Tänu eneseteadlikele naistele on Eestis üks naistevihkaja vähem
Minu jaoks pole Äripäeva investeerimisfestivalil toimunu probleem seetõttu, et inimestel on erinevad arvamused. Vastupidi, vabas ühiskonnas elamine tähendabki, et me kõik ei mõtle ühtemoodi. Mind häirib hoopis see, kui naiste alavääristamist esitletakse mingit sorti huumori või lausa enesestmõistetava osana elust. Kui sellele pakutakse kohalikus ärimaailmas tunnustatud platvormi, pole tegu enam pelga arvamuse, vaid hoiakuga, mis pidurdab nii ettevõtlust kui ka ühiskonda laiemalt.
Kui laval või avalikus ruumis kõlab sõnum, mis taandab naised rollidesse või käsitleb neid vähem väärtuslikena, annab see signaali, milline keskkond on aktsepteeritav. Ja see keskkond polnud ei kaasav ega edasiviiv. Kahjuks lubati investeerimisfestivalil, mis pidi kehastama nutikust, arengut ja tulevikku suunatud mõtlemist, sõnumeid, mis kuuluvad minevikku, mis end aeg-ajalt taas pinnale kergitab. Veelgi kõnekam oli aga see, et ettekande lõpus ei kostnud saalist halvakspanu, vaid aplaus. Ja see polnud lihtsalt ühe esineja eksimus, vaid peegeldus probleemsest käitumisest, mida ei tohi vaikimisi tolereerida.
Õnneks oleme ühiskonnana jõudnud punkti, kus üha enam juhitakse tähelepanu naiste diskrimineerimisele ja kitsastesse raamidesse surumisele. See on positiivne areng. Aga jätkuvalt on ka neid, kes siiralt ei mõista, miks selline käitumine probleemne on. Lõhe arusaamades pole juhuslik, vaid näitab, et väärtuste muutumine võtab aega ja vajab järjepidevat tähelepanu.
Tegelikult on isegi hea, et sellised juhtumid avalikuks saavad ja nende üle arutleda saame. Vaikimine oleks palju hullem. Avalik reaktsioon, sealhulgas kriitika, näitab, et ühiskond pole enam valmis sellist suhtumist aktsepteerima. See on märk edasiminekust.
Eestis kehtestati naiste valimisõigus 1918. aastal, mis oli omas ajas märgiline samm. Täna näeme selle otsuse vilju oma igapäevaelus, poliitikas ja ettevõtluses. Kuid ükski neist saavutustest pole iseenesestmõistetav. Need on tulnud teadliku järjepideva töö ja muutuste nõudmise tulemusena ning see sama töö peab jätkuma.
Hea on see, et Investeerimisfestivali korraldajad lõpuks reageerisid. Halb on see, et reaktsioon tuli alles pärast avalikku pahameelt. See on piinlik, isegi väga piinlik, andes järjekordse õppetunni sellest, et inimeste hoiakuid ja tõekspidamisi ei saa vaadata lahus nende tegudest või rollidest. Professionaalne kompetents ei kompenseeri väärtuselist lühinägelikkust.
Selles kontekstis on kõnekas ka Marat Kasparovi enda selgitus, miks ta Eestist lahkus – viidates siinsele keskkonnale ja väärtusruumile, mis tema hinnangul ei olnud talle vastuvõetav, sest naised olevat siin liiga iseseisvad.
Sarnast loogikaviga nägime ka Tallinna linnavalitsuselt Juko Mart Kõlari palkamisel, millele ühiskonnas reageeriti kiirelt ja laiapõhjaliselt. Inimesed tajuvad üha selgemalt, et väärtused on päriselt tähtsad nii tegudes kui valikutes ja oli hea näha, et seekord ei jäänud sõna võtma ainult naised, vaid ka paljud mehed, kes astusid välja ja ütlesid selgelt, et see pole aktsepteeritav.
See on oluline, sest naiste õigused pole naiste teema. See on Eesti ühiskonna edu ja konkurentsivõime küsimus. Kui pool ühiskonnast ei tunne end võrdselt väärtustatuna, kaotame me kõik – nii ideedes, innovatsioonis kui majandusedus. Investeerimine pole ainult numbrid ja tootlus. See on ka keskkond, kus inimesed peavad tahtma osaleda, panustada ja kasvada viisil, mis on kooskõlas nende väärtustega.
Minu jaoks on kogu selles loos üks selge positiivne järeldus: tänu iseseisvatele ja eneseteadlikele Eesti naistele otsustas üks naistevihkaja Eestist lahkuda. Well done, ladies!