Aina enamates inimestes üle terve Maa on tärkamas teadmine, et vanad puud ja rohked liigirikkad ökosüsteemide võrgustikud on ainus võimalus planeedi tervise ja selle asukate, sealhulgas inimkonna püsima jäämise tagamiseks.

Õhu, vee, muldade ja väheste allesjäänud suursuguste metsade väärtustamine ja maksimaalse elurikkuse hoidmine on praeguse aja kõige olulisem mõte, tegevus, eluhoiak, mis väärib meie kõigi aega ja pühendumist.

Aastatuhandeid on inimkond võtnud heaks tarbida looduse ressursse, kujundada selle maastikke oma äranägemise järgi, võttes vastu Maa “lõputuid” andameid ja jättes vastutuse selle eest, mis saab meist päeval, kui viimane puu langeb, kui viimane kala saab püütud ja viimane veeallikas reostatud, tulevaste põlvkondade kanda.

Juba praegu, siin ja täna näeme seda juhtumas. Lapsevanemad ja vanavanemad seisavad karmi tõe ees, mis annab mõista, et kui me kohe ei tegutse ja valitseva süsteemi vastu ei astu, näevad meie järeltulijad ü l e t a m a t u i d raskusi, mis kaasnevad planeedi ökosüsteemide hävimisega. Teadmine, et oleme jäänud pelgalt pealtvaatajateks meie ainsa kodu hävitamisel, pole mulle ega meie arvukatele aatekaaslastele, keda sel teel kohanud olen, vastuvõetav.

Loota suurkorporatsioonide teenistuses olevate poliitikute südameheadusele on enesepettus ja viib meid kaugemale eesmärgist - elada tervelt ja õnnelikult, lastes õnnelik ja terve olla ka teistel.

Meie valitsuse ja parlamendi liikmed eiravad siiani teadusüldsuse aastakümnete vältel tehtud hoiatusi, jätkates loodusressursside laristamist ja keskkonna reostamist endisel viisil ning vältides reaalsust, mille üheks keskseks küsimuseks on kehtivast majandusmudelist väljumine inimtekkeliste globaalsete kliimamuutuste mõjude pidurdamiseks. Ei tasu oodata imet, et praegused valitsused astuksid meie järeltulijate tuleviku ja heaolu eest välja - m e i e oleme nende ainus võimalus. Peame end kokku võtma ja koonduma ühiste põhimõtete nimel. Planeedil Maa on miljoneid meiesuguseid, meid on aina rohkem ka Eestis ning meie võimuses päästa maailm, sest teadus on meie poolel ja tõde on meie teenistuses.

Kuid meil ei ole enam aega omavahelisteks erimeelsusteks tühja-tähja üle, meie kohus on ühendada jõud ja suunata oma koduriik jätkusuutlikule rajale, et säilitada selle loomullikku mitmekesisust ja sellest tulenevaid eluks hädavajalikke ökosüsteemiteenuseid. Mitte keegi teine seda meie eest ei tee!

Juba tuleval kevadel toimuvad parlamendi valimised, kus avaneb võimalus pöörata kohalikku arengut terviklikust maailmavaatest lähtuvalt õnnelike inimeste ja loodusega kooskõlalise kodukandi loomise suunas. Võta ühendust oma kogukonna rohelise ilmavaate esindajaga või hakka selleks ise, et toetada üksteist õigete valikute tegemisel ja kujundada kodukohta puudutavaid otsuseid.

Kui vajad abi või nõu edaspidiseks tegutsemiseks ja rohkem infot toetava rohevõrgustiku kohta või sul on mõni muu seonduv mõte või mure, siis kirjuta mulle.

Eestimaa Roheliste meeskonnas on professorid ja oma ala tipp-spetsialistid, kelle teadmisi ja kogemusi rakendades saame alustada oma parima võimaliku tuleviku planeerimist juba täna.

Loodusväärtustaja ja Eestimaa Roheliste esinaine Züleyxa Izmailova

Roheline ideoloogia on ju iseenesest väga lihtne kontseptsioon –  maailmavaade, mis seab fookusesse jätkusuutlikkuse. Ometi pean nii roheliste esinaisena kui Tallinna abilinnapeana pidevalt rinda pistma kõikvõimalike müütide ja valearusaamadega, mis roheliste kohta levivad.

Eks mõnes mõttes on avalikkuses ringlevate müütide rohkus arusaadav. Keskkonnasõbralikku elustiili on võimalik viljeleda väga paljudel erinevatel viisidel – kes loobub autost, kes loomsest toidust, mõni paigaldab päikesepaneelid, teine tuulegeneraatorid. Mõni hull läheb poliitikasse.

Asjatundmatumad võivad segadusse sattuda ja kõik rohelised ühte patta panna, ühe loodussõbraliku käitumismudeli põhjal kogu liikumist defineerida või lihtsalt täiesti valed järeldused teha. Siinkohal tahaksin ümber lükata viis tüüpilist väidet, mis aeg-ajalt hinge kriibivad (ja kohati nalja pakuvad). 

1. Rohelised on hipid, puukallistajad ja/või vandenõuteoreetikud

Kindlasti on meie seas hipisid, puukallistajaid (mis on iseenesest täiesti aktsepteeritav ja hinge kosutav tegevus) ja ehk ka mõni lamemaalane. Nagu neid inimgruppe võib leida ka sotsiaaldemokraatide, neoliberaalide, paremäärmuslaste, kommunistide ja kõikvõimalike teiste maailmavaadete esindajate seast. 

Eelmainitud silte kleebitakse rohelistele külge, et meid naeruvääristada ja meie tõsiseltvõetavus kahtluse alla seada. Samuti võib selline kuvand olla tingitud geriljaturundusest, mida rohelised üle maailma ressursinappuse tõttu oma ideede edastamiseks on sunnitud tegema. Võin kinnitada, et rohelised kujundavad oma arvamuse ja tegevusplaani, tuginedes teadusele ja vastutuse põhimõttele, mitte ei lähtu kõhutundest, dogmadest, pelgalt emotsioonidest või kohvipaksust.

2. Roheliste teemadering on väga kitsas, üksnes looduskeskne

Rohelistel erakondadel (ja kogukondadel) üle maailma on väärtused ja põhimõtted, mis hõlmavad palju enamat kui vaid meetmed keskkonnahoiuks. 

Kes vähegi rohkem sellesse ideoloogiasse süüvinud on, peaks teadma, et seda iseloomustavad veel solidaarsus ja sotsiaalne õiglus, vastutus, vägivallatus, osalus- ja otsedemokraatia. Tihti tänapäeval ka nais- ja loomaõiguslus, detsentraliseerimine, mitmekesisus (mis hõlmab nii loodust kui inimühiskonda) jpm.

3. Roheliste peamine eesmärk on iga viimse kui ühe puu säilitamine

Puud on osa ökosüsteemist. Meil, inimestel, on tendents ökosüsteemi tasakaalust välja viia ja hävitada. Nii linnaruumis kui metsas kipume me puid hooletult maha võtma: valel ajal, valede meetoditega ja liiga suures mahus. Raietöid tuleb läbi viia tunduvalt suurema ettevaatlikkuse ja teadlikkusega, kui meil seni kombeks on olnud.

See ei tähenda, et me rohelistena soovime metsatööstuse välja suretada ja metsatöösturitele Nürnbergi protsessi korraldada. Ühtlasi ei tähenda see, et nüüd, kui rohelised linnavalitsuses esindatud on, ei võeta enam Tallinnas mitte kunagi ühtki puud maha. Iga känd linnaruumis ei ole märk sellest, et „rohelised on end Keskerakonnale maha müünud“. 

Teatud kontekstis, näiteks juhul kui tänava rekonstrueerimise käigus mugavdatakse ratturite ja jalakäijate liiklemisvõimalusi, ning haljastuse koguarv asendusistutuste tulemusel hoopis kasvab, on puude likvideerimine paljude roheliste hinnangul õigustatud. 

4. Rohelised on kategooriliselt majandusliku tegevuse vastu

Roheliste diskursuses eksisteerib termin „rohekasv“, mis sisuliselt tähendab jätkusuutlikku majanduskasvu. See sõnaühend ehk kirjeldabki kõige adekvaatsemalt roheliste suhtumist majandustegevusse. Probleem ilmneb siis, kui majanduse arendamise meetmed keskkonda otseselt ja suuresti kahjustavad.

Riigiteadustes eristatakse tava- ja süvarohelisi – viimased on seisukohal, et keskkonnahoid on majanduskasvu ees ülimuslik. Kui konkreetselt Eestimaa Rohelistest rääkida, siis üldprogrammis ei deklareeri me endid selles küsimuses ei tava- ega süvarohelisteks ja parteidistsipliin erakonna liikmetele ettekirjutusi ei tee.

Kui aga üldisi seisukohavõtte vaadata, siis kaldume me tõepoolest looduse huve majanduse omadest ettepoole seadma (näiteks ei toeta me ei tselluloositehase rajamist ega põlevkivi või fosforiidi kaevandamist). Põhjus selleks on lihtne: inimtegevuse põhjustatud ökoloogilise katastroofi ärahoidmine on olulisem kui SKT.

Et aga majanduslik tegevus ja loodussõbralikkus ei välista teineteist, on roheliste majanduskasvuvaenulikkus müüt.

5. Roheliste ideaalne ühiskonnakorraldus on naturaalmajandus/ökokülad/hõimud

Tõsi, roheliste hulgas on neid, kelle arvates on inimestele kõige sobilikum viis oma elu korraldamiseks väikesed mittehierarhilised ja mittekapitalistlikud kogukonnad. Ja eks selliseid eksperimente ja näiteid ole maailmas ka olemas. 

Üldiselt peetakse siiski Maa päästerõngaks (öko)innovatsiooni, teadust ja targemaid käitumisharjumusi, mitte kapitalismi täielikku hülgamist ja nn lihtsa elukorralduse juurde naasmist. Keskmine rohelise eluviisi harrastaja on muidu igati „normaalne“ inimene, kes lihtsalt on aru saanud, et jää meie jalge all on päris õhukeseks sulanud – nii piltlikult kui sõna otseses mõttes – ning on olukorra parandamiseks midagi ette võtnud.

Riik peaks toetama mahetootjaid ning muutma mahetoidu kättesaadavaks kõigile Eesti elanikele, alandades mahetoidu käibemaksu. Nii teeme teene inimeste tervisele, looduskeskkonnale, maapiirkondade elujõulisusele ja eetilisele majandustegevusele.

Suurim erinevus mahepõllumajanduse ehk ökoloogilise põllumajanduse  ja tavapõllumajanduse vahel on see, et esimeses pole lubatud kasutada pestitsiide ega mineraalväetisi. Samuti on keelatud kunstlikud maitse-, lõhna- ja säilitusained ning suhkruasendajad. Ökotoit ei sisalda ka geneetiliselt muundatud organisme ehk GMO-sid, mille kasutamisajalugu on lühike ja tagajärjed ebaselged. 

Mahepõllumajanduses saavad loomad ja linnud loomuomaselt käituda: vabalt liikuda ja õues käia. Neile ei anta toodangu suurendamiseks ning haiguste ennetamiseks hormoonpreparaate ega sünteetilisi ravimeid. Loomade juurdekasvu kõrval on oluline nende heaolu. 

Rahvastiku kiire kasv ja nõudlus kõrgema majandusliku efektiivsuse järele on tekitanud olukorra, kus sünteetiliste taimekaitsevahendite kasutamine on pidevas kasvutrendis. 

Selle asemel, et vältida toidu raiskamist ja muuta oma tarbimisharjumusi, panustame endiselt intensiivpõllumajandusele.  Emeriitprofessor Anne Luik tõi oma hiljutises artiklis välja, et viie aastaga on sünteetiliste taimemürkide kasutamine peaaegu kahekordistunud: 461 tonnilt 834 tonnile. Sellest kogusest suurema osa (72 protsenti) moodustavad umbrohutõrjevahendid ehk herbitsiidid, milles võimutsevad glüfosaadil põhinevad vahendid.

Pestitsiidide jääke võib leida nii pinna- kui põhjaveest, mullast ning ka meie igapäevasest toidust ja isegi joogiveest. See aga omakorda mõjub laastavalt looduskeskkonnale, toidu kvaliteedile ja inimeste tervisele. Organismi sattudes võivad pestitsiidide- ja antibiootikumide jäägid mõjutada meie immuun- ja hormonaalsüsteemi tasakaalu ning põhjustada mitmesuguseid terviseprobleeme. Osad mürkained küll väljuvad kehast ainevahetusega, teised paraku akumuleeruvad. Sünteetilised taimekaitsevahendid liiguvad konkreetsest kasutuskohast edasi kiiresti ja püsivad looduses kaua, mõjudes hävitavalt looduslikule liigirikkusele. 

Et vältida kõike seda ülalkirjeldatud kahju looduskeskkonnale ja inimeste tervisele, peame naasma normaalse ja loomuliku toidu tootmise juurde. Riigil tuleb toetada mahetootmist, alandades mahetoidu käibemaksumäära. Nii muudame mahetoidu rohkemate inimeste jaoks kättesaadavaks, edendame loodussäästlikku ettevõtlust ning aitame tublisti kaasa üldisele maaelu arengule.

Mida rohkem on Eestis mahepõllumajandusega tegelevaid ettevõtjaid, seda suurema tõenäosusega tarbivad inimesed puhast toitu ning seda kõrgem on meie looduse, sealhulgas ka mulla bioloogiline mitmekesisus. Just mahetalunike toetamine on võimalus, kuidas loodushoid ja toidutootmine saaksid käia käsikäes ja samm-sammult maaelu arenedada, sest mahetootjate jaoks ei ole ainsaks väärtuseks maksimaalne saak. See oleks väga oluline tegu Eestimaa inimeste tervise heaks ning tähtis samm meie riigi jätkusuutlikkust ja tulevikku silmas pidades.

Kas käibemaksumäär peaks olema 9%, nagu seda on näiteks raamatutel ja majutusteenustel, või üldse 0%, tuleb otsustada avaliku arutelu ja täpsete arvutuste teel. Võrdluseks – Lätis langetati maaelu ergutamise ja tervisliku toitumise edendamiseks puu- ja juurviljade käibemaksumäära 21 protsendilt 5 protsendile.

2017. aasta lõpuks oli mahepõllumajanduse registrisse kantud 1888 mahetootjat. Kokku ligi 200 000 hektarit maad, mis moodustab 20 protsenti kogu Eesti põllumajandusmaast.

REIDI TEE: Kõige enam on ehk Rohelised Tallinna Linnavalitsuses koalitsioonipartnerina saanud tähelepanu muudatustega Reidi tee projektis. Reidi tee ümber tekkinud furoor oli meile suureks õppetunniks kommunikatsiooni valdkonnas. Viisime koostöös Merelinna Kaitseks ekspertidega projektis sisse mõned olulised muudatused, millega säästame looduskeskkonda, mugavdame jalgratturite, jalakäijate ja ühistranspordi kasutajate elu ning seisame põhimõtteliselt autostumise vastu. Ühtlasi olid Roheliste initsiatiivil kokku kutsutud läbirääkimised esimene kord, kui kodanikuühiskonna esindajad reaalselt Reidi tee otsustajate ringi kaasati ning ühe laua taga kohtuti.  Avalikkuses on läbirääkimise tulemusi pisendatud, muudatusi kosmeetilistekski nimetatud. Samas on meile korduvalt autoga ukse ette parkimist inimõiguseks pidavate inimeste ja ka poliitiliste vastaste poolt etteheidetud Reidi tee projekti ära rikkumist. Eks see ole vaatenurga küsimus, aga mina leian küll, et mõlemas suunas vähenenud sõidurajad, sõidukiiruse alandamine 40km/h, tee nihkumine merest eemale, lisandunud haljastus jpm on märkimisväärne võit Tallinna elanikele. Küll aga oleksime võinud neid 16 muudatuspunkti arusaadavamalt ja operatiivsemalt selgitada. 

Rail Balticu ehitamise üks peamine argument on see, et Euroopa maksab. Paraku pole RB sugugi mitte tasuta lõuna ELi kulul, ehkki seda avalikkuses just nii üritatakse näidata.

Rail Baltic sööb teiste projektide rahastust

Praegu alanud eelarveläbirääkimised näitavad selgelt, et Balti riikide valitsuste prioriteet on saada raha Rail Balticu rajamiseks. Selle eesmärgi saavutamiseks on kompromissid teiste valdkondade arvelt paratamatud ja muud toetused langevad. Sarnaselt toimus Rail Balticule raha eraldamine teiste Ühtekuuluvusfondi projektide arvelt ka käesoleval eelarveperioodil. Peamine erinevus on see, et 2014-2020 perioodil oli Rail Balticule eraldatud summa kordades väiksem ning üsna palju jäi ka Ühtekuuluvusfondi alles. Nüüd aga, kui Ühtekuuluvusfondi ressursid vähenevad ja RB jaoks vajalik summa mitmekordistub, võib RB poolt tekitatud kahju teistele valdkondade olla palju suurem.  

Sealjuures tuleb tähele panna, et just meie oma osa Ühtekuuluvusfondist, mille me Euroopa ühendamise rahastusse (Connecting Europe Facility - CEF) üle kandsime, moodustab lõviosa seni Rail Balticule saadud ja võimsa võiduna presenteeritavast rahast. Kui Balti riikide endi eraldis CEFi oli ligi 700 miljonit eurot, siis lisaraha on Rail Balticule seni eraldatud vaid 19 miljonit.

CEF – Euroopa Kasiino

CEF, mille kaudu Rail Balticule lisaraha loodetakse saada, sarnaneb kasiinoga. Et mängus osaleda, peab iga riik teatud summa panustama. Kui mängijad panustavad õigele kaardile ja õnn naeratab, on võimalik lahkuda suurema summaga, kui tuldi. Aga raha on võimalik ka kaotada. Kasiinole kohaselt on rahast ilmajäämise võimalusi rohkem ning neid hoiatusi kuuleme igapäevaselt. Eelmise eelarveperioodi lõpus jäigi Eesti pika näoga, kui ei suutnud RB projektile eraldatud raha õigel ajal ära kasutada – viivituse tõttu kaotati 2,5 miljonit eurot ja selle tasus maksumaksja.  

Kolm aastat tagasi paika pandud ajakavast on RB projekt praeguseks ligi kaks aastat maha jäänud. Seega on tõenäoline, et osa seni eraldatud rahast jääb meil eelarveperioodi lõpus taas kasutamata ning jääme jällegi kaotajate leeri. Kuid nüüd on risk kõrgem, sest mängus on tunduvalt suuremad summad. Teised riigid rahastavad fondist paljusid projekte, see aitab viivitustega seotud kaotusi hajutada.  Balti riigid on pannud kõik oma panused Rail Balticu kaardile ja on seetõttu suurima löögi all.

Ühisraha jagub vaid 1/10 projektidest

CEFil on õigus kasutamata või valesti kasutatud raha tagasiküsimiseks. Selleks on ka fundamentaalne põhjus: ühisraha kõigi Rail Balticu suguste projektide jaoks on vaid üks kümnendik tegelikult vajaminevast summast. Samas on fondile pandud eesmärk kõik projektid ära teha. Seega on CEFi taktika investeeringute käivitamine, mitte aga nende lõpuni viimine. See jääb juba iga riigi enda mureks. Kõige suuremal määral saadakse raha projekti alguses, näiteks uuringuteks. Edaspidi annab fond toetusi võimalikult vähe või annab toetuste asemel laene ja laenugarantiisid. Ikka selleks, et käivitada võimalikult palju projekte.

Ehk teeks Rail Balticu asemel midagi mõistlikumat?

Poliitikutele muidugi meeldib haakida enda nimi suurte RB-taoliste projektide külge. Lisades veel professionaalse suhtekorralduse, maalitakse kogu kremplist üks tõeliselt ilustatud pilt. Aga ausalt tehtud tasuvusanalüüs  näitab, millised projektid annavad ühiskonnale kõige rohkem tagasi, RB seda kahjuks ei tee. Isegi enne Avalikult Rail Balticust ekspertide poolt leitud vigu oli Ernst & Youngi tasuvusanalüüsis arvutatud RB ühiskondlik tasuvus vaid 6%, sellal kui näiteks Tallinn-Tartu maanteel on see näitaja 12%. Vigade parandamisel ilmnes aga, et RB ei olegi Balti riikide jaoks sotsiaalmajanduslikult otstarbekas.

Ilma RB-ta võiks Balti riikide järgmise eelarveperioodi põhifookus olla just ühtekuuluvuspoliitika järsu vähenemise ärahoidmine. Ühtekuuluvuspoliitika rahade kasutusvõimalused on laiemad, nende arvelt saab ühtlustada piirkondlikku ebavõrdust, teha nii Via Balticat, Tallinn-Tartu maanteed kui kaasajastada praeguse raudtee ohutussüsteeme. Euroopa Komisjoni võimalikku otsust edaspidist Ühtekuuluvusfondi eraldist vähendada ei langetata tagaselja, vaid sõltuvalt meie endi riiklikest prioriteetidest. Balti riikide valitsuste praegused sammud näitavad, et prioriteediks on võetud RB ja see tuleb teiste projektide arvelt, mitte „ELi kulul“.

On mitmeid põhjuseid, miks me peame oma laste toidulaua kriitilise pilguga üle vaatama. Esiteks saavad paljudel juhtudel toitumisharjumused alguse just lapsepõlvest. Teiseks on paljud tänapäevased suurimad tapjad – südame- ja veresoonkonnahaigused ning osad vähivormid – seotud justnimelt toitumisega.

Aga ühtlasi võiks toit, millega me niikuinii vähemalt kolm korda päevas kokku puutume, olla maitsev, tervislik, puhas, isuäratava visuaali ja aroomiga. Sestap teen ettepaneku viia läbi meie laste haridusasutustes väike toidurevolutsioon.

1. Poolfabrikaate peaks vältima

Mida suuremas mahus on laste lauale jõudev toit nullist ise valmistatud, seda parem. Nii on võimalik kontrollida suhkru- ja soolasisaldust ning olla kindel tooraine kvaliteedis.

2. Töödeldud lihal ei ole laste söögilaual kohta

Töödeldud liha on kantserogeenne ka väikestes kogustes. Me ei tohi laste haridusasutustes pakkuda toitu, mis võib neil potentsiaalselt vähki tekitada. Seega sink, peekon ja vorstid peaksid välistatud olema.

Ühtlasi peaksime suurendama taimsete produktide osakaalu. Teadusliku tõendusmaterjali kohaselt tasub püüelda võimalikult taimse toidulaua poole, sest taimse toidu tarbimise kasvades paranevad ka inimeste tervisenäitajad.

3. Üleminek mahetoidule

Mahetoit on mürkainetevaba ja keskkonnasõbralikult kasvatatud toit, mis ei sisalda GMOd ega kunstlikke värv-, lõhna- või maitseaineid. Erinevates uuringutes on leitud, et mahetoit sisaldab rohkem vitamiine, mineraalaineid, aminohapped ja antioksüdante kui tavatoit.

Peaks olema elementaarne, et me ei serveeri enda lastele mürkainetega pritsitud sööki, eriti arvestades, et pestitsiidijääkide vastu on just lapsed eriti tundlikud. See annaks ka signaali põllumeestele ning motiveeriks neid rakendama mahepõllunduslikke tootmisvõtteid, mis omakorda säästaks meie keskkonda, sh põhjavett ja muldasid.

4. Hooajalise toidu pakkumine

Valmistades toitu eelkõige hooajalisest toorainest, vähendame toidutegemise süsinikujälge, toetame kohalikku põllumajandust ja saame kulud madalamad hoida.

5. Toiduharidus ja laste teadlikkuse tõstmine

Et lapsed oskaksid ise ka koolivälisel ajal teadlikke otsuseid langetada ning mõistaksid tervisliku ja tervikliku toidu eeliseid, tuleb senisest enam panustada toiduharidusele. Millele sisseoste tehes tähelepanu pöörata, mida toidukaupade siltidelt välja lugeda, mida ja miks vältida ja millised on toiduvalmistamise alused – kõik need on eluks vajalikud baasteadmised, mida paraku koolis piisavalt suures mahus ei käsitleta.

Kuidas olukorda parandada?

Pakun ühe võimalusena välja informatsiooni ja know-how jagamise funktsiooniga mõttekoja või teabekeskuse loomise. See võiks olla usaldusväärne institutsioon, mille poole toitlustajad julgevad ja tahavad pöörduda.

Spetsialistidest ja nõustajatest koosnev koda võiks aktiivselt haridusasutuste toitlustajatele ettepanekuid ja soovitusi teha. Kojale tuleks anda ülesandeks lasteaedade ja koolide toitlustamise regulaarne kontrollimine ja tagasiside andmine. Samuti võiks koda koolitusi korraldada ja muudatuste rakendamisel tuge pakkuda.

Mahetoidu ümarlaud

Midagi taolist, nagu eelnevalt kirjeldatud koda, on meil Tallinnas juba käsil. Loodava mahetoidu ümarlaua peamine eesmärk saab olema laste haridusasutuste ja tulevikus ka teiste avalike asutuste toetamine üleminekus mahetoidule.

Kui Eestis on levinud arusaam, et ökotoit on oma kalliduse tõttu vaid üksikute inimeste privileeg, siis näiteks Kopenhaagenis on avalikes asutustes pakutavast toidust 90% pärit mahepõllumajandusest, kusjuures üleminek on toimunud sisuliselt ilma lisakulutusteta.

Kopenhaageni kogemuse kohaselt ei seisne mahetoidu pakkumine mitte pelgalt toorainete väljavahetamises, vaid mõtteviisi ja harjumuste muutmises. Pakkudes hooajalist toitu, oma pagaritooteid ise küpsetades, võimalikult vähe valmistoitu pakkudes ning loomsete produktide osakaalu vähendades on võimalik muuta toit tervislikumaks ja hoida tooraine hind madalamal. Ning pakkudes värsket isevalmistatud toitu, mis lastele maitseb, läheb ka vähem toitu raisku.

Mina olen täna siin, sest me ei räägi lihtsalt ühest järjekordsest projektist. Me räägime põhimõttelisest suhtumise muutusest, mida meil üheskoos on vaja esile kutsuda. Mitte ainult siin ja nüüd vaid igal pool ja kogu aeg.

Ülerahvastumisest rääkides keskendutakse liiga palju inimeste hulgale ja vähem sellele, kuidas nad elavad.

Viimase aja skandaal on veel kuum. „Lapsi saada ei ole keskkonnasõbralik. See on lihtsalt fakt. Maailm on ülerahvastatud,” konstateeris feministliku kommuuni moderaator Nika Kalantar iibeteemalises ETV saates „Suud puhtaks”. Kohe puhkes pahameeletorm: „Kas keskkond on olulisem kui eestlaste püsimajäämine? Kas me ei tohiks enam lapsi saada?”

Rahuneme maha ja pöördume vastuse leidmiseks ratsionaalsete argumentide ja teadusmaailma poole.

Kuna minu minapildis mängib olulist rolli ema, feminist ja keskkonnaaktivist olemine, puudutab see sõnavõtt mind väga mitmel tasandil. Kuidas suhtuda Kalantari poleemikat tekitanud väitesse, et lapsi saada ei ole keskkonnasõbralik?

Eelmisel aastal pälvis rohkesti tähelepanu Lundi ülikooli teadlaste uuring, mis käsitles elustiilivalikute mõju individuaalsele süsiniku jalajäljele. Leiti, et neli kõige keskkonnakahjulikumat faktorit on lapse saamine, auto kasutamine, üleatlandilised lennureisid ja lihapõhine toitumine. Loetelu järjekord ei ole juhuslik, vaid kajastab mõju ulatust regressiivselt. Seejuures on lapse saamise keskkonnamõju hinnates aluseks võetud eeldus, et järeltulija tarbimisharjumused vastavad tema sünniriigi keskmisele.

Siit jõuamegi tegeliku probleemini. Ülerahvastumisest rääkides keskendutakse ebaproportsionaalselt palju maailmas elavate inimeste hulgale ja vähem küsimuse teisele tahule: kuidas inimesed elavad?

Mis oleks, kui seaksime kvantideedi asemel fookusesse kvaliteedi ja mitte ei vähendaks laste arvu, vaid kasvataksime neist vastutustundlikud inimesed, kes elavad kooskõlas loodusega ja hoiavad Maad paremini, kui me ise oleme suutnud seda teha? Emadusel ja keskkonnasäästlikkusel ei ole omavahel olemuslikku konflikti: sinu laps mahub jätkusuutlikkuse piiresse, kui tema individuaalne ökoloogiline jalajälg ei ületa 1,7 globaalhektarit.

Elades (veel) metsarohkes ja hingatava õhuga Eestis, on end lihtne petta ettekujutusega, justkui oleks keskkonnareostuse puhul tegemist kellegi teise probleemiga, mille kese asub kusagil mujal. Sellega kipume vastutust mugavalt enda õlult ära lükkama. Pidevalt kerkivad esile loosungid nagu „Hiina vähendagu tootmist” või „Arengumaad vähendagu sündimust”. Muidugi on need soovitused igati asjakohased, aga tuleb silmas pidada, et Hiina on maailma suurim eksportija ja seni kui on nõudlust, jätkub ka Made in China rohke pakkumine, tootmine ja sellega kaasnev saastamine. Ka Eesti kaubamärkide all, muide.

Arenguriikide sündimus võib ju olla suur, aga nende süsiniku jalajälg on võrreldes arenenud riikide omaga köömes – eriti kui see elanike peale ära jagada (selle näitaja poolest on Eesti Euroopas 2. ja maailmas 17. kohal). See tähendab, et väide laste keskkonnakahjulikkusest kehtib (vastupidi laialt levinud arvamusele) hoopis jõukamate ja vananevate ühiskondade kohta. Seda kinnitavad ka uuringud.

Eeldusel, et arengumaade ostujõud liigub tõusvas joones, tuleb arvestada ka sealse elanikkonna tarbimisharjumuste muutumisega. Globaalse katastroofi ennetamiseks paslikud meetodid – madalama arengutasemega riikide naiste jõustamine, nende harimine ja majandusliku iseseisvuse toetamine ning teavitustöö pereplaneerimise ja raseduse ennetamise võimaluste kohta – on võrdselt vastuvõetavad nii feministlikule kui ka loodussäästlikule ilmavaatele.

Eesti naiste ühiskondlik positsioon lubab õnneks neil laste saamise üle ise otsustada. Olgu põhjused millised tahes, kasvõi looduskeskkonnast lähtuvad, kuid see, millal, kui palju ja kas üldse sünnitada, jäägu naise enda otsustada.

Mina igatahes julgen ja tahan end endiselt defineerida nii ema, naisõiguslase kui ka keskkonnaaktivistina, kartmata endaga seetõttu sisimas vastuollu sattuda. Ja annan endast kõik, et mu lapsed tunneksid end armastatuna ja neist kasvaksid loodusest, sealhulgas loomadest ja teistest inimestest hoolivad kodanikud. Loodan, et minu eluvalikud annavad inspiratsiooni veel mõnelegi. 

Viimastel päevadel on Siim Kallas öelnud korduvalt, et ta ei saa aru, miks Erakond Eestimaa Rohelised ei toeta Rail Balticu projekti. Kuigi rohelised on seda korduvalt avalikult väljendanud, on ju teatavasti võimalik, et Siim Kallas lihtsalt ei mäleta.