Reaktsioonidest võib järeldada, et Riigikontrolli raport šokeerib paljusid kaasmaalasi, kes igapäevast söögikraami oma perele poest usalduslikult soetavad. Kuigi Eestimaa Rohelised on viimased vähemalt 10 aastat tülpimuseni seletanud avaliku halduse ametkondadele ja poliitikutele, et pestitsiidide jäägid toidus ja vees on ohuks meie rahva tervisele, pole ükski neist nimetatutest probleemile oma aega ega sisulist tähelepanu pööranud.

Ma ei hakka ajaloos väga kaugele minema. Alustan 2016. aastal algatatud petitsioonist. Sellele järgnenud sündmustest, milles vähemalt näiliselt otsustavate ametnike ja poliitikute ükskõikset ja isegi patroneerivat suhtumist Eesti inimeste tervise suhtes minu isiklikust seisukohast lausa kuritegelikuks võib nimetada.

2016. aastal tekkis Euroopa Liidus olukord, kus liikmesriikidel oli võimalus mürgise glüfosaadi ehk ühe tuntuima ja laialt levinud pestitsiidi kasutamist piirata. Täpsem küsimus seisnes selles, kas Euroopa Liit pikendab selle mürgise aine kasutusluba 10 aasta võrra või mitte ning see otsus jäi liikmesriikide valitsuste esindajate südametunnistusele.

Eesti ametkond pooldab mürgitamise jätkamist

Petitsioonis pöördusid koos minuga kõigi Riigikogu liikmete, Riigikogu maaelukomisjoni, Maaeluministeeriumi ja Vabariigi Valitsuse poole veel tervelt kolm inimeste tervist

Üllatavad takistused võrdõiguslikkuse teel

Mõned päevad tagasi ilmus Päevalehes juhtkiri, mis väitis, et kõige enam sooliselt tasakaalus valimisnimekiri olevat E200l ja kõige vähem tasakaalus erakond Isamaal. 
Kuid juhtkirjas esitatud väide ei vastanud selles mõttes tõele, et tegelikkuses on kõige paremini sooliselt tasakaalus nimekiri hoopis Eestimaa Rohelistel, kellel lisaks heale naisesindatusele valimisnimekirjas on ka 13st juhatuse liikmest koguni 6 on naised. 
Hiljem küll muudeti juhtkirja all olevat tektsi koguni mitu korda (kuvatõmmised olemas), et kuidagigi eksitava info levitamist välja vabandada, kuid sisu jäi muutumatuks ja täisnimekirjaga valimistele mineva 1000 liikmega erakonna poolt tehtud Eesti senine rekordsaavutus- 46%se  naisosakaaluga valimisnimekiri ei leidnudki tunnustust. See tõstatas, küsimuse, kas juhtikirja eesmärk oli esile tõsta kõige tasakaalustatum nimekiri või konkreetne partei. 

Veelgi huvitavam olukord leidis samal ajal aset kunagi võrdõiguslikkuse edendamise nimel loodud sotsiaalmeediagrupis Virginia Woolf Sind Ei Karda, kus keegi E200 kandidaat päevalehes ilmunud  eksitava sisuga artiklit jagas ja mina kui põline ebaõigluse vastu võitleja sellele tähelepanu suunasin. Lisaks tegin veel samasisulise eraldi postituse, et kiiresti levivat kallutatud infot kuidagigi reaalsega tasakaalustada. Kuid õige pea märkasin, kuidas negatiivseid ja teemasse otseselt mittepuutuvaid kommentaare kogunema hakkas. Kahjuks ei leidnud keegi pikemalt kommenteerijatest ühkti tunnustavat sõna ja seda foorumis, kus naisi üksteist toetama kutsutakse.  

See pole kaugeltki esimene kord, kui tunnetan, et selles foorumis on arvamusest, veelgi olulisem selle esitaja maailmavaade ja grupikuuluvus ning ühed arvamused on seetõttu õigemad kui teised.  Tean omast kogemusest öelda, et naisi kandideerima ja avalikult sõna võtma saada, pole ülesanne kergemate killast, sest liigagi tihti on naistel palju teisi kohtustusi, millele suurem osa ajast kulub. Kuid seda enam, oleks võrdõigusluse eest seisjate  poolt õiglane tunnustada neid naisi ja nende toetajaid, kes vabatahlikkuse alusel tegutsedes parlamendierakondadele naiste osalemise protsendiga pika puuga ära teevad. 

Vaata rohkem www.rohelised.ee

Ülerahvastumisest rääkides keskendutakse liiga palju inimeste hulgale ja vähem sellele, kuidas nad elavad.

Viimase aja skandaal on veel kuum. „Lapsi saada ei ole keskkonnasõbralik. See on lihtsalt fakt. Maailm on ülerahvastatud,” konstateeris feministliku kommuuni moderaator Nika Kalantar iibeteemalises ETV saates „Suud puhtaks”. Kohe puhkes pahameeletorm: „Kas keskkond on olulisem kui eestlaste püsimajäämine? Kas me ei tohiks enam lapsi saada?”

Rahuneme maha ja pöördume vastuse leidmiseks ratsionaalsete argumentide ja teadusmaailma poole.

Kuna minu minapildis mängib olulist rolli ema, feminist ja keskkonnaaktivist olemine, puudutab see sõnavõtt mind väga mitmel tasandil. Kuidas suhtuda Kalantari poleemikat tekitanud väitesse, et lapsi saada ei ole keskkonnasõbralik?

Eelmisel aastal pälvis rohkesti tähelepanu Lundi ülikooli teadlaste uuring, mis käsitles elustiilivalikute mõju individuaalsele süsiniku jalajäljele. Leiti, et neli kõige keskkonnakahjulikumat faktorit on lapse saamine, auto kasutamine, üleatlandilised lennureisid ja lihapõhine toitumine. Loetelu järjekord ei ole juhuslik, vaid kajastab mõju ulatust regressiivselt. Seejuures on lapse saamise keskkonnamõju hinnates aluseks võetud eeldus, et järeltulija tarbimisharjumused vastavad tema sünniriigi keskmisele.

Siit jõuamegi tegeliku probleemini. Ülerahvastumisest rääkides keskendutakse ebaproportsionaalselt palju maailmas elavate inimeste hulgale ja vähem küsimuse teisele tahule: kuidas inimesed elavad?

Mis oleks, kui seaksime kvantideedi asemel fookusesse kvaliteedi ja mitte ei vähendaks laste arvu, vaid kasvataksime neist vastutustundlikud inimesed, kes elavad kooskõlas loodusega ja hoiavad Maad paremini, kui me ise oleme suutnud seda teha? Emadusel ja keskkonnasäästlikkusel ei ole omavahel olemuslikku konflikti: sinu laps mahub jätkusuutlikkuse piiresse, kui tema individuaalne ökoloogiline jalajälg ei ületa 1,7 globaalhektarit.

Elades (veel) metsarohkes ja hingatava õhuga Eestis, on end lihtne petta ettekujutusega, justkui oleks keskkonnareostuse puhul tegemist kellegi teise probleemiga, mille kese asub kusagil mujal. Sellega kipume vastutust mugavalt enda õlult ära lükkama. Pidevalt kerkivad esile loosungid nagu „Hiina vähendagu tootmist” või „Arengumaad vähendagu sündimust”. Muidugi on need soovitused igati asjakohased, aga tuleb silmas pidada, et Hiina on maailma suurim eksportija ja seni kui on nõudlust, jätkub ka Made in China rohke pakkumine, tootmine ja sellega kaasnev saastamine. Ka Eesti kaubamärkide all, muide.

Arenguriikide sündimus võib ju olla suur, aga nende süsiniku jalajälg on võrreldes arenenud riikide omaga köömes – eriti kui see elanike peale ära jagada (selle näitaja poolest on Eesti Euroopas 2. ja maailmas 17. kohal). See tähendab, et väide laste keskkonnakahjulikkusest kehtib (vastupidi laialt levinud arvamusele) hoopis jõukamate ja vananevate ühiskondade kohta. Seda kinnitavad ka uuringud.

Eeldusel, et arengumaade ostujõud liigub tõusvas joones, tuleb arvestada ka sealse elanikkonna tarbimisharjumuste muutumisega. Globaalse katastroofi ennetamiseks paslikud meetodid – madalama arengutasemega riikide naiste jõustamine, nende harimine ja majandusliku iseseisvuse toetamine ning teavitustöö pereplaneerimise ja raseduse ennetamise võimaluste kohta – on võrdselt vastuvõetavad nii feministlikule kui ka loodussäästlikule ilmavaatele.

Eesti naiste ühiskondlik positsioon lubab õnneks neil laste saamise üle ise otsustada. Olgu põhjused millised tahes, kasvõi looduskeskkonnast lähtuvad, kuid see, millal, kui palju ja kas üldse sünnitada, jäägu naise enda otsustada.

Mina igatahes julgen ja tahan end endiselt defineerida nii ema, naisõiguslase kui ka keskkonnaaktivistina, kartmata endaga seetõttu sisimas vastuollu sattuda. Ja annan endast kõik, et mu lapsed tunneksid end armastatuna ja neist kasvaksid loodusest, sealhulgas loomadest ja teistest inimestest hoolivad kodanikud. Loodan, et minu eluvalikud annavad inspiratsiooni veel mõnelegi.