Eelnõu kopitab sahtlis, kanad piinlevad puuris. Koalitsioon takistab loomade piinade leevendamist
Peaminister ei käsitle kanade puurispidamise keelustamist demokraatliku seadusandliku küsimusena. Nii asendab ta riigikogu rolli ettevõtjate vabatahtliku kokkuleppega.
Viimases Riigikogu infotunnis toimunu näitas seda väga selgelt. Kui küsisime, miks eirab peaminister laia avalikkuse soovi lõpetada kanade puurispidamine ning takistab selle küsimuse sisulist arutelu Riigikogu saalis, vastas valitsusjuht korduvalt, et eelnõu edasine menetlemine polevat enam vajalik, kuna Eesti suurimad munatootjad on juba allkirjastanud kokkuleppe üleminekuks puurivabadele tootmisviisidele hiljemalt aastaks 2035 ning et „sektor on juba otsustanud investeeringuid teha ja sellise suuna valinud“.
Teisisõnu asendas peaminister avaliku parlamentaarse arutelu ettevõtjate omavahelise lubadusega ja lisas, et parim viis turgu muuta on tarbija isiklik valik, mitte seadusandja otsus.
See on ohtlik arusaam demokraatiast. Ettevõtjate kokkulepe võib olla osa üleminekust, aga see ei saa asendada seadust.
Kui Riigikogu kokkulepet ei menetle, ei saa seda parlamendis muuta, seda ei jõustata ja selle täitmist ei saa kodanikud samal viisil nõuda. Seadusi ei tehta sellepärast, et ettevõtjad midagi lubavad, vaid selleks, et avalik huvi oleks kaitstud ja reeglid kehtiksid kõigile ühtemoodi.
Eelnõu on olemas ja riigikogus kaugele jõudnud
Kanade puurispidamise lõpetamine pole poliitilisse arutellu tulnud juhuslikult ega läbimõtlemata kujul. Selle valitsuse enda regionaal- ja põllumajandusminister Hendrik Johannes Terras tõi vastavasisulise eelnõu valitsusse. Teised ministrid andsid sellele eelnevalt kooskõlastuse. Ent peaminister ei lasknud eelnõud valitsusest edasi Riigikokku.
Kui valitsuse eelnõu toppama jäi, esitasid Riigikogu liikmed ise samasisulise eelnõu. See läbis Riigikogus esimese lugemise, kuid nüüd seisab Reformierakonna juhitud maaelukomisjonis ning komisjoni esimees ei lase menetlusega edasi minna. See on demokraatliku protsessi takistamine.
Kui ühiskonnas on laiapõhjaline toetus, valdkonna minister on eelnõu ette valmistanud, valitsuse liikmed on selle kooskõlastanud ja Riigikogu täiskogu on esimese lugemise lõpetanud, siis ei tohiks peaminister ega komisjoni esimees seda teemat vaikides maha matta. Riigikogu peab saama arutada ja otsustada, kas Eesti keelustab kanade puurispidamise hiljemalt aastatel 2035–2036.
Tarbija valikut tuleb riiklikult suunata
Peaminister püüdis arutelu nihutada tarbija valiku peale. Tema sõnul on parim viis turgu muuta see, et inimesed ostavad vabapidamisel kanade mune. Aga tarbija valik ei asenda seadusandja vastutust. Kui riik leiab õigesti, et teatud pidamisviis põhjustab loomadele põhjendamatuid kannatusi, siis ei piisa sellest, et öelda inimestele: hääletage rahakotiga. Loomade heaolu miinimumstandardid ei saa sõltuda ainult sellest, millise hinnaga muna inimene poes valida jaksab.
Just seetõttu küsisin peaministrilt, kuhu selline loogika välja viib. Kui valitsus peab ettevõtjate vabatahtlikku kokkulepet piisavaks põhjuseks, et kanade puurispidamise keelustamist seadusega mitte jõustada, kas siis sama loogikat saaks rakendada ka teiste loomade väärkohtlemise vormide puhul? Näiteks kui zoofiilid lepiksid avalikult kokku, et lõpetavad kümne aasta pärast loomade väärkohtlemise, kas siis poleks samuti seadust vaja?
See küsimus polnud provokatsioon provokatsiooni pärast. See näitas peaministri argumendi absurdsust. Loomade kaitset ei saa jätta nende inimeste või ettevõtjate vabatahtliku lubaduse hooleks, kelle tegevust peaks reguleerima seadus.
Lauri Hussar ei tunne asja
Veelgi kummalisemaks muutus olukord siis, kui Riigikogu esimees Lauri Hussar pidas võrdlust zoofiiliaga sobimatuks põhjendusega, et ühel juhul olevat tegemist kriminaalsete tegudega. Siin ta eksib. Zoofiilia pole Eestis praegu kriminaliseeritud. Riigikogu spiiker võiks seda ometigi teada, sest Riigikogu menetluses on valitsuse algatatud loomakaitseseaduse ja veterinaarseaduse muutmise eelnõu 899 SE, millega soovitakse zoofiilia ning seda kujutava materjali tootmine ja levitamine selgelt keelata.
Kuid ka see eelnõu on takerdunud Reformierakonna juhitud maaelukomisjoni. Seega pole probleem ainult puurikanade heaolus. Probleem on laiem, sest valitsuskoalitsioon takistab loomakaitselise seadusloome menetlust.
Kanade puurispidamise keelustamise eelnõu eesmärk on lõpetada Eestis munakanade puurispidamine alates 2035. aastast ning hinnata ülemineku edenemist 2030. aastal. Seega pole tegu üleöö kehtestatava muudatusega, vaid pika üleminekuajaga ettepanekuga.
Selle taga on ka selge ühiskondlik tellimus: MTÜ Nähtamatud Loomad on andnud üle rohkem kui 34 500 inimese allkirjaga petitsiooni kanapuuride keelustamiseks.
Kanade puurispidamise küsimus näitab valitsuse palet
Kanade puurispidamise lõpetamine on praeguse valitsuse lakmuspaber. Kas Eesti liigub loomade heaolu, tarbijate ootuste ja Euroopa arengutega kaasa või jääb kinni süsteemi, kus sadade tuhandete lindude elu möödub metallpuuris, ligikaudu A4-paberi suurusel pinnal?
Peaministrilt ootaks vähem üleolekut ja rohkem parlamentaarse demokraatia austamist. Riigikogu esimehelt ootaks menetluses olevate eelnõude tundmist ja maaelukomisjoni juhilt loomakaitse-eelnõude takistamise lõpetamist.
Kanad ei saa Riigikogus sõna võtta. Seda peavad tegema inimesed. Kui peaminister peab seda mõnitamisväärseks, siis pole probleem küsijates, vaid tema suhtumises loomadesse.