Reaktsioonidest võib järeldada, et Riigikontrolli raport šokeerib paljusid kaasmaalasi, kes igapäevast söögikraami oma perele poest usalduslikult soetavad. Kuigi Eestimaa Rohelised on viimased vähemalt 10 aastat tülpimuseni seletanud avaliku halduse ametkondadele ja poliitikutele, et pestitsiidide jäägid toidus ja vees on ohuks meie rahva tervisele, pole ükski neist nimetatutest probleemile oma aega ega sisulist tähelepanu pööranud.

Ma ei hakka ajaloos väga kaugele minema. Alustan 2016. aastal algatatud petitsioonist. Sellele järgnenud sündmustest, milles vähemalt näiliselt otsustavate ametnike ja poliitikute ükskõikset ja isegi patroneerivat suhtumist Eesti inimeste tervise suhtes minu isiklikust seisukohast lausa kuritegelikuks võib nimetada.

2016. aastal tekkis Euroopa Liidus olukord, kus liikmesriikidel oli võimalus mürgise glüfosaadi ehk ühe tuntuima ja laialt levinud pestitsiidi kasutamist piirata. Täpsem küsimus seisnes selles, kas Euroopa Liit pikendab selle mürgise aine kasutusluba 10 aasta võrra või mitte ning see otsus jäi liikmesriikide valitsuste esindajate südametunnistusele.

Eesti ametkond pooldab mürgitamise jätkamist

Petitsioonis pöördusid koos minuga kõigi Riigikogu liikmete, Riigikogu maaelukomisjoni, Maaeluministeeriumi ja Vabariigi Valitsuse poole veel tervelt kolm inimeste tervist

Eile kirjutas mulle üks solvunud ministeeriumi nõunik, kes oli nördinud, et ma ei aplodeerinud tema suurepäraselel ideele lapsi keskkonnakuritegude varjamiseks ära kasutada. Tunnistan, et nõunik Mart Raamatu riigi mastaabis väheambitsioonikad eesmärgid, võivad ju üllad olla.

Kuid tema esindatav ministeerium vaatab pealt, kuidas tapetakse pesades linnupoegi, avatakse uusi põhjavett ja kõigi õhku rikkuva põlevkivi kaevandusi ja RB sõidab üle sadadest metsahektaritest, mis ohustatud liikidele koduks. Antagu mulle ministeeriumi entusasti poolt andeks, aga tegu pole kliimakangelusega, vaid labase rohepesuga. PR kampaaniat, millega ministeeriumi tegevust Eesti looduse hävitamisel rohepesta püütakse, ajab südame pahaks..

Saastamise poolest kuulume Euroopa riikide etteotsa, tänu põlevkivisõltuvusele oleme maailma süsinikumahukamate majandustega riikide hulgas. Värske statistika ütleb, et Eesti saavutas metsaraie mahtudes rekordi.

On äärmiselt kurb tõdeda, et uue keskkonnamistri alluvuses jätkab ministeerium tõenäoliselt senikehtinud reformierakonna ja IRLi poliitikat. Oli väike lootus, et uue, mis sest, et EKRE ministriga, saab kliimakriisi lahendamine tõsisemalt ettevõetud, kudi paraku peab nentima, et riigina oleme jätkuvalt väga kaugel olukorrast, kus ministeerium oma enda tekitatud olukorrale kriitiliselt otsa vaataks ja tegutsema asuks.

Veel püüdis ministeeriumi nõunik mulle naiivselt selgitada Eesti inimeste leigust kliima- ja keskkonnaküsimustes, sest ilmselgelt polnud tal aimugi, et olen sel teemal lausa artikleid kirjutanud.

Huvitav, et nõunik Raamatu väitel, on ministeerium just tema algatusel palganud Kelli Sildaru lageraielanke rohepesema ja propageerima maailmavaadet, mis paneks noori mõtlema oma keskkonnajalajäljele. Nagu oleksid Eesti noored need, kes ei saa või ei taha aru saada, kuhu suunas käimasolev elupaikade hävitamine ja neist sõltuvate liikide väljasuremine kogu inimkonda kiirelt viimas on. Kahju on vaadata, kuidas ministeerium kulutab rahva raha kampaaniatele, millel puudub laiem eesmärk ja sisuline tegevus kliimakriisi pidurdamisel. Ning aina tugevamalt kinnistub seisukoht, et olulised ministeeriumi mutrikesed ei mõista, kui suured hoovad neile tööd andval asutusel- keskkonnaministeeriumil tegelikult on. Need on nii võimsad, et kogu riigi majanduse saaks ümberstruktureerida ja liikuda säilenõtke ökoriigi suunal. Kuid mingil põhjusel ministereium ei kasuta neid võimalusi ja püüab vastutust üksikiskule ja tema tarbimisharjumustele veeretada. Mina rohelisena tahan näha ministeeriumi reaktiivset PÕXITi rakenduskava, toiduraiskamisevastase seaduse jõustamist, kogu Eesti territooriumil linde nende pesitsuse ajal kaitsva raierahu kehtestamist, metsade raiemahtude vähendamist ning keskkonnamistri tulihingelist võitlust kliimakriisi ärahoidmisel. Ministeerium peab ise eeskuju andma läbi reaalsete kliimakriisi ärahoidvate tegude ja ennetamise. Kui on soov noori keskkonna teemadel harida, siis palun jagage rahastust neile ühendustele, kes selle enda kanda on võtnud. Ise aga panustage seadusandluse muudatustesse, töötage läbi nii IPCC kui IPBES raportid ja soovitused ning ideede ammutamiseks vaadake üle kõik metsa- ja põlevkiviteemalised petitsioonid, mis teie sahtlitesse viimaste aasatega kogunenud on. Ärge esinege ja hakake tööle härrased!

Euroopa Parlamendi valimised on e-hääletuseks avatud 22. mail kella 18.00ni

Kui sa ei taha oma häälega või hääletamata jätmisega toetada Trumpi ideoloogiat ülistavaid Isamaa või EKRE kandidaate ja soovid Eestit Euroopasse esindama keskkonnateadlikku, planeedi tervisest ja sellest sõltuvate inimeste tulevikust hooliva kandidaadi poolt, siis on sul valida koguni kolme kandidaadi vahel.

Eestimaa Roheliste esikandidaat on Evelin Ilves numbriga 110, Peep Mardiste numbriga 111 ja ankrukandidaadina mina, Züleyxa Izmailova numbriga 112.

Ülerahvastumisest rääkides keskendutakse liiga palju inimeste hulgale ja vähem sellele, kuidas nad elavad.

Viimase aja skandaal on veel kuum. „Lapsi saada ei ole keskkonnasõbralik. See on lihtsalt fakt. Maailm on ülerahvastatud,” konstateeris feministliku kommuuni moderaator Nika Kalantar iibeteemalises ETV saates „Suud puhtaks”. Kohe puhkes pahameeletorm: „Kas keskkond on olulisem kui eestlaste püsimajäämine? Kas me ei tohiks enam lapsi saada?”

Rahuneme maha ja pöördume vastuse leidmiseks ratsionaalsete argumentide ja teadusmaailma poole.

Kuna minu minapildis mängib olulist rolli ema, feminist ja keskkonnaaktivist olemine, puudutab see sõnavõtt mind väga mitmel tasandil. Kuidas suhtuda Kalantari poleemikat tekitanud väitesse, et lapsi saada ei ole keskkonnasõbralik?

Eelmisel aastal pälvis rohkesti tähelepanu Lundi ülikooli teadlaste uuring, mis käsitles elustiilivalikute mõju individuaalsele süsiniku jalajäljele. Leiti, et neli kõige keskkonnakahjulikumat faktorit on lapse saamine, auto kasutamine, üleatlandilised lennureisid ja lihapõhine toitumine. Loetelu järjekord ei ole juhuslik, vaid kajastab mõju ulatust regressiivselt. Seejuures on lapse saamise keskkonnamõju hinnates aluseks võetud eeldus, et järeltulija tarbimisharjumused vastavad tema sünniriigi keskmisele.

Siit jõuamegi tegeliku probleemini. Ülerahvastumisest rääkides keskendutakse ebaproportsionaalselt palju maailmas elavate inimeste hulgale ja vähem küsimuse teisele tahule: kuidas inimesed elavad?

Mis oleks, kui seaksime kvantideedi asemel fookusesse kvaliteedi ja mitte ei vähendaks laste arvu, vaid kasvataksime neist vastutustundlikud inimesed, kes elavad kooskõlas loodusega ja hoiavad Maad paremini, kui me ise oleme suutnud seda teha? Emadusel ja keskkonnasäästlikkusel ei ole omavahel olemuslikku konflikti: sinu laps mahub jätkusuutlikkuse piiresse, kui tema individuaalne ökoloogiline jalajälg ei ületa 1,7 globaalhektarit.

Elades (veel) metsarohkes ja hingatava õhuga Eestis, on end lihtne petta ettekujutusega, justkui oleks keskkonnareostuse puhul tegemist kellegi teise probleemiga, mille kese asub kusagil mujal. Sellega kipume vastutust mugavalt enda õlult ära lükkama. Pidevalt kerkivad esile loosungid nagu „Hiina vähendagu tootmist” või „Arengumaad vähendagu sündimust”. Muidugi on need soovitused igati asjakohased, aga tuleb silmas pidada, et Hiina on maailma suurim eksportija ja seni kui on nõudlust, jätkub ka Made in China rohke pakkumine, tootmine ja sellega kaasnev saastamine. Ka Eesti kaubamärkide all, muide.

Arenguriikide sündimus võib ju olla suur, aga nende süsiniku jalajälg on võrreldes arenenud riikide omaga köömes – eriti kui see elanike peale ära jagada (selle näitaja poolest on Eesti Euroopas 2. ja maailmas 17. kohal). See tähendab, et väide laste keskkonnakahjulikkusest kehtib (vastupidi laialt levinud arvamusele) hoopis jõukamate ja vananevate ühiskondade kohta. Seda kinnitavad ka uuringud.

Eeldusel, et arengumaade ostujõud liigub tõusvas joones, tuleb arvestada ka sealse elanikkonna tarbimisharjumuste muutumisega. Globaalse katastroofi ennetamiseks paslikud meetodid – madalama arengutasemega riikide naiste jõustamine, nende harimine ja majandusliku iseseisvuse toetamine ning teavitustöö pereplaneerimise ja raseduse ennetamise võimaluste kohta – on võrdselt vastuvõetavad nii feministlikule kui ka loodussäästlikule ilmavaatele.

Eesti naiste ühiskondlik positsioon lubab õnneks neil laste saamise üle ise otsustada. Olgu põhjused millised tahes, kasvõi looduskeskkonnast lähtuvad, kuid see, millal, kui palju ja kas üldse sünnitada, jäägu naise enda otsustada.

Mina igatahes julgen ja tahan end endiselt defineerida nii ema, naisõiguslase kui ka keskkonnaaktivistina, kartmata endaga seetõttu sisimas vastuollu sattuda. Ja annan endast kõik, et mu lapsed tunneksid end armastatuna ja neist kasvaksid loodusest, sealhulgas loomadest ja teistest inimestest hoolivad kodanikud. Loodan, et minu eluvalikud annavad inspiratsiooni veel mõnelegi.