Lastevastaste seksuaalkuritegude eelnõust: valitsus hakkab liigutama just kodanike ja erakondade survel

Reformierakonna otsus Sotsiaaldemokraatliku Erakonna eelnõu toetuseta jätta on arusaamatu. Praegu on laste vastu toime pandud seksuaalkuritegude aegumise kaotamist ja ohvritele hüvitiste tagamist nõudev petitsioon kogunud juba enam kui 14 000 allkirja.

Algatajad soovivad, et riik ise nõuaks väärkohtlejalt ohvrile vajaliku hüvitise. Aegumise ja hüvitiste küsimuses toetab petitsioon sama suunda, mida taotlevad ka sotsiaaldemokraadid. Valitsuserakondade põhjendus, et sotsiaaldemokraatide eelnõu polnud vaja toetada, sest vajalikud muudatused on juba töös, ei veena. Ühe probleemi lahendamise ettevalmistamine ei muuda ülejäänud ettepanekuid tarbetuks.

SDE esitas oma eelnõu juba 16. aprillil. Meie ettepanekud hõlmasid laste vastu toime pandud seksuaalkuritegude aegumise täielikku kaotamist või tähtaegade olulist pikendamist, karistuste karmistamist, riikliku hüvitise väljatöötamist ning lastega tegelevate spetsialistide ettevalmistuse parandamist. Valitsusele oleks antud kahekuuline tähtaeg vajalike seaduseelnõude esitamiseks.

Ministeeriumi aegumistähtaegade väljatöötamiskavatsusega alustati suvel ning saadeti kooskõlastusele alles nüüd, kui SDE eelnõu juba riigikokku esimesele lugemisele jõudis. Väljatöötamiskavatsuses plaanitakse seaduse jõustumist 2027. aasta teises pooles. See oleks küll vajalik edasiminek, kuid SDE reformipakett on märksa laiem kui valitsuse aegumistähtaegade muutmine. Praegune ministeeriumi plaan ei vii ellu meie ülejäänud ettepanekuid – näiteks peavad ohvrid teraapias käimise kulud ise tasuma ja kui ohvril selleks raha pole, jääb ka abi saamata. Päris tihti just nii see ongi.

Valitsuse varasemad otsused näitavad sedagi, et aegumistähtaegade küsimuses pole oldud muudatuste eestvedaja. Liisa Pakosta kinnitas juba 29. augustil 2024, et ta ei toeta aegumise tähtaegade kaotamist ning veel tänavu maiski põhjendas Pakosta õiguskomisjonis tähtaegade pikendamisega nõustumist sellega, et Eesti oli senise vastuseisuga Euroopa Liidus üksi jäänud ja direktiivi blokeerivat vähemust ei õnnestunud moodustada.

Ohvrite abistamise ja kuritegude uurimise puudujäägid olid teada juba 2024. aastal. Sotsiaalministeerium märkis justiitsministeeriumile antavas arvamuses, et Eesti hüvitissüsteem ei kata direktiivis kavandatud kompensatsiooni ulatust ning selle laiendamine nõuab lisaraha. Ka siseministeerium rõhutas vajadust suurendada PPA personali ja tehnilisi ressursse. Ometi kinnitas ministeeriumi esindaja veel 9. juunil Madis Timpsoni (RE) juhitud õiguskomisjonis, et tema teada ei kavandata lahendust, milles riik maksaks ohvrile hüvitise ja nõuaks selle hiljem kurjategijalt sisse.

Kui nüüd SDE eelnõu lugemisel 24. septembril küsisin Vilja Toomastilt (RE), kas vajalikud muudatused on selle riigikogu koosseisu jooksul võimalik ellu viia, vastas Toomast, et ta ei oska sellele vastata ning heitis eelnõu algatajatele ette tegemata taustatööd, sest tema hinnangul on juba kehtivad seadused piisavad. Samas oli ta oma ettekandes just vahendanud ministeeriumi kinnitust, et uut riigipoolse hüvitise skeemi pole plaanis. See on 24. septembri stenogrammis selgelt jälgitav. Aegumistähtaegade pikendamise ettevalmistamine ei anna vastust, millal ohvrid hüvitise ja vajaliku toe saavad.

Kõik kordub

Selles vaidluses on minu jaoks palju tuttavat. Seksuaalse enesemääramise eapiiri tõstmise ajalugu näitab, et valitsuse eelnõule eelnesid nii rahvaalgatus kui ka opositsiooni ettepanekud.

Juba 2010. aastal esitasid Rohelised eelnõu seksuaalse enesemääramise eapiiri tõstmiseks 14. eluaastalt 16-le. Reformierakonna juhitav justiitsministeerium soovitas eelnõu esitatud kujul mitte toetada ning riigikogu lükkas selle täpselt samamoodi esimesel lugemisel tagasi. Vajalik muudatus jäi aastateks ootele.

Minu eestvedamisel sündinud Roheliste petitsioon loodi 6. veebruaril 2021 ning see jõudis riigikokku üle 5000 allkirjaga sama aasta 15. märtsil. EKRE algatas oma eelnõu 339 SE 16. veebruaril ning SDE fraktsioon ja Raimond Kaljulaid oma eelnõu 348 SE samuti 15. märtsil. Kõigi kolme algatuse eesmärk oli suurendada alla 16-aastaste laste kaitset seksuaalse väärkohtlemise eest.

Õiguskomisjon otsustas 20. septembril petitsioonis tõstatatud probleemi lahendada teiste eelnõude kaudu. Komisjoni vastuskirjas on selgelt kirjas, et EKRE ning SDE ja Kaljulaidi eelnõud olid juba menetluses, samal ajal kui justiitsministeerium alles valmistas oma algatust ette. Seega ei lükatud petitsiooni nõuet sisuliselt tagasi, vaid lubati see lahendada kolme eelnõu ühendamisega. Valitsus kiitis justiitsminister Maris Lauri ajal ette valmistatud eelnõu heaks 4. novembril ning algatas selle riigikogus 8. novembril 2021 – ligi kaheksa kuud pärast petitsiooni parlamenti jõudmist.

Lõpuks ühendatigi valitsuse, EKRE ning SDE ja Kaljulaidi eelnõud ning kõrgem eapiir hakkas kehtima 1. novembril 2022, kui Roheliste esimesest ettepanekust oli möödunud üle 12 aasta.

Ajalugu näitab, miks ei tohi kodanikuühiskonna ja teiste erakondade algatusi kõrvale lükata põhjendusega, et valitsus juba tegeleb.

Minu jaoks on selle loo õppetund selge: valitsus liigutab alles siis, kui muutuse nõudjad avaldavad piisavalt tugevat survet ning kodanikuühiskonna ja teiste erakondade ettepanekud pole kunagi üleliigsed. Tookord jõuti tulemuseni eri algatuste ühendamisega. Sama koostöövalmidust vajame praegu laste vastu toime pandud seksuaalkuritegude aegumise ja ohvrite hüvitiste küsimuses.

Ajalugu näitab, miks ei tohi kodanikuühiskonna ja teiste erakondade algatusi kõrvale lükata põhjendusega, et valitsus juba tegeleb. Tookord viis edasi just mitme algatuse ühendamine ja kodanike surve poliitikutele.

Minu jaoks kordub siin muster: vajalikud muudatused saavad hoo sisse siis, kui kodanikuühiskond ja teised erakonnad avaldavad piisavalt järjekindlat survet. Seetõttu ei saa me rahulduda kinnitusega, et midagi on juba töös. Lastekaitse vajab terviklikku lahendust ning valitsuserakondadel on võimalus selle saavutamiseks opositsiooni ja kodanikuühiskonnaga koostööd teha.

Ja kuigi oravapartei keskkontori valulik reaktsioon värvis sotsiaalmeedia veerud õigustustest ja süüdistustest kollaseks, pole tänase päeva seisuga valitsuselt laekunud ühtegi eelnõu, mis pedofiiliakuritegude regulatsiooni karmistaks või ohvritele vajalikku tuge pakuks.

Meie jätkame seni, kuni vajalikud muudatused on seadustes ning ohvritele vajalik kaitse, abi ja hüvitised ka päriselt kättesaadavad.