Eile hommikul jagas Tartu Ülikooli nõukogu esinaine Ruth Oltjer oma facebookis ühiskonnakriitilise lehe The Daily Shit videopostitust, milles kõigile tuntud näitleja ja lavastaja George Clooney kutsub vaatajaid  annetama raha võitluseks rumalate poliitikutega, kes eitades kaasaegse teaduse saavutusi ja kliimamuutuste olemasolu, levitavad massidele valeinformatsiooni ja seavad sellega ohtu kogu inimkonna ellujäämise. 

Lühike video annab ülevaate üle USA kliimaskeptilise presidendi Donald Trumpi suuorgani veerenud pärlitest, mis heidavad tugeva kahtluse varju tema pädevusele ja motiividele maailma ühe suurima riigi juhtimisel. 

Kahjuks ei pidanud järgmise, Trumpiga samaväärse intellektiga geeniuse väljaütlemisi pikalt ootama.  Neid sai nautida juba samal õhtul Tallinna Televisiooni vahendusel, kui eetrisse läks Euroopa Parlamendi kandidaatide debati esimene, terve ühiskonna kõige murettekitavam aruteluteema. 

Selleks oli värskes ÜRO IPBES teadusraportis kirjeldatud käimasolev, inimtegevuse tagajärjel seni kõige ulatuslikum ning kiirem elupaikade ja sellest sõltuvalt ka kõige suurem eluslooduse kadu planeedilt Maa. See seab otseselt ohtu ka inimliigi ellujäämise, kuid raport annab poliitikutele ja teistele otsustajatele katastroofi vältimiseks vajalike muudatuste elluviimiseks praktilisi juhiseid.  

Debatisaate avangu autoriks polnud seekord mitte mõni paljukirutud EKRE kandidaat, vaid oma šovinistlike väljaütlemiste poolest hästi tuntud, kuid oma kehvade töötulemuste poolest justiitsministrina hoopis palju vähem tuntud Urmas Reinsalu (Isamaa), kes taaskord tõestas, kuidas vaatamata olematutele teadmistele, demagoogiavõtete ning populismiga saab kogu saate eetriaega kinni pannes kuldmunana särada.

Meie igapäevast mõttehiilgust anna meile Isamaa

Ja tõepoolest, Reinsalu kõrval kahvatusid isegi betoonerakondade esindajad Erki Savisaar ja Peeter Ernits, kes  on ju samuti kõva jutuga Eesti mehed, kuid kelle teadmistele ja arusasmadele ökosüsteemi kallal toimepandavast barbaarsusest kliimakatastroofi ärahoidmisel loota ei tasuks. 

Avalauses eksponeeris värske Eesti Vabariigi välisminister oma keskkonnateadmisi, refereerides ilmselt üht oma viimast ja kõige rohkem loodusteaduslikku teost meenutavat Eno Raua Naksitrallide lugu….

Saatejuhi küsimusele vastas Reinsalu, et kümned tuhanded ökoloogid, keskkonnateadlased ja kliimaõigluse eestvõitlejad on lihtlabased ökofašistid, kes pesevad ajusid sooviga takistada inimeste ja majanduse “normaalset” arengut. Seejuures eiras Reinsalu kaasaegseid teadussaavutusi ja pööras pea peale isegi tavamõistusele arusaadavaid protsesse - nagu see, et inimesel on oma tegevuse ning pelgalt eksiteerimise tarvis vaja eluvõimaldavat keskkonda ning et ilma keskkonnata lihtsalt pole elu. Ei mesilase, räime, rukilille, pääsukese, ei venelase, hiinlase ega ammugi mitte eestlase oma.  

Mõistliku jutuga lollust ei ravi

Kuigi Roheliste kandidaat- rahvusvaheliselt tunnustatud keskkonnaspetsialist ja muuhulgas 2012–2017 ÜRO Euroopa Majanduskomisjonis (UNECE) rahvusvahelise arenguabiprogrammi juhina töötanud Peep Mardiste püüdis korduvalt oma konstruktiivuse ja asjakohaste kommentaaridega kastaneid tulest välja tuua, ei piisanud sellest, et puhastada Reinsalu poolt saastatud stuudioõhku. 

Ja kahjuks polnud ka saatejuhtide valdkonnateadmised piisavad,  et kiire suuvärgiga pahurat trolli oskuslikult ohjata.  

Mingil hetkel lõpetas Isamaa erakonna au ja uhkus oma sõnavalangu enesekiitusega,  patsutades end ääretu uhkustundega õlale 500 pagulase Eestist blokeerimise eest, kes tema hinnangul oleksid kindlasti koondunud ja pahategudele asunud. Kirsina tordil tegi Reinsalu maha idee neljanda põlvkonna tuumajaamadest, halvustades seejuures vabadussamba püstitajaid, tuues paralleeli, et kuidas saab riik, mis ei saa isegi samb ehitamisega hakkama, ehitada tuumaenergiajaama. Siinkohal pean ma asjakohase kriitikaga paratamatult nõustuma. Kuid näib, et Reinsalu on unustanud ühe tillukese detaili, nimelt et vabadussamba loomise agitaatoriks ja vastutajaks on tema enda erakond. Elagu Isamaa!

Ärgem heitkem meelt

Õnneks pole taoliste tobupoliitikute võim Eestis enam nii murenematu, kui veel aasta tagasi. Vaikselt on sõna võtmas ja saamas ka Eesti tippteaduskond, kelle esindajaid koos päris paljude noorte kliimaaktivistega samuti eile eetris olnud Rahvusringhäälingu saate “Suud puhtaks” stuudios ühiskonna suurima väljakutse problemaatika vesiselgeks tegid. 

Eesti poliitikas oli eile  sündmusterohke päev. Inimkonna püsimajäämise küsimust saabuva kliimakriisi olukorras tõstatati ka Postimehe Euroopa Parlamendi naiskandidaatide debatil. Selle debatiringi kõige nõrgemateks panustajateks olid taaskord erakond Isamaa Viktoria Ladõnskaja näol, kelle sõnvõtust oli selge, et tema teadmised hetke põletavaimal teemal ei kuulu kaugeltki esinduslike hulka ning samaväärsena paistis silma ka Eesti200  esindaja.  Kes küsimusele, milles paluti välja tuua üks konkreetne meede kliimakatastroofi ärahoidmisele kaasaaitamiseks, vastasid mõlemad, et nemad viskavad prügi prügikasti, jäädes keerulise, riikide toimimist ja kogu majandusmudeli ümberstruktureerimist vajava küsimuse juures üksikisiku vastustuse tasemele. Hoopis teisest puust olid Keskerakonna Yana Toomi, Eestimaa Roheliste Evelin Ilvese ja sotside Marina Kaljurandi märksa adekvaatsemaid ja tänapäeva teadmistega kooskõlalised vastuseid. Need Europaramendi kandidaadid tõstsid esile nii Pariisi kliimaleppest kinnipidamise tähtsust, rahvusvahelise koostöö olulisust ning Eestimaa Roheliste prioriteeti- üleminekut saastavaimalt ja Euroopa süsinikumahukaimalt fosiilenergia tootmiselt, taastuvallikatel baseeruvale puhtale energiatootmisele. 

Eesti teadlaste, keskkonnateadlike noorte ja naispoliitikute kasvav aktiivsus keskkonna teemade tõstatamisel ning ka meedipoolne, kuigi veel üsna visalt edenev, kuid järjest adekvaatsem kajastamine annavad lootust, et Eestiski võib pead tõstma hakata Euroopa kaasaegsemaid riike vallutav kliimpoliitiline reovolutsioon. 

Kes on õiged kandidaadid? 

Siiski peab tõdema, et kõigis neis edukate majandustega riikides, kus aetakse läbimõeldud keskkonna-ja sotsiaalpoliitikat, mis on omavahel täiesti loogilises ja üksteist toetavas seoses, on juhtivatel positsioonidel nii parlamendis,  ministrikohtadel kui ka ettevõtluses suur naiste osakaal. Kui soovime, et ka meie igapäevaelu mõjutavad poliitilised otsused põhineksid suuremas osas teadusele, oleksid tasakaalukad ja suunatud avalike huvide teenimisele, peame ka ise järjest rohkem naiste poolt valima.  

Kui tugineda Postimehe debatis osalenud Marina Kaljuranna öeldule, kus ta tsiteeris eelmiste USA presidendivalimiste ajal auhinnatud näitleja ja keskkonnaaktivisti Susan Sarandoni vastust BBC ajakirjaniku küsimusele, et miks Sarandon ei vali Hillary Clintoni kui Trumpi peamise vastase ja tõenäoliselt USA esimese naispresidendi poolt, kõlas Sarrandoni kuulus vastus nii: ”  Ma ei vali ilmtingimata naist, sest ma ei vali oma vagiinaga.”

Võiks arvata, et maailmakuulus näitleja ei toetandki nendel valimistel naiskandidaati. Kuid Kaljurand jättis mainimata Sarrandoni vastuse väga olulise poole, kus ta tuvtustas põhimõtteid, millele ta oma valikus toetub. Nimelt tunnistas Sarrandon, et valima ei pea mitte kellegi vastu, nagu seda ka Eestis pikalt tehtud on. Vaid hoopis õige naise poolt!. Ja õige polnud selles kontekstis, mitte küsitluste kohaselt Trumpi peamise vastase Clintoni, vaid hoopis Roheliste kandidaadi, füüsiku Jill Steini poolt.  Seda just Steini esindatavast poliitilisest maailmavaatest lähtuvalt, mis ka sisuliselt ja jõuliselt tegeleb kliimakriisi ärahoidmisele suunatud lahenduste rakendamisega globaalsel skaalal, aktiveerides järjest suuremid ühiskonnagruppe omaenese tuleviku ja heaolu peale mõeldes rohelisi poliitikuid valima. 

Euroopa Parlamendi valimised on e-hääletuseks avatud alates homsest kuni 22. mail kella 18.00ni

Kui sa ei taha oma häälega või hääletamata jätmisega toetada Trumpi ideoloogiat ülistavaid Isamaa või EKRE kandidaate ja soovid Eestit Euroopasse esindama keskkonnateadlikku, planeedi tervisest ja sellest sõltuvate inimeste tulevikust hooliva kandidaadi poolt, siis on sul valida koguni kolme kandidaadi vahel.

Eestimaa Roheliste esikandidaat on Evelin Ilves numbriga 110, Peep Mardiste numbriga 111 ja ankrukandidaadina mina, Züleyxa Izmailova numbriga 112.

Aitab elatisvõlgnike poputamisest, saadame nad ühiskondlikult kasulikule tööle ja kõik võidavad!

Elatise väljanõudmine jõuab tihti tupikusse

Kui Riigikogu 2015. aastal valitsusele riikliku elatisabifondi loomise kohustuse andis, tekkis paljudel elatisraha kättesaamisega kimpus olevatel üksikvanematel lootus. Eriti suhtelises või absoluutses vaesuses elavatel perekondadel, keda oli 2012. aastal vastavalt 41% ja 23% kõikidest üksikvanemaga leibkondadest ja kelle jaoks elatise kättesaamine eluliselt oluline on.

See oli lubadus suurest muudatusest riigi mentaliteedis. Tundus, et lõpuks ometi mõisteti, kui oluline (tegelikult isegi iseenesest mõistetav) on toetada üht ühiskonna kõige nõrgemat gruppi: peresid, kus üks vanem keeldub elatisraha maksmisest või ei ole suuteline seda tegema. Kuigi alimentidest ilma jäänud üksikvanematel on võimalik kohtu kaudu elatist sisse nõuda, jääb kohtutee ette võtmine tihtilugu tulemusetuks. Näiteks siis, kui võlgnikul taskud täiesti tühjad on. Teise grupi moodustavad tahtlikud kõrvalehiilijad. Nimelt on tulude ja vara varjamine rongavanemate tavapraktika, seda tehakse koostöös lähedaste ja isegi tööandjatega.

Lootusetult abitust tupikust, kus alimente kätte ei saada ja ühtki lahendust ei paista ning 2016. aastal oli enam kui 8500 last, kes olid kokku ilma jäänud 14,6 miljonist eurost. (Uuendatud andmete kohaselt oli koguvõlg 2016. aasta seisuga 14,5 miljoni euro asemel hoopis 52 miljonit eurot.)

Paraku ei kajasta ametlikud numbrid täielikult reaalsust, sest kohtu kaudu lapsele elatise nõudmine on tihti liiga keeruline ja aeganõudev protsess, mis niigi mitme eest rabelevale lapsevanemale üle jõu käia võib.

Poliitiline tahe suikus unne

Ilusast algatusest saati on omajagu vett merre voolanud, aga teekond üksikvanemate abistamiseni on olnud konarlik. Esialgne suurejooneline plaan luua elatisabi fond, mis kõrvalehiilijate ja maksevõimetute asemel raha ise välja maksaks, vajus äratundmatuseni kängu. Nimelt nägi esialgne eelnõu ette, et fond alustab tööd 2016. aastal, avapauk lükkus aga aasta edasi. Kui 2017. aastal fond lõpuks töösse sai, ei hakatud üksikvanematele maksma mitte minimaalset elatisabi (pool alampalgast ehk tollal 215 eurot kuus), nagu eelnõus kirjas oli, vaid hoopis 100-eurost toetust. Ei ole kuidagiviisi õigustatav, et riik ei leia ressursse maksta täit elatismiinimumi, mistõttu alimentidest kõrvalehiilijate lapsed on ikka kehvemas seisus. (Olgu öeldud, et nagu viitas Riigikohtu esimees Priit Pikamäegi, siis praegune elatismiinimumi arvestamine on täiesti ebamõistlik ning vajab hoopis komplekssemat lähenemist.)

Samamoodi on osutunud hambutuks elatisvõlgnike survestamine: nii kohtutäiturite kui ka last üksi ülal pidavate vanemate sõnul pole riigipoolsetest survestusmeetoditest abi olnud ning enamus elatisvõlgnikest jätkavad oma võla kasvatamist. Juhi-, kalastus- ja muude lubade peatamine ei ole kuidagi enda eesmärki täitnud, potentsiaalselt toimivad meetmed aga kaovad eelnõudest nagu vesi sõelast ja kohtutäiturite hoovad ei tundu veel nii pea efektiivseteks laienevat.

Lahendame mitu muret korraga

Tuleb märkida, et elatisabi maksmata jätmise probleem on kahtlemata ka võrdõiguslikkuse küsimus. Statistika kohaselt koguni üheksa kümnest üksikvanemaga leibkonnast on üksikemaga leibkonnad. 2016. aasta seisuga on 95% elatisvõlglastest mehed. Üksikvanemaga leibkonnad elavad suurema tõenäosusega vaesuses. Eesti asetub oma 20% suuruse palgalõhega Euroopa Liidu esirinda. Niisiis ei puuduta elatisabi mitte vaid konkreetseid lapsi ja nende emasid, vaid maalib laiema pildi meie ühiskonna koherentsusest ja õiglusest. Ja praegune statistika meid paraku ei kaunista.

Kuid mida teha nende elatisvõlglastega, kes ükskõik mis põhjusel oma lapse hoolitsemise eest vastutust võtta ei suvatse? Miks mitte rakendada nad tööle ühiskonna heaks neis valdkondades, kuhu riigi käed siiani kehvasti ulatuma kipuvad: näiteks eakatele appi nende igapäevastes toimetustes nagu poes käimine või lumerookimine, erinevat sorti abi läheb tarvis erivajadustega inimestel, loomakaitseorganisatsioonidel, päästetöötajatel ja mujal.

Need elatisvõlglased, kellel tõepoolest rahalised vahendid puuduvad, saavad end rakendada ja ühiskonnale kasulikud olla ning võlglased, kes tegelikke tulusid varjates oma lapse elatise maksmisest tahtlikult kõrvale hiilivad ja ka ÜKTst eemale hoiavad, saavad koheldud vastavalt karistusseadustikule.

Niisiis on riik impotentselt püüdnud olukorda lahendada kord üht-, kord teistpidi, aga võlgnike arv pole sisuliselt vähenenudki ning paljud üksikvanemaga leibkonnad otsivad endiselt õiglust taga, mitmed neist on vaesuses või vaesuse piiril. Rakendades võlglastele ÜKT võimalust ning tasudes nende eest kogu miinimumelatise, anname paljudele lastele teistega võrdsema stardipositsiooni, vähendame majanduslikku ja soolist ebavõrdsust ning suuname abikäed sinna, kus neid väga vajatakse.