130 aastat tagasi arvutas Svante Arrhenius, et CO₂ hulga suurenemine atmosfääris võib tõsta Maa temperatuuri. Kliimamuutuse põhjused ja tagajärjed on teaduses olnud teada üle 100 aasta ning poliitikas vähemalt 40 aastat.

Taimar Ala ütleb värskele Euroopa kliimaraportile viidates õigesti: kliimamuutus pole abstraktne keskkonnateema, vaid horisontaalne risk, mis mõjutab majandust, julgeolekut ja inimeste igapäevaelu, ning et kliimamuutuse, elurikkuse kao ja keskkonnasaaste koosmõjust tekkiv superkriis pole kauge tuleviku probleem, vaid tänane reaalsus.

Värskelt avaldatud raport näitab, et Euroopa on endiselt kõige kiiremini kuumenev manner ja kliimamuutuse mõjud ei avaldu enam üksikute äärmuslike nähtuste, vaid üha tihedamate ja tugevamate kuumalainete, põudade, põlengute ja kiirema lume- ning jääkatte sulamisena. Andmete kohaselt koges valdav osa Euroopast 2025. aastal pikaajalisest keskmisest kõrgemat temperatuuri. Sama ka Eestis: 2025. aasta kujunes mõõtmisajaloo üheks soojemaks.

See, mida Keskkonnaagentuuri juht ütleb, pole uus ega murranguline teadmine, vaid ammu teada ja rahvusvaheliselt kinnistunud arusaam. Kuid sellest diagnoosist jääb midagi väga olulist puudu.

Kui probleem on nii ammu teada ja risk kogu ühiskonnale on nii selgelt sõnastatud, siis on see paratamatult otsese poliitilise vastutuse küsimus.

Kuid miks isegi aastal 2026 ei kajastu see Eesti poliitilistes otsustes?

Ka ei maini Keskkonnaagentuuri juht kordagi valitsust, mis dikteerib kehtivat kliimapoliitikat. Selline neutraalne kogu ühiskonda tegudele kutsumine jätab mulje, nagu oleks kliimakriis midagi abstraktset, millel puudub otsene seos poliitiliste otsustega.

Alates 2023. aasta kevadest kõik peamised keskkonna- ja kliimapoliitika kujundamise hoovad olnud peaministripartei, Reformierakonna, käes. Just selles ajaraamis on tehtud otsuseid, mis määravad, kas Eesti liigub kriisi leevendamise või süvendamise suunas.

Ajal kui värsked kliimaraportid hoiatavad üha kasvavate tervise-, majandus- ja toidujulgeolekuriskide eest, alates rekordkuumusest kuni põllumajanduse saagikuse languseni, liigub Eesti valitsus vastupidises suunas. Kriisi leevendamiseks vajalike otsuste tegemise asemel püüab valitsus nii riigisiseselt kui ka Euroopa tasandil kliimapoliitikat hoopis nõrgestada, sealhulgas loobudes siduvatest sektoripõhistest eesmärkidest.

Selle asemel, et kujundada sisulist ja teaduspõhist kliimapoliitikat, on loodud kõlava nimega kliimaministeerium, mille tegevus on jäänud sisult õõnsaks. On kulutatud palju avalikku ressurssi ning ametnike, ettevõtete ja vabaühenduste tööaega, kuid tulemuseks on eelnõud, mis hoopis kinnistavad ja isegi hoogustavad senist, loodusressursse üle ekspluateerivat majandusmudelit.

See on vastuolus nii valitseva teadusliku konsensuse kui ka valitsuserakondade poolt valijatele antud lubadustega. See on ka otseses vastuolus Keskkonnaagentuuri juhi üleskutsega, et tegutsemine pole enam valik, vaid kohustus. Kui see nii on ja põhiseaduse järgi see just täpselt nii ongi, tuleb ausalt öelda, et tegutsemine seisab valitsuse taga, mitte määrida vastutust kogu ühiskonna peale laiali.

Üle poole maailma SKP-st sõltub looduslikust kapitalist ja kui kliimakriis ja eluslooduse kadu ohustavad kogu maailma, aga ka Eesti majandust, toidujulgeolekut, inimeste tervist, elukvaliteeti ja sissetulekuid, siis on loogiline, et vastutustundliku valitsuse poliitika peaks olema suunatud loodusliku kapitali taastamisele.

Eesti metsade, elurikkuse ja kliima küsimus pole eraldiseisev keskkonnaprobleem, vaid majanduspoliitika tuum. Kui jätkame praeguse mudeliga, kus loodusressursse kasutatakse raiskavalt ja kiire tulu nimel rohkem kui need taastuda suudavad, kahaneb Eesti majanduse konkurentsivõime veelgi enam ja inimeste igapäevane toimetulek muutub praegusest veelgi keerulisemaks. Nagu olen varem korduvalt kirjutanud, Eesti majandus ei saa olla jätkusuutlik ja edukas, kui see rajaneb omaenda ressursibaasi ammendaval ärimudelil.

Valitsus peab oma rekordmadalast toetusest lõpuks järeldused tegema, mureuimast üles ärkama ja otsustavalt tegutsema. Ministeeriumides tuleb viivitamatult koostada eelnõud, mis ei piirdu ainult metsade ja laiemalt looduskeskkonna säästmisega, vaid on suunatud nende taastamisele; täita tuleb lubadused kiireks üleminekuks taastuvenergiale; kehtestada pesitsusrahu kõigis Eesti metsades ning lõpetada raied looduskaitsealadel.

Samuti tuleb suunata automaksust laekuv tulu kaasaegse, üle-eestilise ühistranspordi arendamisse ning luua maksusoodustused kohalikele puu- ja juurviljakasvatajatele, et tugevdada nii toidujulgeolekut kui ka regionaalset majandust.

Kui kliimamuutus ohustab siseturvalisust, majandust ja riigikaitset, nagu Keskkonnaagentuuri juht õigesti märgib, siis peab see kajastuma ka valitsuse prioriteetides, seadustes ja eelarveotsustes. Küsimus on, miks valitsusvastutust kanda lubanud poliitikud, kellele on antud ka vastav mandaat, kogu Eestit alt veavad?