Kuumal südasuvisel päeval kogunevad inimesed protestima Suur-Ameerika 1 aadressil asuva hoone ette parklasse. Paika, kus veel mitte väga ammu asus inimsõbralik istepinkide ja paljude põõsastega murukattega park. Aga arhitekt Ülo Ilvese loodud endise rahandusministeeriumi maja lammutamise järel südalinna roheala asfalteeriti ja tänase superministeeriumi esine on parklaosaga kiviväljak.. Just sellesse Eesti liikuvuspoliitika valikuid sümboliseerivasse surnud tsooni tulid inimesed selleks, et näidata oma vastumeelsust otsustele, mis peletavad ratturid rongidest ja annavad kliimamuutust vedavale autostmisele veelgi hoogu juurde.

Aga vastuseisust hoolimata peavad ratturid eilsest Elroni rongides maksma lisamaksu. Rattasõpru pitsitav lisamaks moodustab vähemalt pool täispileti hinnast ja maksma peavad kõik, ka üle 7-aastased lapsed ja raske puudega täiskasvanud…edasi lugemiseks klõpsa pealkirjal

Õnneks pole rohelised enam ainsad, kes tuleviku pärast muretsevad. Kodumaises meedias pole sõnad “kliimamuutus” ja “kliimakriis” enam kontvõõrastena peol, vaid nüüd juba pigem tüütute sugulastena, kes on kutsutud vaid äärmise vajaduse sunnist. Ja see on juba samm edasi.

Vastukaaluks umbusklikele vanahärradele kõlasid näiteks Martin Šmutovi tähelepanekud Rahva Teenrites valitsuse olematu kliimapoliitika osas üsna värskendavalt. 

Kuid millega seletada asjaolu, et keskkonnapoliitika olulisus on tõstatumas alles peale riigikogu- ja Euroopa parlamendi valimisi? Iseenesest pole kliimakriis ju mingi uudis. See on teada juba aastaid, nagu ka ka vajadus kohaliku energiareformi järele, sest riik ei jaksa enam kaua põlevkivisektorit rahva armust üleval pidada. Miks (üksikute eranditega) leheveergudelt ja saatejuhtide huulilt ei kõlanud keskkonnaküsimused märtsis ja mais, kui uks otsustavateks muutusteks avatud oli? Kui ajakirjandusel oli hea võimalus vahendada avalikkusele ülevaatlikku teavet parteide kliimapoliitilistest seisukohtadest, andmaks valijale võimalus teha pädev otsus tuleviku kujundamiseks? 

Maailma ökosüsteemide hävinemise taustal on kohatu kulutada nii palju aega vaid ühe tänavajupi üle arutlemisele, nagu seda Tallinna peatänava teemal tehakse. Kuid fakt, et pealinn väldib alarmeerivat reaalsust ega tegele linnaelanike tuleviku kindlustamisega ja linna ettevalmistamisega aina tihenevateks äärmuslikeks ilmastikutingimusteks, sunnib kirjutama.

Olen jätkuvalt seisukohal, et oma kodulinna elamisväärsuse nimel peame astuma ühiselt vastu teadmiskaugetele linnajuhtidele. Niisama heast peast ei muutu midagi.

Kuigi mitte keegi ajakirjanikest ei uurinud augusti alguse valitsuse pressikonverentsil välisminister Urmas Reinsalult, mida too arvab Tallinna peatänava ümber tekkinud poleemikast, asus too täiesti suvalisel hetkel, noor Helme taustal kavalalt muigamas, kiitma linnapea Mihhail Kõlvarti otsust peatada peatänava arendamine. Minister avaldas koguni arvamust, et laiem autosõidutee toob linnaelanikele rohkem hapnikku. Nüüdseks võib vast nõustuda varasemate spekulatsioonidega EKREga ühise koalitsiooni mõjust Tallinna juhtimisele ja tunnistada endile, et all-linn ja Stenbock on lõpuks ometi ühte jalga astumas.

Tallinna Linnavalitsuse võimalik taandumine Reidi tee ehitust puudutavast ametlikust kokkuleppest kahandab linnvalitsuse usaldusväärsust.

Kuigi teade Reidi tee võimaliku laiendamise kohta on küll ehmatav, kuid arvestades Toompeal teadusleppe ümber toimuvat, enam mitte nii väga üllatav, sest kui võimu dikteerivate jõudude maailmavaated ei arvesta otsuste tegemisel kaasaegsete teadmistega, toodavad need otsused edu asemel hoopis kaost ja majanduslikku kahju. 

Reidi tee osas linnavalitsus küll viitab avalikustamata uuringule, kuid väidetavalt pole isegi linnaplaneerimisametile ja teistele asjasse puutuvatele ametkondadele salapärast uuringut veel näidatud.

Samas edastas ERR aktuaalne kaamera väidetava uuringu tulemusi kindlas kõneviisis. Mille alusel rahvusringhäälingus kontrollimata väiteid tõepähe esitatakse jääb praegu selgusetuks. Küll aga saab kindlalt väita, et ühtegi nii laiaulatusliku mõjuga otsust ei tohi kaasajal nii kergekäeliselt teha ning Tallinna Linnavalitsuse ja Mererlinna kaitsjate vahel sõlmitud kompromisslahendus kuulub endiselt täitmisele.

Miks Tallinna linnavalitsus kehtivat kokkulepet tegelikult rikkuda tahab, on omaette küsimus. Selge on see, et väidetav autodevoo läbilaskevõime Reidi tee vähendatud projektis ilmneks vaid sel juhul, kui arvutusi tehtaks autostumise kasvu arvestavalt ehk teisisõnu, ei hoiaks linnavalitsus kinni kehivatest strateegiatest autostumist pidurdada, vaid soovib autostumist veelgi enam hoogustada.  Rääkimata kuumasaare efekti võimendamisest ning teistest linnaplaneerimise ja maakasutuse meetmete rakendamisest kliimakriisi ajastul.

Kahjuks jätsid riigikogu valimistel paljud valijad ja valimata jätnud inimesed kogu Eesti saatuse võlgadesse uppuvate betoonerakondade meelevalda. Valimiste järgsetes tõmbetuultes on nähtavasti ka pealinn oma arengus vähikäiku tegemas. Kokkulepped on seatud kahtluse alla ja kaasamise tähe all saavutatud tulemused on nähtavasti teel prügikasti. Ehk toob tulevane nädal rohkem selgust majja.

Siit 80 kilomeetri kaugusel Helsingis said äsja ametisse tervelt kolm rohelist ministrit, mis annab lootust, et taandumine potjomkinlusest ja asfaldilembusest saavad kunagi ka siin pool lahte normaalsuseks.