Õnneks pole rohelised enam ainsad, kes tuleviku pärast muretsevad. Kodumaises meedias pole sõnad “kliimamuutus” ja “kliimakriis” enam kontvõõrastena peol, vaid nüüd juba pigem tüütute sugulastena, kes on kutsutud vaid äärmise vajaduse sunnist. Ja see on juba samm edasi.

Vastukaaluks umbusklikele vanahärradele kõlasid näiteks Martin Šmutovi tähelepanekud Rahva Teenrites valitsuse olematu kliimapoliitika osas üsna värskendavalt. 

Kuid millega seletada asjaolu, et keskkonnapoliitika olulisus on tõstatumas alles peale riigikogu- ja Euroopa parlamendi valimisi? Iseenesest pole kliimakriis ju mingi uudis. See on teada juba aastaid, nagu ka ka vajadus kohaliku energiareformi järele, sest riik ei jaksa enam kaua põlevkivisektorit rahva armust üleval pidada. Miks (üksikute eranditega) leheveergudelt ja saatejuhtide huulilt ei kõlanud keskkonnaküsimused märtsis ja mais, kui uks otsustavateks muutusteks avatud oli? Kui ajakirjandusel oli hea võimalus vahendada avalikkusele ülevaatlikku teavet parteide kliimapoliitilistest seisukohtadest, andmaks valijale võimalus teha pädev otsus tuleviku kujundamiseks? 

Reaktsioonidest võib järeldada, et Riigikontrolli raport šokeerib paljusid kaasmaalasi, kes igapäevast söögikraami oma perele poest usalduslikult soetavad. Kuigi Eestimaa Rohelised on viimased vähemalt 10 aastat tülpimuseni seletanud avaliku halduse ametkondadele ja poliitikutele, et pestitsiidide jäägid toidus ja vees on ohuks meie rahva tervisele, pole ükski neist nimetatutest probleemile oma aega ega sisulist tähelepanu pööranud.

Ma ei hakka ajaloos väga kaugele minema. Alustan 2016. aastal algatatud petitsioonist. Sellele järgnenud sündmustest, milles vähemalt näiliselt otsustavate ametnike ja poliitikute ükskõikset ja isegi patroneerivat suhtumist Eesti inimeste tervise suhtes minu isiklikust seisukohast lausa kuritegelikuks võib nimetada.

2016. aastal tekkis Euroopa Liidus olukord, kus liikmesriikidel oli võimalus mürgise glüfosaadi ehk ühe tuntuima ja laialt levinud pestitsiidi kasutamist piirata. Täpsem küsimus seisnes selles, kas Euroopa Liit pikendab selle mürgise aine kasutusluba 10 aasta võrra või mitte ning see otsus jäi liikmesriikide valitsuste esindajate südametunnistusele.

Eesti ametkond pooldab mürgitamise jätkamist

Petitsioonis pöördusid koos minuga kõigi Riigikogu liikmete, Riigikogu maaelukomisjoni, Maaeluministeeriumi ja Vabariigi Valitsuse poole veel tervelt kolm inimeste tervist

Aitab elatisvõlgnike poputamisest, saadame nad ühiskondlikult kasulikule tööle ja kõik võidavad!

Elatise väljanõudmine jõuab tihti tupikusse

Kui Riigikogu 2015. aastal valitsusele riikliku elatisabifondi loomise kohustuse andis, tekkis paljudel elatisraha kättesaamisega kimpus olevatel üksikvanematel lootus. Eriti suhtelises või absoluutses vaesuses elavatel perekondadel, keda oli 2012. aastal vastavalt 41% ja 23% kõikidest üksikvanemaga leibkondadest ja kelle jaoks elatise kättesaamine eluliselt oluline on.

See oli lubadus suurest muudatusest riigi mentaliteedis. Tundus, et lõpuks ometi mõisteti, kui oluline (tegelikult isegi iseenesest mõistetav) on toetada üht ühiskonna kõige nõrgemat gruppi: peresid, kus üks vanem keeldub elatisraha maksmisest või ei ole suuteline seda tegema. Kuigi alimentidest ilma jäänud üksikvanematel on võimalik kohtu kaudu elatist sisse nõuda, jääb kohtutee ette võtmine tihtilugu tulemusetuks. Näiteks siis, kui võlgnikul taskud täiesti tühjad on. Teise grupi moodustavad tahtlikud kõrvalehiilijad. Nimelt on tulude ja vara varjamine rongavanemate tavapraktika, seda tehakse koostöös lähedaste ja isegi tööandjatega.

Lootusetult abitust tupikust, kus alimente kätte ei saada ja ühtki lahendust ei paista ning 2016. aastal oli enam kui 8500 last, kes olid kokku ilma jäänud 14,6 miljonist eurost. (Uuendatud andmete kohaselt oli koguvõlg 2016. aasta seisuga 14,5 miljoni euro asemel hoopis 52 miljonit eurot.)

Paraku ei kajasta ametlikud numbrid täielikult reaalsust, sest kohtu kaudu lapsele elatise nõudmine on tihti liiga keeruline ja aeganõudev protsess, mis niigi mitme eest rabelevale lapsevanemale üle jõu käia võib.

Poliitiline tahe suikus unne

Ilusast algatusest saati on omajagu vett merre voolanud, aga teekond üksikvanemate abistamiseni on olnud konarlik. Esialgne suurejooneline plaan luua elatisabi fond, mis kõrvalehiilijate ja maksevõimetute asemel raha ise välja maksaks, vajus äratundmatuseni kängu. Nimelt nägi esialgne eelnõu ette, et fond alustab tööd 2016. aastal, avapauk lükkus aga aasta edasi. Kui 2017. aastal fond lõpuks töösse sai, ei hakatud üksikvanematele maksma mitte minimaalset elatisabi (pool alampalgast ehk tollal 215 eurot kuus), nagu eelnõus kirjas oli, vaid hoopis 100-eurost toetust. Ei ole kuidagiviisi õigustatav, et riik ei leia ressursse maksta täit elatismiinimumi, mistõttu alimentidest kõrvalehiilijate lapsed on ikka kehvemas seisus. (Olgu öeldud, et nagu viitas Riigikohtu esimees Priit Pikamäegi, siis praegune elatismiinimumi arvestamine on täiesti ebamõistlik ning vajab hoopis komplekssemat lähenemist.)

Samamoodi on osutunud hambutuks elatisvõlgnike survestamine: nii kohtutäiturite kui ka last üksi ülal pidavate vanemate sõnul pole riigipoolsetest survestusmeetoditest abi olnud ning enamus elatisvõlgnikest jätkavad oma võla kasvatamist. Juhi-, kalastus- ja muude lubade peatamine ei ole kuidagi enda eesmärki täitnud, potentsiaalselt toimivad meetmed aga kaovad eelnõudest nagu vesi sõelast ja kohtutäiturite hoovad ei tundu veel nii pea efektiivseteks laienevat.

Lahendame mitu muret korraga

Tuleb märkida, et elatisabi maksmata jätmise probleem on kahtlemata ka võrdõiguslikkuse küsimus. Statistika kohaselt koguni üheksa kümnest üksikvanemaga leibkonnast on üksikemaga leibkonnad. 2016. aasta seisuga on 95% elatisvõlglastest mehed. Üksikvanemaga leibkonnad elavad suurema tõenäosusega vaesuses. Eesti asetub oma 20% suuruse palgalõhega Euroopa Liidu esirinda. Niisiis ei puuduta elatisabi mitte vaid konkreetseid lapsi ja nende emasid, vaid maalib laiema pildi meie ühiskonna koherentsusest ja õiglusest. Ja praegune statistika meid paraku ei kaunista.

Kuid mida teha nende elatisvõlglastega, kes ükskõik mis põhjusel oma lapse hoolitsemise eest vastutust võtta ei suvatse? Miks mitte rakendada nad tööle ühiskonna heaks neis valdkondades, kuhu riigi käed siiani kehvasti ulatuma kipuvad: näiteks eakatele appi nende igapäevastes toimetustes nagu poes käimine või lumerookimine, erinevat sorti abi läheb tarvis erivajadustega inimestel, loomakaitseorganisatsioonidel, päästetöötajatel ja mujal.

Need elatisvõlglased, kellel tõepoolest rahalised vahendid puuduvad, saavad end rakendada ja ühiskonnale kasulikud olla ning võlglased, kes tegelikke tulusid varjates oma lapse elatise maksmisest tahtlikult kõrvale hiilivad ja ka ÜKTst eemale hoiavad, saavad koheldud vastavalt karistusseadustikule.

Niisiis on riik impotentselt püüdnud olukorda lahendada kord üht-, kord teistpidi, aga võlgnike arv pole sisuliselt vähenenudki ning paljud üksikvanemaga leibkonnad otsivad endiselt õiglust taga, mitmed neist on vaesuses või vaesuse piiril. Rakendades võlglastele ÜKT võimalust ning tasudes nende eest kogu miinimumelatise, anname paljudele lastele teistega võrdsema stardipositsiooni, vähendame majanduslikku ja soolist ebavõrdsust ning suuname abikäed sinna, kus neid väga vajatakse.

Aina enamates inimestes üle terve Maa on tärkamas teadmine, et vanad puud ja rohked liigirikkad ökosüsteemide võrgustikud on ainus võimalus planeedi tervise ja selle asukate, sealhulgas inimkonna püsima jäämise tagamiseks.

Õhu, vee, muldade ja väheste allesjäänud suursuguste metsade väärtustamine ja maksimaalse elurikkuse hoidmine on praeguse aja kõige olulisem mõte, tegevus, eluhoiak, mis väärib meie kõigi aega ja pühendumist.

Aastatuhandeid on inimkond võtnud heaks tarbida looduse ressursse, kujundada selle maastikke oma äranägemise järgi, võttes vastu Maa “lõputuid” andameid ja jättes vastutuse selle eest, mis saab meist päeval, kui viimane puu langeb, kui viimane kala saab püütud ja viimane veeallikas reostatud, tulevaste põlvkondade kanda.

Juba praegu, siin ja täna näeme seda juhtumas. Lapsevanemad ja vanavanemad seisavad karmi tõe ees, mis annab mõista, et kui me kohe ei tegutse ja valitseva süsteemi vastu ei astu, näevad meie järeltulijad ü l e t a m a t u i d raskusi, mis kaasnevad planeedi ökosüsteemide hävimisega. Teadmine, et oleme jäänud pelgalt pealtvaatajateks meie ainsa kodu hävitamisel, pole mulle ega meie arvukatele aatekaaslastele, keda sel teel kohanud olen, vastuvõetav.

Loota suurkorporatsioonide teenistuses olevate poliitikute südameheadusele on enesepettus ja viib meid kaugemale eesmärgist - elada tervelt ja õnnelikult, lastes õnnelik ja terve olla ka teistel.

Meie valitsuse ja parlamendi liikmed eiravad siiani teadusüldsuse aastakümnete vältel tehtud hoiatusi, jätkates loodusressursside laristamist ja keskkonna reostamist endisel viisil ning vältides reaalsust, mille üheks keskseks küsimuseks on kehtivast majandusmudelist väljumine inimtekkeliste globaalsete kliimamuutuste mõjude pidurdamiseks. Ei tasu oodata imet, et praegused valitsused astuksid meie järeltulijate tuleviku ja heaolu eest välja - m e i e oleme nende ainus võimalus. Peame end kokku võtma ja koonduma ühiste põhimõtete nimel. Planeedil Maa on miljoneid meiesuguseid, meid on aina rohkem ka Eestis ning meie võimuses päästa maailm, sest teadus on meie poolel ja tõde on meie teenistuses.

Kuid meil ei ole enam aega omavahelisteks erimeelsusteks tühja-tähja üle, meie kohus on ühendada jõud ja suunata oma koduriik jätkusuutlikule rajale, et säilitada selle loomullikku mitmekesisust ja sellest tulenevaid eluks hädavajalikke ökosüsteemiteenuseid. Mitte keegi teine seda meie eest ei tee!

Juba tuleval kevadel toimuvad parlamendi valimised, kus avaneb võimalus pöörata kohalikku arengut terviklikust maailmavaatest lähtuvalt õnnelike inimeste ja loodusega kooskõlalise kodukandi loomise suunas. Võta ühendust oma kogukonna rohelise ilmavaate esindajaga või hakka selleks ise, et toetada üksteist õigete valikute tegemisel ja kujundada kodukohta puudutavaid otsuseid.

Kui vajad abi või nõu edaspidiseks tegutsemiseks ja rohkem infot toetava rohevõrgustiku kohta või sul on mõni muu seonduv mõte või mure, siis kirjuta mulle.

Eestimaa Roheliste meeskonnas on professorid ja oma ala tipp-spetsialistid, kelle teadmisi ja kogemusi rakendades saame alustada oma parima võimaliku tuleviku planeerimist juba täna.

Loodusväärtustaja ja Eestimaa Roheliste esinaine Züleyxa Izmailova