Maailma ökosüsteemide hävinemise taustal on kohatu kulutada nii palju aega vaid ühe tänavajupi üle arutlemisele, nagu seda Tallinna peatänava teemal tehakse. Kuid fakt, et pealinn väldib alarmeerivat reaalsust ega tegele linnaelanike tuleviku kindlustamisega ja linna ettevalmistamisega aina tihenevateks äärmuslikeks ilmastikutingimusteks, sunnib kirjutama.

Olen jätkuvalt seisukohal, et oma kodulinna elamisväärsuse nimel peame astuma ühiselt vastu teadmiskaugetele linnajuhtidele. Niisama heast peast ei muutu midagi.

Kuigi mitte keegi ajakirjanikest ei uurinud augusti alguse valitsuse pressikonverentsil välisminister Urmas Reinsalult, mida too arvab Tallinna peatänava ümber tekkinud poleemikast, asus too täiesti suvalisel hetkel, noor Helme taustal kavalalt muigamas, kiitma linnapea Mihhail Kõlvarti otsust peatada peatänava arendamine. Minister avaldas koguni arvamust, et laiem autosõidutee toob linnaelanikele rohkem hapnikku. Nüüdseks võib vast nõustuda varasemate spekulatsioonidega EKREga ühise koalitsiooni mõjust Tallinna juhtimisele ja tunnistada endile, et all-linn ja Stenbock on lõpuks ometi ühte jalga astumas.

Tallinna Linnavalitsuse võimalik taandumine Reidi tee ehitust puudutavast ametlikust kokkuleppest kahandab linnvalitsuse usaldusväärsust.

Kuigi teade Reidi tee võimaliku laiendamise kohta on küll ehmatav, kuid arvestades Toompeal teadusleppe ümber toimuvat, enam mitte nii väga üllatav, sest kui võimu dikteerivate jõudude maailmavaated ei arvesta otsuste tegemisel kaasaegsete teadmistega, toodavad need otsused edu asemel hoopis kaost ja majanduslikku kahju. 

Reidi tee osas linnavalitsus küll viitab avalikustamata uuringule, kuid väidetavalt pole isegi linnaplaneerimisametile ja teistele asjasse puutuvatele ametkondadele salapärast uuringut veel näidatud.

Samas edastas ERR aktuaalne kaamera väidetava uuringu tulemusi kindlas kõneviisis. Mille alusel rahvusringhäälingus kontrollimata väiteid tõepähe esitatakse jääb praegu selgusetuks. Küll aga saab kindlalt väita, et ühtegi nii laiaulatusliku mõjuga otsust ei tohi kaasajal nii kergekäeliselt teha ning Tallinna Linnavalitsuse ja Mererlinna kaitsjate vahel sõlmitud kompromisslahendus kuulub endiselt täitmisele.

Miks Tallinna linnavalitsus kehtivat kokkulepet tegelikult rikkuda tahab, on omaette küsimus. Selge on see, et väidetav autodevoo läbilaskevõime Reidi tee vähendatud projektis ilmneks vaid sel juhul, kui arvutusi tehtaks autostumise kasvu arvestavalt ehk teisisõnu, ei hoiaks linnavalitsus kinni kehivatest strateegiatest autostumist pidurdada, vaid soovib autostumist veelgi enam hoogustada.  Rääkimata kuumasaare efekti võimendamisest ning teistest linnaplaneerimise ja maakasutuse meetmete rakendamisest kliimakriisi ajastul.

Kahjuks jätsid riigikogu valimistel paljud valijad ja valimata jätnud inimesed kogu Eesti saatuse võlgadesse uppuvate betoonerakondade meelevalda. Valimiste järgsetes tõmbetuultes on nähtavasti ka pealinn oma arengus vähikäiku tegemas. Kokkulepped on seatud kahtluse alla ja kaasamise tähe all saavutatud tulemused on nähtavasti teel prügikasti. Ehk toob tulevane nädal rohkem selgust majja.

Siit 80 kilomeetri kaugusel Helsingis said äsja ametisse tervelt kolm rohelist ministrit, mis annab lootust, et taandumine potjomkinlusest ja asfaldilembusest saavad kunagi ka siin pool lahte normaalsuseks.

Üllatavad takistused võrdõiguslikkuse teel

Mõned päevad tagasi ilmus Päevalehes juhtkiri, mis väitis, et kõige enam sooliselt tasakaalus valimisnimekiri olevat E200l ja kõige vähem tasakaalus erakond Isamaal. 
Kuid juhtkirjas esitatud väide ei vastanud selles mõttes tõele, et tegelikkuses on kõige paremini sooliselt tasakaalus nimekiri hoopis Eestimaa Rohelistel, kellel lisaks heale naisesindatusele valimisnimekirjas on ka 13st juhatuse liikmest koguni 6 on naised. 
Hiljem küll muudeti juhtkirja all olevat tektsi koguni mitu korda (kuvatõmmised olemas), et kuidagigi eksitava info levitamist välja vabandada, kuid sisu jäi muutumatuks ja täisnimekirjaga valimistele mineva 1000 liikmega erakonna poolt tehtud Eesti senine rekordsaavutus- 46%se  naisosakaaluga valimisnimekiri ei leidnudki tunnustust. See tõstatas, küsimuse, kas juhtikirja eesmärk oli esile tõsta kõige tasakaalustatum nimekiri või konkreetne partei. 

Veelgi huvitavam olukord leidis samal ajal aset kunagi võrdõiguslikkuse edendamise nimel loodud sotsiaalmeediagrupis Virginia Woolf Sind Ei Karda, kus keegi E200 kandidaat päevalehes ilmunud  eksitava sisuga artiklit jagas ja mina kui põline ebaõigluse vastu võitleja sellele tähelepanu suunasin. Lisaks tegin veel samasisulise eraldi postituse, et kiiresti levivat kallutatud infot kuidagigi reaalsega tasakaalustada. Kuid õige pea märkasin, kuidas negatiivseid ja teemasse otseselt mittepuutuvaid kommentaare kogunema hakkas. Kahjuks ei leidnud keegi pikemalt kommenteerijatest ühkti tunnustavat sõna ja seda foorumis, kus naisi üksteist toetama kutsutakse.  

See pole kaugeltki esimene kord, kui tunnetan, et selles foorumis on arvamusest, veelgi olulisem selle esitaja maailmavaade ja grupikuuluvus ning ühed arvamused on seetõttu õigemad kui teised.  Tean omast kogemusest öelda, et naisi kandideerima ja avalikult sõna võtma saada, pole ülesanne kergemate killast, sest liigagi tihti on naistel palju teisi kohtustusi, millele suurem osa ajast kulub. Kuid seda enam, oleks võrdõigusluse eest seisjate  poolt õiglane tunnustada neid naisi ja nende toetajaid, kes vabatahlikkuse alusel tegutsedes parlamendierakondadele naiste osalemise protsendiga pika puuga ära teevad. 

Vaata rohkem www.rohelised.ee

Rail Balticu ehitamise üks peamine argument on see, et Euroopa maksab. Paraku pole RB sugugi mitte tasuta lõuna ELi kulul, ehkki seda avalikkuses just nii üritatakse näidata.

Rail Baltic sööb teiste projektide rahastust

Praegu alanud eelarveläbirääkimised näitavad selgelt, et Balti riikide valitsuste prioriteet on saada raha Rail Balticu rajamiseks. Selle eesmärgi saavutamiseks on kompromissid teiste valdkondade arvelt paratamatud ja muud toetused langevad. Sarnaselt toimus Rail Balticule raha eraldamine teiste Ühtekuuluvusfondi projektide arvelt ka käesoleval eelarveperioodil. Peamine erinevus on see, et 2014-2020 perioodil oli Rail Balticule eraldatud summa kordades väiksem ning üsna palju jäi ka Ühtekuuluvusfondi alles. Nüüd aga, kui Ühtekuuluvusfondi ressursid vähenevad ja RB jaoks vajalik summa mitmekordistub, võib RB poolt tekitatud kahju teistele valdkondade olla palju suurem.  

Sealjuures tuleb tähele panna, et just meie oma osa Ühtekuuluvusfondist, mille me Euroopa ühendamise rahastusse (Connecting Europe Facility - CEF) üle kandsime, moodustab lõviosa seni Rail Balticule saadud ja võimsa võiduna presenteeritavast rahast. Kui Balti riikide endi eraldis CEFi oli ligi 700 miljonit eurot, siis lisaraha on Rail Balticule seni eraldatud vaid 19 miljonit.

CEF – Euroopa Kasiino

CEF, mille kaudu Rail Balticule lisaraha loodetakse saada, sarnaneb kasiinoga. Et mängus osaleda, peab iga riik teatud summa panustama. Kui mängijad panustavad õigele kaardile ja õnn naeratab, on võimalik lahkuda suurema summaga, kui tuldi. Aga raha on võimalik ka kaotada. Kasiinole kohaselt on rahast ilmajäämise võimalusi rohkem ning neid hoiatusi kuuleme igapäevaselt. Eelmise eelarveperioodi lõpus jäigi Eesti pika näoga, kui ei suutnud RB projektile eraldatud raha õigel ajal ära kasutada – viivituse tõttu kaotati 2,5 miljonit eurot ja selle tasus maksumaksja.  

Kolm aastat tagasi paika pandud ajakavast on RB projekt praeguseks ligi kaks aastat maha jäänud. Seega on tõenäoline, et osa seni eraldatud rahast jääb meil eelarveperioodi lõpus taas kasutamata ning jääme jällegi kaotajate leeri. Kuid nüüd on risk kõrgem, sest mängus on tunduvalt suuremad summad. Teised riigid rahastavad fondist paljusid projekte, see aitab viivitustega seotud kaotusi hajutada.  Balti riigid on pannud kõik oma panused Rail Balticu kaardile ja on seetõttu suurima löögi all.

Ühisraha jagub vaid 1/10 projektidest

CEFil on õigus kasutamata või valesti kasutatud raha tagasiküsimiseks. Selleks on ka fundamentaalne põhjus: ühisraha kõigi Rail Balticu suguste projektide jaoks on vaid üks kümnendik tegelikult vajaminevast summast. Samas on fondile pandud eesmärk kõik projektid ära teha. Seega on CEFi taktika investeeringute käivitamine, mitte aga nende lõpuni viimine. See jääb juba iga riigi enda mureks. Kõige suuremal määral saadakse raha projekti alguses, näiteks uuringuteks. Edaspidi annab fond toetusi võimalikult vähe või annab toetuste asemel laene ja laenugarantiisid. Ikka selleks, et käivitada võimalikult palju projekte.

Ehk teeks Rail Balticu asemel midagi mõistlikumat?

Poliitikutele muidugi meeldib haakida enda nimi suurte RB-taoliste projektide külge. Lisades veel professionaalse suhtekorralduse, maalitakse kogu kremplist üks tõeliselt ilustatud pilt. Aga ausalt tehtud tasuvusanalüüs  näitab, millised projektid annavad ühiskonnale kõige rohkem tagasi, RB seda kahjuks ei tee. Isegi enne Avalikult Rail Balticust ekspertide poolt leitud vigu oli Ernst & Youngi tasuvusanalüüsis arvutatud RB ühiskondlik tasuvus vaid 6%, sellal kui näiteks Tallinn-Tartu maanteel on see näitaja 12%. Vigade parandamisel ilmnes aga, et RB ei olegi Balti riikide jaoks sotsiaalmajanduslikult otstarbekas.

Ilma RB-ta võiks Balti riikide järgmise eelarveperioodi põhifookus olla just ühtekuuluvuspoliitika järsu vähenemise ärahoidmine. Ühtekuuluvuspoliitika rahade kasutusvõimalused on laiemad, nende arvelt saab ühtlustada piirkondlikku ebavõrdust, teha nii Via Balticat, Tallinn-Tartu maanteed kui kaasajastada praeguse raudtee ohutussüsteeme. Euroopa Komisjoni võimalikku otsust edaspidist Ühtekuuluvusfondi eraldist vähendada ei langetata tagaselja, vaid sõltuvalt meie endi riiklikest prioriteetidest. Balti riikide valitsuste praegused sammud näitavad, et prioriteediks on võetud RB ja see tuleb teiste projektide arvelt, mitte „ELi kulul“.

Ülerahvastumisest rääkides keskendutakse liiga palju inimeste hulgale ja vähem sellele, kuidas nad elavad.

Viimase aja skandaal on veel kuum. „Lapsi saada ei ole keskkonnasõbralik. See on lihtsalt fakt. Maailm on ülerahvastatud,” konstateeris feministliku kommuuni moderaator Nika Kalantar iibeteemalises ETV saates „Suud puhtaks”. Kohe puhkes pahameeletorm: „Kas keskkond on olulisem kui eestlaste püsimajäämine? Kas me ei tohiks enam lapsi saada?”

Rahuneme maha ja pöördume vastuse leidmiseks ratsionaalsete argumentide ja teadusmaailma poole.

Kuna minu minapildis mängib olulist rolli ema, feminist ja keskkonnaaktivist olemine, puudutab see sõnavõtt mind väga mitmel tasandil. Kuidas suhtuda Kalantari poleemikat tekitanud väitesse, et lapsi saada ei ole keskkonnasõbralik?

Eelmisel aastal pälvis rohkesti tähelepanu Lundi ülikooli teadlaste uuring, mis käsitles elustiilivalikute mõju individuaalsele süsiniku jalajäljele. Leiti, et neli kõige keskkonnakahjulikumat faktorit on lapse saamine, auto kasutamine, üleatlandilised lennureisid ja lihapõhine toitumine. Loetelu järjekord ei ole juhuslik, vaid kajastab mõju ulatust regressiivselt. Seejuures on lapse saamise keskkonnamõju hinnates aluseks võetud eeldus, et järeltulija tarbimisharjumused vastavad tema sünniriigi keskmisele.

Siit jõuamegi tegeliku probleemini. Ülerahvastumisest rääkides keskendutakse ebaproportsionaalselt palju maailmas elavate inimeste hulgale ja vähem küsimuse teisele tahule: kuidas inimesed elavad?

Mis oleks, kui seaksime kvantideedi asemel fookusesse kvaliteedi ja mitte ei vähendaks laste arvu, vaid kasvataksime neist vastutustundlikud inimesed, kes elavad kooskõlas loodusega ja hoiavad Maad paremini, kui me ise oleme suutnud seda teha? Emadusel ja keskkonnasäästlikkusel ei ole omavahel olemuslikku konflikti: sinu laps mahub jätkusuutlikkuse piiresse, kui tema individuaalne ökoloogiline jalajälg ei ületa 1,7 globaalhektarit.

Elades (veel) metsarohkes ja hingatava õhuga Eestis, on end lihtne petta ettekujutusega, justkui oleks keskkonnareostuse puhul tegemist kellegi teise probleemiga, mille kese asub kusagil mujal. Sellega kipume vastutust mugavalt enda õlult ära lükkama. Pidevalt kerkivad esile loosungid nagu „Hiina vähendagu tootmist” või „Arengumaad vähendagu sündimust”. Muidugi on need soovitused igati asjakohased, aga tuleb silmas pidada, et Hiina on maailma suurim eksportija ja seni kui on nõudlust, jätkub ka Made in China rohke pakkumine, tootmine ja sellega kaasnev saastamine. Ka Eesti kaubamärkide all, muide.

Arenguriikide sündimus võib ju olla suur, aga nende süsiniku jalajälg on võrreldes arenenud riikide omaga köömes – eriti kui see elanike peale ära jagada (selle näitaja poolest on Eesti Euroopas 2. ja maailmas 17. kohal). See tähendab, et väide laste keskkonnakahjulikkusest kehtib (vastupidi laialt levinud arvamusele) hoopis jõukamate ja vananevate ühiskondade kohta. Seda kinnitavad ka uuringud.

Eeldusel, et arengumaade ostujõud liigub tõusvas joones, tuleb arvestada ka sealse elanikkonna tarbimisharjumuste muutumisega. Globaalse katastroofi ennetamiseks paslikud meetodid – madalama arengutasemega riikide naiste jõustamine, nende harimine ja majandusliku iseseisvuse toetamine ning teavitustöö pereplaneerimise ja raseduse ennetamise võimaluste kohta – on võrdselt vastuvõetavad nii feministlikule kui ka loodussäästlikule ilmavaatele.

Eesti naiste ühiskondlik positsioon lubab õnneks neil laste saamise üle ise otsustada. Olgu põhjused millised tahes, kasvõi looduskeskkonnast lähtuvad, kuid see, millal, kui palju ja kas üldse sünnitada, jäägu naise enda otsustada.

Mina igatahes julgen ja tahan end endiselt defineerida nii ema, naisõiguslase kui ka keskkonnaaktivistina, kartmata endaga seetõttu sisimas vastuollu sattuda. Ja annan endast kõik, et mu lapsed tunneksid end armastatuna ja neist kasvaksid loodusest, sealhulgas loomadest ja teistest inimestest hoolivad kodanikud. Loodan, et minu eluvalikud annavad inspiratsiooni veel mõnelegi.