Kui veel mõni aasta tagasi tundus minu ühe lemmiku, Risto Isomäki ökoloogilises põnevusromaanis „Sarasvati liiv“ kirjeldatud olustik pigem kaugema tulevikuna, siis täna on see kahjuks reaalsuseks saamas. Täna ja siin juba kohal olevad äärmuslikud kuumalained ja üleujutused näitavad valusalt, et kliimakriis on käes ja puudutab meid kõiki ning kriisi eskaleerumise pidurdamiseks on vaja tegutseda kiiresti. Vastutus tegutsemise juhtimise eest lasub aga valitsustel ja linnadel, millel on suur mõju keskkonnale, näiteks Tallinnal.

Täna kehtiv Tallinna kliimakava ei anna aga vastuseid kõige olulisema kohta - kuidas linn säilenõtkuse saavutab ja kuidas linnaelanikud kliimamuutusega toime tulevad…edasi lugemiseks klõpsa pealkirjal.

Kuumal südasuvisel päeval kogunevad inimesed protestima Suur-Ameerika 1 aadressil asuva hoone ette parklasse. Paika, kus veel mitte väga ammu asus inimsõbralik istepinkide ja paljude põõsastega murukattega park. Aga arhitekt Ülo Ilvese loodud endise rahandusministeeriumi maja lammutamise järel südalinna roheala asfalteeriti ja tänase superministeeriumi esine on parklaosaga kiviväljak.. Just sellesse Eesti liikuvuspoliitika valikuid sümboliseerivasse surnud tsooni tulid inimesed selleks, et näidata oma vastumeelsust otsustele, mis peletavad ratturid rongidest ja annavad kliimamuutust vedavale autostmisele veelgi hoogu juurde.

Aga vastuseisust hoolimata peavad ratturid eilsest Elroni rongides maksma lisamaksu. Rattasõpru pitsitav lisamaks moodustab vähemalt pool täispileti hinnast ja maksma peavad kõik, ka üle 7-aastased lapsed ja raske puudega täiskasvanud…edasi lugemiseks klõpsa pealkirjal

Kui Eestimaa Rohelised ja Keskerakond Tallinnas koalitsiooni tegema hakkasid, lepiti muuhulgas kokku püüdlustes võita 2020-2023 rohelise pealinna tiitel. See on tunnustus, mis on Tallinnal vaatamata korduvale kandideerimisele saamata jäänud. Kaotuse muudab mõruks asjaolu, et Euroopa rohelise pealinna konkursi idee autor pole ei keegi muu kui kunagine Tallinna linnapea ning tänane peaminister Jüri Ratas. 2006. aastal välja käidud ettepanek sai teoks 2008. aastal, kui konkurss Euroopa Komisjoni poolt välja kuulutati. Esimesena sai 2010. aastal rohelise pealinna tiitli meie põhjanaaber Stockholm, tänavu on selleks Oslo. Sellest ajast alates on tiitli pälvinud mitmed Euroopa pealinnad, kuid Tallinnat pole nende hulgas siiani. Tuleb mainida, et kõiki auhinnatud linnu ühendav asjaolu on avaliku ruumi inimkesksus – need on linnad inimestele.

2017. aastal, kui olid selgunud kohalike valimiste tulemused ja linnapea kohale asus keskerakondlane ja pikaaegne abilinnapea Taavi Aas, tekkis tal nutikas mõte kaasata linnavalitsuse töösse rohelise maailmavaate kandjad, kelle abiga lahendada pikaaegsed puudused. On palju spekuleeritud, et roheliste kaasamine oli klassikaline rohepesu, kuid tegelikkuses oli Aasa motivatsioon

Eile kirjutas mulle üks solvunud ministeeriumi nõunik, kes oli nördinud, et ma ei aplodeerinud tema suurepäraselel ideele lapsi keskkonnakuritegude varjamiseks ära kasutada. Tunnistan, et nõunik Mart Raamatu riigi mastaabis väheambitsioonikad eesmärgid, võivad ju üllad olla.

Kuid tema esindatav ministeerium vaatab pealt, kuidas tapetakse pesades linnupoegi, avatakse uusi põhjavett ja kõigi õhku rikkuva põlevkivi kaevandusi ja RB sõidab üle sadadest metsahektaritest, mis ohustatud liikidele koduks. Antagu mulle ministeeriumi entusasti poolt andeks, aga tegu pole kliimakangelusega, vaid labase rohepesuga. PR kampaaniat, millega ministeeriumi tegevust Eesti looduse hävitamisel rohepesta püütakse, ajab südame pahaks..

Saastamise poolest kuulume Euroopa riikide etteotsa, tänu põlevkivisõltuvusele oleme maailma süsinikumahukamate majandustega riikide hulgas. Värske statistika ütleb, et Eesti saavutas metsaraie mahtudes rekordi.

On äärmiselt kurb tõdeda, et uue keskkonnamistri alluvuses jätkab ministeerium tõenäoliselt senikehtinud reformierakonna ja IRLi poliitikat. Oli väike lootus, et uue, mis sest, et EKRE ministriga, saab kliimakriisi lahendamine tõsisemalt ettevõetud, kudi paraku peab nentima, et riigina oleme jätkuvalt väga kaugel olukorrast, kus ministeerium oma enda tekitatud olukorrale kriitiliselt otsa vaataks ja tegutsema asuks.

Veel püüdis ministeeriumi nõunik mulle naiivselt selgitada Eesti inimeste leigust kliima- ja keskkonnaküsimustes, sest ilmselgelt polnud tal aimugi, et olen sel teemal lausa artikleid kirjutanud.

Huvitav, et nõunik Raamatu väitel, on ministeerium just tema algatusel palganud Kelli Sildaru lageraielanke rohepesema ja propageerima maailmavaadet, mis paneks noori mõtlema oma keskkonnajalajäljele. Nagu oleksid Eesti noored need, kes ei saa või ei taha aru saada, kuhu suunas käimasolev elupaikade hävitamine ja neist sõltuvate liikide väljasuremine kogu inimkonda kiirelt viimas on. Kahju on vaadata, kuidas ministeerium kulutab rahva raha kampaaniatele, millel puudub laiem eesmärk ja sisuline tegevus kliimakriisi pidurdamisel. Ning aina tugevamalt kinnistub seisukoht, et olulised ministeeriumi mutrikesed ei mõista, kui suured hoovad neile tööd andval asutusel- keskkonnaministeeriumil tegelikult on. Need on nii võimsad, et kogu riigi majanduse saaks ümberstruktureerida ja liikuda säilenõtke ökoriigi suunal. Kuid mingil põhjusel ministereium ei kasuta neid võimalusi ja püüab vastutust üksikiskule ja tema tarbimisharjumustele veeretada. Mina rohelisena tahan näha ministeeriumi reaktiivset PÕXITi rakenduskava, toiduraiskamisevastase seaduse jõustamist, kogu Eesti territooriumil linde nende pesitsuse ajal kaitsva raierahu kehtestamist, metsade raiemahtude vähendamist ning keskkonnamistri tulihingelist võitlust kliimakriisi ärahoidmisel. Ministeerium peab ise eeskuju andma läbi reaalsete kliimakriisi ärahoidvate tegude ja ennetamise. Kui on soov noori keskkonna teemadel harida, siis palun jagage rahastust neile ühendustele, kes selle enda kanda on võtnud. Ise aga panustage seadusandluse muudatustesse, töötage läbi nii IPCC kui IPBES raportid ja soovitused ning ideede ammutamiseks vaadake üle kõik metsa- ja põlevkiviteemalised petitsioonid, mis teie sahtlitesse viimaste aasatega kogunenud on. Ärge esinege ja hakake tööle härrased!

Euroopa Parlamendi valimised on e-hääletuseks avatud 22. mail kella 18.00ni

Kui sa ei taha oma häälega või hääletamata jätmisega toetada Trumpi ideoloogiat ülistavaid Isamaa või EKRE kandidaate ja soovid Eestit Euroopasse esindama keskkonnateadlikku, planeedi tervisest ja sellest sõltuvate inimeste tulevikust hooliva kandidaadi poolt, siis on sul valida koguni kolme kandidaadi vahel.

Eestimaa Roheliste esikandidaat on Evelin Ilves numbriga 110, Peep Mardiste numbriga 111 ja ankrukandidaadina mina, Züleyxa Izmailova numbriga 112.

Eile hommikul jagas Tartu Ülikooli nõukogu esinaine Ruth Oltjer oma facebookis ühiskonnakriitilise lehe The Daily Shit videopostitust, milles kõigile tuntud näitleja ja lavastaja George Clooney kutsub vaatajaid  annetama raha võitluseks rumalate poliitikutega, kes eitades kaasaegse teaduse saavutusi ja kliimamuutuste olemasolu, levitavad massidele valeinformatsiooni ja seavad sellega ohtu kogu inimkonna ellujäämise. 

Lühike video annab ülevaate üle USA kliimaskeptilise presidendi Donald Trumpi suuorgani veerenud pärlitest, mis heidavad tugeva kahtluse varju tema pädevusele ja motiividele maailma ühe suurima riigi juhtimisel. 

Kahjuks ei pidanud järgmise, Trumpiga samaväärse intellektiga geeniuse väljaütlemisi pikalt ootama.  Neid sai nautida juba samal õhtul Tallinna Televisiooni vahendusel, kui eetrisse läks Euroopa Parlamendi kandidaatide debati esimene, terve ühiskonna kõige murettekitavam aruteluteema. 

Selleks oli värskes ÜRO IPBES teadusraportis kirjeldatud käimasolev, inimtegevuse tagajärjel seni kõige ulatuslikum ning kiirem elupaikade ja sellest sõltuvalt ka kõige suurem eluslooduse kadu planeedilt Maa. See seab otseselt ohtu ka inimliigi ellujäämise, kuid raport annab poliitikutele ja teistele otsustajatele katastroofi vältimiseks vajalike muudatuste elluviimiseks praktilisi juhiseid.  

Debatisaate avangu autoriks polnud seekord mitte mõni paljukirutud EKRE kandidaat, vaid oma šovinistlike väljaütlemiste poolest hästi tuntud, kuid oma kehvade töötulemuste poolest justiitsministrina hoopis palju vähem tuntud Urmas Reinsalu (Isamaa), kes taaskord tõestas, kuidas vaatamata olematutele teadmistele, demagoogiavõtete ning populismiga saab kogu saate eetriaega kinni pannes kuldmunana särada.

Meie igapäevast mõttehiilgust anna meile Isamaa

Ja tõepoolest, Reinsalu kõrval kahvatusid isegi betoonerakondade esindajad Erki Savisaar ja Peeter Ernits, kes  on ju samuti kõva jutuga Eesti mehed, kuid kelle teadmistele ja arusasmadele ökosüsteemi kallal toimepandavast barbaarsusest kliimakatastroofi ärahoidmisel loota ei tasuks. 

Avalauses eksponeeris värske Eesti Vabariigi välisminister oma keskkonnateadmisi, refereerides ilmselt üht oma viimast ja kõige rohkem loodusteaduslikku teost meenutavat Eno Raua Naksitrallide lugu….

Saatejuhi küsimusele vastas Reinsalu, et kümned tuhanded ökoloogid, keskkonnateadlased ja kliimaõigluse eestvõitlejad on lihtlabased ökofašistid, kes pesevad ajusid sooviga takistada inimeste ja majanduse “normaalset” arengut. Seejuures eiras Reinsalu kaasaegseid teadussaavutusi ja pööras pea peale isegi tavamõistusele arusaadavaid protsesse - nagu see, et inimesel on oma tegevuse ning pelgalt eksiteerimise tarvis vaja eluvõimaldavat keskkonda ning et ilma keskkonnata lihtsalt pole elu. Ei mesilase, räime, rukilille, pääsukese, ei venelase, hiinlase ega ammugi mitte eestlase oma.  

Mõistliku jutuga lollust ei ravi

Kuigi Roheliste kandidaat- rahvusvaheliselt tunnustatud keskkonnaspetsialist ja muuhulgas 2012–2017 ÜRO Euroopa Majanduskomisjonis (UNECE) rahvusvahelise arenguabiprogrammi juhina töötanud Peep Mardiste püüdis korduvalt oma konstruktiivuse ja asjakohaste kommentaaridega kastaneid tulest välja tuua, ei piisanud sellest, et puhastada Reinsalu poolt saastatud stuudioõhku. 

Ja kahjuks polnud ka saatejuhtide valdkonnateadmised piisavad,  et kiire suuvärgiga pahurat trolli oskuslikult ohjata.  

Mingil hetkel lõpetas Isamaa erakonna au ja uhkus oma sõnavalangu enesekiitusega,  patsutades end ääretu uhkustundega õlale 500 pagulase Eestist blokeerimise eest, kes tema hinnangul oleksid kindlasti koondunud ja pahategudele asunud. Kirsina tordil tegi Reinsalu maha idee neljanda põlvkonna tuumajaamadest, halvustades seejuures vabadussamba püstitajaid, tuues paralleeli, et kuidas saab riik, mis ei saa isegi samb ehitamisega hakkama, ehitada tuumaenergiajaama. Siinkohal pean ma asjakohase kriitikaga paratamatult nõustuma. Kuid näib, et Reinsalu on unustanud ühe tillukese detaili, nimelt et vabadussamba loomise agitaatoriks ja vastutajaks on tema enda erakond. Elagu Isamaa!

Ärgem heitkem meelt

Õnneks pole taoliste tobupoliitikute võim Eestis enam nii murenematu, kui veel aasta tagasi. Vaikselt on sõna võtmas ja saamas ka Eesti tippteaduskond, kelle esindajaid koos päris paljude noorte kliimaaktivistega samuti eile eetris olnud Rahvusringhäälingu saate “Suud puhtaks” stuudios ühiskonna suurima väljakutse problemaatika vesiselgeks tegid. 

Eesti poliitikas oli eile  sündmusterohke päev. Inimkonna püsimajäämise küsimust saabuva kliimakriisi olukorras tõstatati ka Postimehe Euroopa Parlamendi naiskandidaatide debatil. Selle debatiringi kõige nõrgemateks panustajateks olid taaskord erakond Isamaa Viktoria Ladõnskaja näol, kelle sõnvõtust oli selge, et tema teadmised hetke põletavaimal teemal ei kuulu kaugeltki esinduslike hulka ning samaväärsena paistis silma ka Eesti200  esindaja.  Kes küsimusele, milles paluti välja tuua üks konkreetne meede kliimakatastroofi ärahoidmisele kaasaaitamiseks, vastasid mõlemad, et nemad viskavad prügi prügikasti, jäädes keerulise, riikide toimimist ja kogu majandusmudeli ümberstruktureerimist vajava küsimuse juures üksikisiku vastustuse tasemele. Hoopis teisest puust olid Keskerakonna Yana Toomi, Eestimaa Roheliste Evelin Ilvese ja sotside Marina Kaljurandi märksa adekvaatsemaid ja tänapäeva teadmistega kooskõlalised vastuseid. Need Europaramendi kandidaadid tõstsid esile nii Pariisi kliimaleppest kinnipidamise tähtsust, rahvusvahelise koostöö olulisust ning Eestimaa Roheliste prioriteeti- üleminekut saastavaimalt ja Euroopa süsinikumahukaimalt fosiilenergia tootmiselt, taastuvallikatel baseeruvale puhtale energiatootmisele. 

Eesti teadlaste, keskkonnateadlike noorte ja naispoliitikute kasvav aktiivsus keskkonna teemade tõstatamisel ning ka meedipoolne, kuigi veel üsna visalt edenev, kuid järjest adekvaatsem kajastamine annavad lootust, et Eestiski võib pead tõstma hakata Euroopa kaasaegsemaid riike vallutav kliimpoliitiline reovolutsioon. 

Kes on õiged kandidaadid? 

Siiski peab tõdema, et kõigis neis edukate majandustega riikides, kus aetakse läbimõeldud keskkonna-ja sotsiaalpoliitikat, mis on omavahel täiesti loogilises ja üksteist toetavas seoses, on juhtivatel positsioonidel nii parlamendis,  ministrikohtadel kui ka ettevõtluses suur naiste osakaal. Kui soovime, et ka meie igapäevaelu mõjutavad poliitilised otsused põhineksid suuremas osas teadusele, oleksid tasakaalukad ja suunatud avalike huvide teenimisele, peame ka ise järjest rohkem naiste poolt valima.  

Kui tugineda Postimehe debatis osalenud Marina Kaljuranna öeldule, kus ta tsiteeris eelmiste USA presidendivalimiste ajal auhinnatud näitleja ja keskkonnaaktivisti Susan Sarandoni vastust BBC ajakirjaniku küsimusele, et miks Sarandon ei vali Hillary Clintoni kui Trumpi peamise vastase ja tõenäoliselt USA esimese naispresidendi poolt, kõlas Sarrandoni kuulus vastus nii: ”  Ma ei vali ilmtingimata naist, sest ma ei vali oma vagiinaga.”

Võiks arvata, et maailmakuulus näitleja ei toetandki nendel valimistel naiskandidaati. Kuid Kaljurand jättis mainimata Sarrandoni vastuse väga olulise poole, kus ta tuvtustas põhimõtteid, millele ta oma valikus toetub. Nimelt tunnistas Sarrandon, et valima ei pea mitte kellegi vastu, nagu seda ka Eestis pikalt tehtud on. Vaid hoopis õige naise poolt!. Ja õige polnud selles kontekstis, mitte küsitluste kohaselt Trumpi peamise vastase Clintoni, vaid hoopis Roheliste kandidaadi, füüsiku Jill Steini poolt.  Seda just Steini esindatavast poliitilisest maailmavaatest lähtuvalt, mis ka sisuliselt ja jõuliselt tegeleb kliimakriisi ärahoidmisele suunatud lahenduste rakendamisega globaalsel skaalal, aktiveerides järjest suuremid ühiskonnagruppe omaenese tuleviku ja heaolu peale mõeldes rohelisi poliitikuid valima. 

Euroopa Parlamendi valimised on e-hääletuseks avatud alates homsest kuni 22. mail kella 18.00ni

Kui sa ei taha oma häälega või hääletamata jätmisega toetada Trumpi ideoloogiat ülistavaid Isamaa või EKRE kandidaate ja soovid Eestit Euroopasse esindama keskkonnateadlikku, planeedi tervisest ja sellest sõltuvate inimeste tulevikust hooliva kandidaadi poolt, siis on sul valida koguni kolme kandidaadi vahel.

Eestimaa Roheliste esikandidaat on Evelin Ilves numbriga 110, Peep Mardiste numbriga 111 ja ankrukandidaadina mina, Züleyxa Izmailova numbriga 112.

Päev pärast 15 000 teadusartikli põhjal valminud ja ÜRO liikmesriikide poolt kinnitatud IPBES raporti avaldamist vaikib Eesti tegevpoliitik kui haud. Mitte ühtegi sõna uue valitsuse huultelt. Loodetavasti pole põhjuseks järjekordne koduvägivalla juhtum või alkoholi jääknähud roolikeeraja hingeõhus ning asi on lihtsalt selles, et kõik nimetatud osapooled on raporti tulemusest samavõrd šokeeritud kui paljunäinud rohelised. 

 Eestimaa Rohelised reageerisid raportis väljatoodule avaliku teatega, milles avaldati valmisolekut tegutsemiseks eluslooduse hävitamise peatamiseks ja elamisväärse elukeskkonna säilitamiseks ning kutsuti kõiki valitud rahvaesindajaid oma jõudusid tuleviku päästmise nimel koondama.

Keskkonnateema pea sama väheoluline kui sotsiaalkaitsepoliitika 

Üleskutse kangelaslikkusele võib kõlada siin maal pateetiliselt, sest aprillikuine Eurobaromeetri küsitlus, mis uuris liikmesriikide kodanikelt olulisemaid teemasid, mille arutamist Europarlamendi valimistel enim näha soovitakse, näitas, et keskkonnakriisi lahendamise küsimus ei oma Eesti valijate hulgas olulist kohta. 

Eesti valija seisukohast olulisemad teemad 53% vastanute jaoks üllatus-üllatus on majanduskasv, 51%le  immigratsioonipoliitika ja 48% kaitsepolitiika valdkonda. 

Kuigi kõik kolm teemat on keskkonna säilimisest otseselt sõltuvad, on siiski raske uskuda, et küsimusele vastaja seda seost omale teadvustas. 

Küll aga jäi kliimapoliitika Eesti vastaja prioriteetidest väga kaugele- 28% vastanutega veelgi kaugemale kui 30%ga sotsiaalkaitsepoliitika ja 31%ga demokraatiast ja inimõigustest. 

Eesti ei küündi Põhjamaade tasemele

Samas küsitluses avaldus, et paljude teiste Euroopa riikide kodanike jaoks on keskkonnaküsimus asetunud prioriteetide keskmesse. Näiteks sarnaselt mitmete teiste põhjamaa riikidega leiab koguni 79% Rootsi kodanikest, et nende valimiste kõige olulisemaks teemaks on võitlus kliimamuutustega. 

Vastustest võiks ju ekslikult eeldada, et meil on keskkonnaga kõik hästi, aga isegi kõige leigem eestlane peaks mõistma, et planeet Maa on terviklik süsteem ja pole vahet, kas hoida kraadiklaasi vasaku või parema kaenla all, on kehatemperatuur mõlema all täpselt sama.

Seni kõige ulatuslikum ülevaade looduse kiirest hävimisest koondab endas globaalsete kliimamuutuste, liigilise mitmekesisuse ja inimkonna heaolu vahelisi vastastikkuseid mõjusid. Selle järeldused ning sõnum poliitikutele ja üldsusele on selged – inimkonna ellujäämine on planeedi elutagamissüsteemide hävingu ulatuse tagajärjel kriitilises ohus! 

Tartu Ülikooli ökoloogia ja maateaduste instituudi botaanika vanemteadur Aveliina Helm kirjutab oma facebooki lehel, et kui asetada kõrvuti eile ilmunud aruanne looduse hävimisest ning IPCC aruanne kliimakriisist, on pilt meie ees seisvatest ohtudest ja võimalustest selge ning et see ei olegi looduskaitseprobleem. 

Helm toob välja, et meie elukeskkonna murenemise põhjused ja tagajärjed on sotsiaalsed ja majanduslikud: "ebavõrdsus, mis teeb vähesed jõukaks ja kogu inimkonna lõputult vaesemaks, hoolimatu ressursiammutamine ja raiskamine, mis võtab meilt endilt ja meie lastelt tuleviku. Ausam, õiglasem ja jätkusuutlikum ressursikasutus, globaalne jätkusuutlik majandus, kogukondade side end ümbritsevate maastikega, agroökoloogilised rakendused põllumajanduses, raiskamise lõpetamine - need hoovad on olemas, tahe neid rakendada peab tulema meilt kõigilt ja jõudma tegudesse" ütleb Helm väga tabavalt. 

Möödapääsmatus loob tahet

Eesti rahvarohkeima omavalitsuse esimese rohelise abilinnapea kogemusest saan kinnitada, et kui kõvasti tahta saab kindla visiooniga juht vajalike muudatuste elluviimisega  kaasmõtlejatest toetava tiimi abil hakkama küll. Meie valitsusliikmetel ei peaks tahtest puudu jääma, sest eesmärgiks on mitte vähem kui terve riigi funktsioneerimiseks vajalike eelduste säilitamine.

Loodetavasti loob kogu planeedi elanikkonna tulevikule karmi hinnagu andnud teaduslik raport soodsa pinnase ka meie inimeste keskkonnateadlikkuse kasvule ja rahvaesindajad saavad oma valijatelt vastava poliitilise tellimuse sisuliseks tegutsemiseks keskkonnapoliitikast sõltuvate otsuste langetamiseks juba üsna pea. 

IPBSi raportis toodud stsenaariumi kõige paremini mõistvad Rohelised, kes muuhulgas toetasid parlamendi erakondi eelmisetel riigikogu valimistel enam kui 60 000 euroga, paluvad valitsusjuhilt Jüri Rataselt otsutavat tegutsemist riigi poliitika senise kursi muutmisel säilenõtke tuleviku suunas. Erakordselt operatiivset reageerimist ootame kõigilt ministritelt, kes vastutavad riiklikult oluliste valdkondade eest, mida looduse hävimise süvenedes globaalsed kriisid aina tugevamalt ähvardavad ja meie riigi julgeolukut igakülgselt ohtu seavad. 

Aitab elatisvõlgnike poputamisest, saadame nad ühiskondlikult kasulikule tööle ja kõik võidavad!

Elatise väljanõudmine jõuab tihti tupikusse

Kui Riigikogu 2015. aastal valitsusele riikliku elatisabifondi loomise kohustuse andis, tekkis paljudel elatisraha kättesaamisega kimpus olevatel üksikvanematel lootus. Eriti suhtelises või absoluutses vaesuses elavatel perekondadel, keda oli 2012. aastal vastavalt 41% ja 23% kõikidest üksikvanemaga leibkondadest ja kelle jaoks elatise kättesaamine eluliselt oluline on.

See oli lubadus suurest muudatusest riigi mentaliteedis. Tundus, et lõpuks ometi mõisteti, kui oluline (tegelikult isegi iseenesest mõistetav) on toetada üht ühiskonna kõige nõrgemat gruppi: peresid, kus üks vanem keeldub elatisraha maksmisest või ei ole suuteline seda tegema. Kuigi alimentidest ilma jäänud üksikvanematel on võimalik kohtu kaudu elatist sisse nõuda, jääb kohtutee ette võtmine tihtilugu tulemusetuks. Näiteks siis, kui võlgnikul taskud täiesti tühjad on. Teise grupi moodustavad tahtlikud kõrvalehiilijad. Nimelt on tulude ja vara varjamine rongavanemate tavapraktika, seda tehakse koostöös lähedaste ja isegi tööandjatega.

Lootusetult abitust tupikust, kus alimente kätte ei saada ja ühtki lahendust ei paista ning 2016. aastal oli enam kui 8500 last, kes olid kokku ilma jäänud 14,6 miljonist eurost. (Uuendatud andmete kohaselt oli koguvõlg 2016. aasta seisuga 14,5 miljoni euro asemel hoopis 52 miljonit eurot.)

Paraku ei kajasta ametlikud numbrid täielikult reaalsust, sest kohtu kaudu lapsele elatise nõudmine on tihti liiga keeruline ja aeganõudev protsess, mis niigi mitme eest rabelevale lapsevanemale üle jõu käia võib.

Poliitiline tahe suikus unne

Ilusast algatusest saati on omajagu vett merre voolanud, aga teekond üksikvanemate abistamiseni on olnud konarlik. Esialgne suurejooneline plaan luua elatisabi fond, mis kõrvalehiilijate ja maksevõimetute asemel raha ise välja maksaks, vajus äratundmatuseni kängu. Nimelt nägi esialgne eelnõu ette, et fond alustab tööd 2016. aastal, avapauk lükkus aga aasta edasi. Kui 2017. aastal fond lõpuks töösse sai, ei hakatud üksikvanematele maksma mitte minimaalset elatisabi (pool alampalgast ehk tollal 215 eurot kuus), nagu eelnõus kirjas oli, vaid hoopis 100-eurost toetust. Ei ole kuidagiviisi õigustatav, et riik ei leia ressursse maksta täit elatismiinimumi, mistõttu alimentidest kõrvalehiilijate lapsed on ikka kehvemas seisus. (Olgu öeldud, et nagu viitas Riigikohtu esimees Priit Pikamäegi, siis praegune elatismiinimumi arvestamine on täiesti ebamõistlik ning vajab hoopis komplekssemat lähenemist.)

Samamoodi on osutunud hambutuks elatisvõlgnike survestamine: nii kohtutäiturite kui ka last üksi ülal pidavate vanemate sõnul pole riigipoolsetest survestusmeetoditest abi olnud ning enamus elatisvõlgnikest jätkavad oma võla kasvatamist. Juhi-, kalastus- ja muude lubade peatamine ei ole kuidagi enda eesmärki täitnud, potentsiaalselt toimivad meetmed aga kaovad eelnõudest nagu vesi sõelast ja kohtutäiturite hoovad ei tundu veel nii pea efektiivseteks laienevat.

Lahendame mitu muret korraga

Tuleb märkida, et elatisabi maksmata jätmise probleem on kahtlemata ka võrdõiguslikkuse küsimus. Statistika kohaselt koguni üheksa kümnest üksikvanemaga leibkonnast on üksikemaga leibkonnad. 2016. aasta seisuga on 95% elatisvõlglastest mehed. Üksikvanemaga leibkonnad elavad suurema tõenäosusega vaesuses. Eesti asetub oma 20% suuruse palgalõhega Euroopa Liidu esirinda. Niisiis ei puuduta elatisabi mitte vaid konkreetseid lapsi ja nende emasid, vaid maalib laiema pildi meie ühiskonna koherentsusest ja õiglusest. Ja praegune statistika meid paraku ei kaunista.

Kuid mida teha nende elatisvõlglastega, kes ükskõik mis põhjusel oma lapse hoolitsemise eest vastutust võtta ei suvatse? Miks mitte rakendada nad tööle ühiskonna heaks neis valdkondades, kuhu riigi käed siiani kehvasti ulatuma kipuvad: näiteks eakatele appi nende igapäevastes toimetustes nagu poes käimine või lumerookimine, erinevat sorti abi läheb tarvis erivajadustega inimestel, loomakaitseorganisatsioonidel, päästetöötajatel ja mujal.

Need elatisvõlglased, kellel tõepoolest rahalised vahendid puuduvad, saavad end rakendada ja ühiskonnale kasulikud olla ning võlglased, kes tegelikke tulusid varjates oma lapse elatise maksmisest tahtlikult kõrvale hiilivad ja ka ÜKTst eemale hoiavad, saavad koheldud vastavalt karistusseadustikule.

Niisiis on riik impotentselt püüdnud olukorda lahendada kord üht-, kord teistpidi, aga võlgnike arv pole sisuliselt vähenenudki ning paljud üksikvanemaga leibkonnad otsivad endiselt õiglust taga, mitmed neist on vaesuses või vaesuse piiril. Rakendades võlglastele ÜKT võimalust ning tasudes nende eest kogu miinimumelatise, anname paljudele lastele teistega võrdsema stardipositsiooni, vähendame majanduslikku ja soolist ebavõrdsust ning suuname abikäed sinna, kus neid väga vajatakse.

Aina enamates inimestes üle terve Maa on tärkamas teadmine, et vanad puud ja rohked liigirikkad ökosüsteemide võrgustikud on ainus võimalus planeedi tervise ja selle asukate, sealhulgas inimkonna püsima jäämise tagamiseks.

Õhu, vee, muldade ja väheste allesjäänud suursuguste metsade väärtustamine ja maksimaalse elurikkuse hoidmine on praeguse aja kõige olulisem mõte, tegevus, eluhoiak, mis väärib meie kõigi aega ja pühendumist.

Aastatuhandeid on inimkond võtnud heaks tarbida looduse ressursse, kujundada selle maastikke oma äranägemise järgi, võttes vastu Maa “lõputuid” andameid ja jättes vastutuse selle eest, mis saab meist päeval, kui viimane puu langeb, kui viimane kala saab püütud ja viimane veeallikas reostatud, tulevaste põlvkondade kanda.

Juba praegu, siin ja täna näeme seda juhtumas. Lapsevanemad ja vanavanemad seisavad karmi tõe ees, mis annab mõista, et kui me kohe ei tegutse ja valitseva süsteemi vastu ei astu, näevad meie järeltulijad ü l e t a m a t u i d raskusi, mis kaasnevad planeedi ökosüsteemide hävimisega. Teadmine, et oleme jäänud pelgalt pealtvaatajateks meie ainsa kodu hävitamisel, pole mulle ega meie arvukatele aatekaaslastele, keda sel teel kohanud olen, vastuvõetav.

Loota suurkorporatsioonide teenistuses olevate poliitikute südameheadusele on enesepettus ja viib meid kaugemale eesmärgist - elada tervelt ja õnnelikult, lastes õnnelik ja terve olla ka teistel.

Meie valitsuse ja parlamendi liikmed eiravad siiani teadusüldsuse aastakümnete vältel tehtud hoiatusi, jätkates loodusressursside laristamist ja keskkonna reostamist endisel viisil ning vältides reaalsust, mille üheks keskseks küsimuseks on kehtivast majandusmudelist väljumine inimtekkeliste globaalsete kliimamuutuste mõjude pidurdamiseks. Ei tasu oodata imet, et praegused valitsused astuksid meie järeltulijate tuleviku ja heaolu eest välja - m e i e oleme nende ainus võimalus. Peame end kokku võtma ja koonduma ühiste põhimõtete nimel. Planeedil Maa on miljoneid meiesuguseid, meid on aina rohkem ka Eestis ning meie võimuses päästa maailm, sest teadus on meie poolel ja tõde on meie teenistuses.

Kuid meil ei ole enam aega omavahelisteks erimeelsusteks tühja-tähja üle, meie kohus on ühendada jõud ja suunata oma koduriik jätkusuutlikule rajale, et säilitada selle loomullikku mitmekesisust ja sellest tulenevaid eluks hädavajalikke ökosüsteemiteenuseid. Mitte keegi teine seda meie eest ei tee!

Juba tuleval kevadel toimuvad parlamendi valimised, kus avaneb võimalus pöörata kohalikku arengut terviklikust maailmavaatest lähtuvalt õnnelike inimeste ja loodusega kooskõlalise kodukandi loomise suunas. Võta ühendust oma kogukonna rohelise ilmavaate esindajaga või hakka selleks ise, et toetada üksteist õigete valikute tegemisel ja kujundada kodukohta puudutavaid otsuseid.

Kui vajad abi või nõu edaspidiseks tegutsemiseks ja rohkem infot toetava rohevõrgustiku kohta või sul on mõni muu seonduv mõte või mure, siis kirjuta mulle.

Eestimaa Roheliste meeskonnas on professorid ja oma ala tipp-spetsialistid, kelle teadmisi ja kogemusi rakendades saame alustada oma parima võimaliku tuleviku planeerimist juba täna.

Loodusväärtustaja ja Eestimaa Roheliste esinaine Züleyxa Izmailova