Kui veel mõni aasta tagasi tundus minu ühe lemmiku, Risto Isomäki ökoloogilises põnevusromaanis „Sarasvati liiv“ kirjeldatud olustik pigem kaugema tulevikuna, siis täna on see kahjuks reaalsuseks saamas. Täna ja siin juba kohal olevad äärmuslikud kuumalained ja üleujutused näitavad valusalt, et kliimakriis on käes ja puudutab meid kõiki ning kriisi eskaleerumise pidurdamiseks on vaja tegutseda kiiresti. Vastutus tegutsemise juhtimise eest lasub aga valitsustel ja linnadel, millel on suur mõju keskkonnale, näiteks Tallinnal.

Täna kehtiv Tallinna kliimakava ei anna aga vastuseid kõige olulisema kohta - kuidas linn säilenõtkuse saavutab ja kuidas linnaelanikud kliimamuutusega toime tulevad…edasi lugemiseks klõpsa pealkirjal.

Kui Eestimaa Rohelised ja Keskerakond Tallinnas koalitsiooni tegema hakkasid, lepiti muuhulgas kokku püüdlustes võita 2020-2023 rohelise pealinna tiitel. See on tunnustus, mis on Tallinnal vaatamata korduvale kandideerimisele saamata jäänud. Kaotuse muudab mõruks asjaolu, et Euroopa rohelise pealinna konkursi idee autor pole ei keegi muu kui kunagine Tallinna linnapea ning tänane peaminister Jüri Ratas. 2006. aastal välja käidud ettepanek sai teoks 2008. aastal, kui konkurss Euroopa Komisjoni poolt välja kuulutati. Esimesena sai 2010. aastal rohelise pealinna tiitli meie põhjanaaber Stockholm, tänavu on selleks Oslo. Sellest ajast alates on tiitli pälvinud mitmed Euroopa pealinnad, kuid Tallinnat pole nende hulgas siiani. Tuleb mainida, et kõiki auhinnatud linnu ühendav asjaolu on avaliku ruumi inimkesksus – need on linnad inimestele.

2017. aastal, kui olid selgunud kohalike valimiste tulemused ja linnapea kohale asus keskerakondlane ja pikaaegne abilinnapea Taavi Aas, tekkis tal nutikas mõte kaasata linnavalitsuse töösse rohelise maailmavaate kandjad, kelle abiga lahendada pikaaegsed puudused. On palju spekuleeritud, et roheliste kaasamine oli klassikaline rohepesu, kuid tegelikkuses oli Aasa motivatsioon

Eile kirjutas mulle üks solvunud ministeeriumi nõunik, kes oli nördinud, et ma ei aplodeerinud tema suurepäraselel ideele lapsi keskkonnakuritegude varjamiseks ära kasutada. Tunnistan, et nõunik Mart Raamatu riigi mastaabis väheambitsioonikad eesmärgid, võivad ju üllad olla.

Kuid tema esindatav ministeerium vaatab pealt, kuidas tapetakse pesades linnupoegi, avatakse uusi põhjavett ja kõigi õhku rikkuva põlevkivi kaevandusi ja RB sõidab üle sadadest metsahektaritest, mis ohustatud liikidele koduks. Antagu mulle ministeeriumi entusasti poolt andeks, aga tegu pole kliimakangelusega, vaid labase rohepesuga. PR kampaaniat, millega ministeeriumi tegevust Eesti looduse hävitamisel rohepesta püütakse, ajab südame pahaks..

Saastamise poolest kuulume Euroopa riikide etteotsa, tänu põlevkivisõltuvusele oleme maailma süsinikumahukamate majandustega riikide hulgas. Värske statistika ütleb, et Eesti saavutas metsaraie mahtudes rekordi.

On äärmiselt kurb tõdeda, et uue keskkonnamistri alluvuses jätkab ministeerium tõenäoliselt senikehtinud reformierakonna ja IRLi poliitikat. Oli väike lootus, et uue, mis sest, et EKRE ministriga, saab kliimakriisi lahendamine tõsisemalt ettevõetud, kudi paraku peab nentima, et riigina oleme jätkuvalt väga kaugel olukorrast, kus ministeerium oma enda tekitatud olukorrale kriitiliselt otsa vaataks ja tegutsema asuks.

Veel püüdis ministeeriumi nõunik mulle naiivselt selgitada Eesti inimeste leigust kliima- ja keskkonnaküsimustes, sest ilmselgelt polnud tal aimugi, et olen sel teemal lausa artikleid kirjutanud.

Huvitav, et nõunik Raamatu väitel, on ministeerium just tema algatusel palganud Kelli Sildaru lageraielanke rohepesema ja propageerima maailmavaadet, mis paneks noori mõtlema oma keskkonnajalajäljele. Nagu oleksid Eesti noored need, kes ei saa või ei taha aru saada, kuhu suunas käimasolev elupaikade hävitamine ja neist sõltuvate liikide väljasuremine kogu inimkonda kiirelt viimas on. Kahju on vaadata, kuidas ministeerium kulutab rahva raha kampaaniatele, millel puudub laiem eesmärk ja sisuline tegevus kliimakriisi pidurdamisel. Ning aina tugevamalt kinnistub seisukoht, et olulised ministeeriumi mutrikesed ei mõista, kui suured hoovad neile tööd andval asutusel- keskkonnaministeeriumil tegelikult on. Need on nii võimsad, et kogu riigi majanduse saaks ümberstruktureerida ja liikuda säilenõtke ökoriigi suunal. Kuid mingil põhjusel ministereium ei kasuta neid võimalusi ja püüab vastutust üksikiskule ja tema tarbimisharjumustele veeretada. Mina rohelisena tahan näha ministeeriumi reaktiivset PÕXITi rakenduskava, toiduraiskamisevastase seaduse jõustamist, kogu Eesti territooriumil linde nende pesitsuse ajal kaitsva raierahu kehtestamist, metsade raiemahtude vähendamist ning keskkonnamistri tulihingelist võitlust kliimakriisi ärahoidmisel. Ministeerium peab ise eeskuju andma läbi reaalsete kliimakriisi ärahoidvate tegude ja ennetamise. Kui on soov noori keskkonna teemadel harida, siis palun jagage rahastust neile ühendustele, kes selle enda kanda on võtnud. Ise aga panustage seadusandluse muudatustesse, töötage läbi nii IPCC kui IPBES raportid ja soovitused ning ideede ammutamiseks vaadake üle kõik metsa- ja põlevkiviteemalised petitsioonid, mis teie sahtlitesse viimaste aasatega kogunenud on. Ärge esinege ja hakake tööle härrased!

Euroopa Parlamendi valimised on e-hääletuseks avatud 22. mail kella 18.00ni

Kui sa ei taha oma häälega või hääletamata jätmisega toetada Trumpi ideoloogiat ülistavaid Isamaa või EKRE kandidaate ja soovid Eestit Euroopasse esindama keskkonnateadlikku, planeedi tervisest ja sellest sõltuvate inimeste tulevikust hooliva kandidaadi poolt, siis on sul valida koguni kolme kandidaadi vahel.

Eestimaa Roheliste esikandidaat on Evelin Ilves numbriga 110, Peep Mardiste numbriga 111 ja ankrukandidaadina mina, Züleyxa Izmailova numbriga 112.

Aitab elatisvõlgnike poputamisest, saadame nad ühiskondlikult kasulikule tööle ja kõik võidavad!

Elatise väljanõudmine jõuab tihti tupikusse

Kui Riigikogu 2015. aastal valitsusele riikliku elatisabifondi loomise kohustuse andis, tekkis paljudel elatisraha kättesaamisega kimpus olevatel üksikvanematel lootus. Eriti suhtelises või absoluutses vaesuses elavatel perekondadel, keda oli 2012. aastal vastavalt 41% ja 23% kõikidest üksikvanemaga leibkondadest ja kelle jaoks elatise kättesaamine eluliselt oluline on.

See oli lubadus suurest muudatusest riigi mentaliteedis. Tundus, et lõpuks ometi mõisteti, kui oluline (tegelikult isegi iseenesest mõistetav) on toetada üht ühiskonna kõige nõrgemat gruppi: peresid, kus üks vanem keeldub elatisraha maksmisest või ei ole suuteline seda tegema. Kuigi alimentidest ilma jäänud üksikvanematel on võimalik kohtu kaudu elatist sisse nõuda, jääb kohtutee ette võtmine tihtilugu tulemusetuks. Näiteks siis, kui võlgnikul taskud täiesti tühjad on. Teise grupi moodustavad tahtlikud kõrvalehiilijad. Nimelt on tulude ja vara varjamine rongavanemate tavapraktika, seda tehakse koostöös lähedaste ja isegi tööandjatega.

Lootusetult abitust tupikust, kus alimente kätte ei saada ja ühtki lahendust ei paista ning 2016. aastal oli enam kui 8500 last, kes olid kokku ilma jäänud 14,6 miljonist eurost. (Uuendatud andmete kohaselt oli koguvõlg 2016. aasta seisuga 14,5 miljoni euro asemel hoopis 52 miljonit eurot.)

Paraku ei kajasta ametlikud numbrid täielikult reaalsust, sest kohtu kaudu lapsele elatise nõudmine on tihti liiga keeruline ja aeganõudev protsess, mis niigi mitme eest rabelevale lapsevanemale üle jõu käia võib.

Poliitiline tahe suikus unne

Ilusast algatusest saati on omajagu vett merre voolanud, aga teekond üksikvanemate abistamiseni on olnud konarlik. Esialgne suurejooneline plaan luua elatisabi fond, mis kõrvalehiilijate ja maksevõimetute asemel raha ise välja maksaks, vajus äratundmatuseni kängu. Nimelt nägi esialgne eelnõu ette, et fond alustab tööd 2016. aastal, avapauk lükkus aga aasta edasi. Kui 2017. aastal fond lõpuks töösse sai, ei hakatud üksikvanematele maksma mitte minimaalset elatisabi (pool alampalgast ehk tollal 215 eurot kuus), nagu eelnõus kirjas oli, vaid hoopis 100-eurost toetust. Ei ole kuidagiviisi õigustatav, et riik ei leia ressursse maksta täit elatismiinimumi, mistõttu alimentidest kõrvalehiilijate lapsed on ikka kehvemas seisus. (Olgu öeldud, et nagu viitas Riigikohtu esimees Priit Pikamäegi, siis praegune elatismiinimumi arvestamine on täiesti ebamõistlik ning vajab hoopis komplekssemat lähenemist.)

Samamoodi on osutunud hambutuks elatisvõlgnike survestamine: nii kohtutäiturite kui ka last üksi ülal pidavate vanemate sõnul pole riigipoolsetest survestusmeetoditest abi olnud ning enamus elatisvõlgnikest jätkavad oma võla kasvatamist. Juhi-, kalastus- ja muude lubade peatamine ei ole kuidagi enda eesmärki täitnud, potentsiaalselt toimivad meetmed aga kaovad eelnõudest nagu vesi sõelast ja kohtutäiturite hoovad ei tundu veel nii pea efektiivseteks laienevat.

Lahendame mitu muret korraga

Tuleb märkida, et elatisabi maksmata jätmise probleem on kahtlemata ka võrdõiguslikkuse küsimus. Statistika kohaselt koguni üheksa kümnest üksikvanemaga leibkonnast on üksikemaga leibkonnad. 2016. aasta seisuga on 95% elatisvõlglastest mehed. Üksikvanemaga leibkonnad elavad suurema tõenäosusega vaesuses. Eesti asetub oma 20% suuruse palgalõhega Euroopa Liidu esirinda. Niisiis ei puuduta elatisabi mitte vaid konkreetseid lapsi ja nende emasid, vaid maalib laiema pildi meie ühiskonna koherentsusest ja õiglusest. Ja praegune statistika meid paraku ei kaunista.

Kuid mida teha nende elatisvõlglastega, kes ükskõik mis põhjusel oma lapse hoolitsemise eest vastutust võtta ei suvatse? Miks mitte rakendada nad tööle ühiskonna heaks neis valdkondades, kuhu riigi käed siiani kehvasti ulatuma kipuvad: näiteks eakatele appi nende igapäevastes toimetustes nagu poes käimine või lumerookimine, erinevat sorti abi läheb tarvis erivajadustega inimestel, loomakaitseorganisatsioonidel, päästetöötajatel ja mujal.

Need elatisvõlglased, kellel tõepoolest rahalised vahendid puuduvad, saavad end rakendada ja ühiskonnale kasulikud olla ning võlglased, kes tegelikke tulusid varjates oma lapse elatise maksmisest tahtlikult kõrvale hiilivad ja ka ÜKTst eemale hoiavad, saavad koheldud vastavalt karistusseadustikule.

Niisiis on riik impotentselt püüdnud olukorda lahendada kord üht-, kord teistpidi, aga võlgnike arv pole sisuliselt vähenenudki ning paljud üksikvanemaga leibkonnad otsivad endiselt õiglust taga, mitmed neist on vaesuses või vaesuse piiril. Rakendades võlglastele ÜKT võimalust ning tasudes nende eest kogu miinimumelatise, anname paljudele lastele teistega võrdsema stardipositsiooni, vähendame majanduslikku ja soolist ebavõrdsust ning suuname abikäed sinna, kus neid väga vajatakse.

Üllatavad takistused võrdõiguslikkuse teel

Mõned päevad tagasi ilmus Päevalehes juhtkiri, mis väitis, et kõige enam sooliselt tasakaalus valimisnimekiri olevat E200l ja kõige vähem tasakaalus erakond Isamaal. 
Kuid juhtkirjas esitatud väide ei vastanud selles mõttes tõele, et tegelikkuses on kõige paremini sooliselt tasakaalus nimekiri hoopis Eestimaa Rohelistel, kellel lisaks heale naisesindatusele valimisnimekirjas on ka 13st juhatuse liikmest koguni 6 on naised. 
Hiljem küll muudeti juhtkirja all olevat tektsi koguni mitu korda (kuvatõmmised olemas), et kuidagigi eksitava info levitamist välja vabandada, kuid sisu jäi muutumatuks ja täisnimekirjaga valimistele mineva 1000 liikmega erakonna poolt tehtud Eesti senine rekordsaavutus- 46%se  naisosakaaluga valimisnimekiri ei leidnudki tunnustust. See tõstatas, küsimuse, kas juhtikirja eesmärk oli esile tõsta kõige tasakaalustatum nimekiri või konkreetne partei. 

Veelgi huvitavam olukord leidis samal ajal aset kunagi võrdõiguslikkuse edendamise nimel loodud sotsiaalmeediagrupis Virginia Woolf Sind Ei Karda, kus keegi E200 kandidaat päevalehes ilmunud  eksitava sisuga artiklit jagas ja mina kui põline ebaõigluse vastu võitleja sellele tähelepanu suunasin. Lisaks tegin veel samasisulise eraldi postituse, et kiiresti levivat kallutatud infot kuidagigi reaalsega tasakaalustada. Kuid õige pea märkasin, kuidas negatiivseid ja teemasse otseselt mittepuutuvaid kommentaare kogunema hakkas. Kahjuks ei leidnud keegi pikemalt kommenteerijatest ühkti tunnustavat sõna ja seda foorumis, kus naisi üksteist toetama kutsutakse.  

See pole kaugeltki esimene kord, kui tunnetan, et selles foorumis on arvamusest, veelgi olulisem selle esitaja maailmavaade ja grupikuuluvus ning ühed arvamused on seetõttu õigemad kui teised.  Tean omast kogemusest öelda, et naisi kandideerima ja avalikult sõna võtma saada, pole ülesanne kergemate killast, sest liigagi tihti on naistel palju teisi kohtustusi, millele suurem osa ajast kulub. Kuid seda enam, oleks võrdõigusluse eest seisjate  poolt õiglane tunnustada neid naisi ja nende toetajaid, kes vabatahlikkuse alusel tegutsedes parlamendierakondadele naiste osalemise protsendiga pika puuga ära teevad. 

Vaata rohkem www.rohelised.ee

Aina enamates inimestes üle terve Maa on tärkamas teadmine, et vanad puud ja rohked liigirikkad ökosüsteemide võrgustikud on ainus võimalus planeedi tervise ja selle asukate, sealhulgas inimkonna püsima jäämise tagamiseks.

Õhu, vee, muldade ja väheste allesjäänud suursuguste metsade väärtustamine ja maksimaalse elurikkuse hoidmine on praeguse aja kõige olulisem mõte, tegevus, eluhoiak, mis väärib meie kõigi aega ja pühendumist.

Aastatuhandeid on inimkond võtnud heaks tarbida looduse ressursse, kujundada selle maastikke oma äranägemise järgi, võttes vastu Maa “lõputuid” andameid ja jättes vastutuse selle eest, mis saab meist päeval, kui viimane puu langeb, kui viimane kala saab püütud ja viimane veeallikas reostatud, tulevaste põlvkondade kanda.

Juba praegu, siin ja täna näeme seda juhtumas. Lapsevanemad ja vanavanemad seisavad karmi tõe ees, mis annab mõista, et kui me kohe ei tegutse ja valitseva süsteemi vastu ei astu, näevad meie järeltulijad ü l e t a m a t u i d raskusi, mis kaasnevad planeedi ökosüsteemide hävimisega. Teadmine, et oleme jäänud pelgalt pealtvaatajateks meie ainsa kodu hävitamisel, pole mulle ega meie arvukatele aatekaaslastele, keda sel teel kohanud olen, vastuvõetav.

Loota suurkorporatsioonide teenistuses olevate poliitikute südameheadusele on enesepettus ja viib meid kaugemale eesmärgist - elada tervelt ja õnnelikult, lastes õnnelik ja terve olla ka teistel.

Meie valitsuse ja parlamendi liikmed eiravad siiani teadusüldsuse aastakümnete vältel tehtud hoiatusi, jätkates loodusressursside laristamist ja keskkonna reostamist endisel viisil ning vältides reaalsust, mille üheks keskseks küsimuseks on kehtivast majandusmudelist väljumine inimtekkeliste globaalsete kliimamuutuste mõjude pidurdamiseks. Ei tasu oodata imet, et praegused valitsused astuksid meie järeltulijate tuleviku ja heaolu eest välja - m e i e oleme nende ainus võimalus. Peame end kokku võtma ja koonduma ühiste põhimõtete nimel. Planeedil Maa on miljoneid meiesuguseid, meid on aina rohkem ka Eestis ning meie võimuses päästa maailm, sest teadus on meie poolel ja tõde on meie teenistuses.

Kuid meil ei ole enam aega omavahelisteks erimeelsusteks tühja-tähja üle, meie kohus on ühendada jõud ja suunata oma koduriik jätkusuutlikule rajale, et säilitada selle loomullikku mitmekesisust ja sellest tulenevaid eluks hädavajalikke ökosüsteemiteenuseid. Mitte keegi teine seda meie eest ei tee!

Juba tuleval kevadel toimuvad parlamendi valimised, kus avaneb võimalus pöörata kohalikku arengut terviklikust maailmavaatest lähtuvalt õnnelike inimeste ja loodusega kooskõlalise kodukandi loomise suunas. Võta ühendust oma kogukonna rohelise ilmavaate esindajaga või hakka selleks ise, et toetada üksteist õigete valikute tegemisel ja kujundada kodukohta puudutavaid otsuseid.

Kui vajad abi või nõu edaspidiseks tegutsemiseks ja rohkem infot toetava rohevõrgustiku kohta või sul on mõni muu seonduv mõte või mure, siis kirjuta mulle.

Eestimaa Roheliste meeskonnas on professorid ja oma ala tipp-spetsialistid, kelle teadmisi ja kogemusi rakendades saame alustada oma parima võimaliku tuleviku planeerimist juba täna.

Loodusväärtustaja ja Eestimaa Roheliste esinaine Züleyxa Izmailova

Rail Balticu ehitamise üks peamine argument on see, et Euroopa maksab. Paraku pole RB sugugi mitte tasuta lõuna ELi kulul, ehkki seda avalikkuses just nii üritatakse näidata.

Rail Baltic sööb teiste projektide rahastust

Praegu alanud eelarveläbirääkimised näitavad selgelt, et Balti riikide valitsuste prioriteet on saada raha Rail Balticu rajamiseks. Selle eesmärgi saavutamiseks on kompromissid teiste valdkondade arvelt paratamatud ja muud toetused langevad. Sarnaselt toimus Rail Balticule raha eraldamine teiste Ühtekuuluvusfondi projektide arvelt ka käesoleval eelarveperioodil. Peamine erinevus on see, et 2014-2020 perioodil oli Rail Balticule eraldatud summa kordades väiksem ning üsna palju jäi ka Ühtekuuluvusfondi alles. Nüüd aga, kui Ühtekuuluvusfondi ressursid vähenevad ja RB jaoks vajalik summa mitmekordistub, võib RB poolt tekitatud kahju teistele valdkondade olla palju suurem.  

Sealjuures tuleb tähele panna, et just meie oma osa Ühtekuuluvusfondist, mille me Euroopa ühendamise rahastusse (Connecting Europe Facility - CEF) üle kandsime, moodustab lõviosa seni Rail Balticule saadud ja võimsa võiduna presenteeritavast rahast. Kui Balti riikide endi eraldis CEFi oli ligi 700 miljonit eurot, siis lisaraha on Rail Balticule seni eraldatud vaid 19 miljonit.

CEF – Euroopa Kasiino

CEF, mille kaudu Rail Balticule lisaraha loodetakse saada, sarnaneb kasiinoga. Et mängus osaleda, peab iga riik teatud summa panustama. Kui mängijad panustavad õigele kaardile ja õnn naeratab, on võimalik lahkuda suurema summaga, kui tuldi. Aga raha on võimalik ka kaotada. Kasiinole kohaselt on rahast ilmajäämise võimalusi rohkem ning neid hoiatusi kuuleme igapäevaselt. Eelmise eelarveperioodi lõpus jäigi Eesti pika näoga, kui ei suutnud RB projektile eraldatud raha õigel ajal ära kasutada – viivituse tõttu kaotati 2,5 miljonit eurot ja selle tasus maksumaksja.  

Kolm aastat tagasi paika pandud ajakavast on RB projekt praeguseks ligi kaks aastat maha jäänud. Seega on tõenäoline, et osa seni eraldatud rahast jääb meil eelarveperioodi lõpus taas kasutamata ning jääme jällegi kaotajate leeri. Kuid nüüd on risk kõrgem, sest mängus on tunduvalt suuremad summad. Teised riigid rahastavad fondist paljusid projekte, see aitab viivitustega seotud kaotusi hajutada.  Balti riigid on pannud kõik oma panused Rail Balticu kaardile ja on seetõttu suurima löögi all.

Ühisraha jagub vaid 1/10 projektidest

CEFil on õigus kasutamata või valesti kasutatud raha tagasiküsimiseks. Selleks on ka fundamentaalne põhjus: ühisraha kõigi Rail Balticu suguste projektide jaoks on vaid üks kümnendik tegelikult vajaminevast summast. Samas on fondile pandud eesmärk kõik projektid ära teha. Seega on CEFi taktika investeeringute käivitamine, mitte aga nende lõpuni viimine. See jääb juba iga riigi enda mureks. Kõige suuremal määral saadakse raha projekti alguses, näiteks uuringuteks. Edaspidi annab fond toetusi võimalikult vähe või annab toetuste asemel laene ja laenugarantiisid. Ikka selleks, et käivitada võimalikult palju projekte.

Ehk teeks Rail Balticu asemel midagi mõistlikumat?

Poliitikutele muidugi meeldib haakida enda nimi suurte RB-taoliste projektide külge. Lisades veel professionaalse suhtekorralduse, maalitakse kogu kremplist üks tõeliselt ilustatud pilt. Aga ausalt tehtud tasuvusanalüüs  näitab, millised projektid annavad ühiskonnale kõige rohkem tagasi, RB seda kahjuks ei tee. Isegi enne Avalikult Rail Balticust ekspertide poolt leitud vigu oli Ernst & Youngi tasuvusanalüüsis arvutatud RB ühiskondlik tasuvus vaid 6%, sellal kui näiteks Tallinn-Tartu maanteel on see näitaja 12%. Vigade parandamisel ilmnes aga, et RB ei olegi Balti riikide jaoks sotsiaalmajanduslikult otstarbekas.

Ilma RB-ta võiks Balti riikide järgmise eelarveperioodi põhifookus olla just ühtekuuluvuspoliitika järsu vähenemise ärahoidmine. Ühtekuuluvuspoliitika rahade kasutusvõimalused on laiemad, nende arvelt saab ühtlustada piirkondlikku ebavõrdust, teha nii Via Balticat, Tallinn-Tartu maanteed kui kaasajastada praeguse raudtee ohutussüsteeme. Euroopa Komisjoni võimalikku otsust edaspidist Ühtekuuluvusfondi eraldist vähendada ei langetata tagaselja, vaid sõltuvalt meie endi riiklikest prioriteetidest. Balti riikide valitsuste praegused sammud näitavad, et prioriteediks on võetud RB ja see tuleb teiste projektide arvelt, mitte „ELi kulul“.