Rohelistena tervitame, et Euroopa Liit on säilenõtkuse saavutamiseks sõnadelt tegudele üle minemas. Kuumalained Hispaanias ja üleujutused Saksamaal, Küprose tulekahjud ja äärmuslikud ja püsiva üleujutuste riskid Euroopa rannikul on teinud vaieldamatuks, et kliimamuutus ja bioloogilise mitmekesisuse vähenemine on juba toimumas ja mõjutamas meid kõiki. Suurim väljakutse on hoida planeedi temperatuuri tõus 1,5 kraadi piires ja tagada inimestele elamisväärne planeet.

Ökotsiidi pidurdamiseks on vaja tegutseda aga veelgi kiiremini, kui Euroopa Liidu praegune rohepöörde kava ette näeb. Kivisöe ja ammugi põlevkivi põletamine tuleb täielikult lõpetada aastaks 2030. Selle tagaks püsiv süsinikukvoodi hind üle 60 euro tonni heite eest (praegu umbes 50 EUR/tonn). Üleminek süsinikuneutraalsetele elektri- ja vesinikusõidukitele peab…edasi lugemiseks klõpsa pealkirjal

Mitte ühelegi meie presidendile ei tee au see, kui räägitakse tema valimise korra muutmise vajadusest. Kui president saaks oma ametiga vastavalt ootustele hakkama, ei peaks ka pidevalt arutama selle üle, kuidas tema äravalimiseni jõutakse.

Määravaks saab mugavus

Meie presidendi institutsiooni kahjustab enim parlamentaarne oligarhia – presidendi ametikohast on saanud poliitikute mängukann, mis võib nii luua kui lammutada koalitsioone. Paraku määrib selline maffialik asjaajamine riigipea põhiseaduslikku institutsiooni – pole ju sugugi saladus, et teatud perioodil muutub…edasi lugemiseks klõpsa pealkirjal

Põlevkiviõli rafineerimistehase planeerimine maksumusega 300 miljonit eurot on halb otsus, millest sündiva kahju peame kõik ise kandma.

Põlevkiviõli rafineerimistehase planeerimine rängimas tervisekriisis, mis oma mõjult jääb siiski kaugelt alla kliimakriisist põhjustatud sotsiaalökoloogilisele ja majanduslikule allakäigule, on märk vanakooli poliitikute keskpärasusest.

Võimetus näha tänaste otsuste mõju Eesti tulevikule, on taaskordseks tõestuseks, et võimuparteide ideelaegas on headest mõtetest ammu tühjaks jooksnud ning uut kvaliteeti ja juhtimist pole sealt mõtet oodata.

Veel üks rahapaigutus, mille kogusuurus võrrelduna Eesti riigieelarvega on… edasi lugemiseks klõpsa pealkirjal

Miks võtavad elementaarsed muutused või lausa karjuvalt ebaõiglaste seaduste muutmine Eestis kohati lausa inimpõlve jagu aega? Või miks ei suudeta pealtnäha demokraatlikus riigis läbi viia positiivseid reforme inimõiguste-, keskkonna- ja sotsiaalpoliitikas?

Alustan kohe ühe näitega koduerakonnast. Ettepaneku laste paremaks kaitsmiseks seksuaalkurjategijate eest esitasid Rohelised riigikogule juba 2009. aastal. Seksuaalse enesemääratlemise eapiiri tõstmise soov ei leidnud aga parlamendis ühegi teise erakonna toetust. Nüüd on mõni kuu tagasi Roheliste algatatud petitsioon “Kaitseme lapsi seksuaalkurjategijate eest”, milles esitatud nõudmised hääletati parlamendis maha 12 aastat tagasi, lõpuks saavutamas oma eesmärki. Pikalt pedofiilide-seksuaalkurjategijate ringkaitsesse koondunud parteide meel on hakanud selginema, südametunnistuse koputus on …edasi lugemiseks klõpsa pealkirjal.

2020 aastal kujunes Eestis COVID-19 kriisiolukorra kõrval ootamatult tuliseks ka LGBT+ kogukonna õiguste debatt. Valitsuse liikmete süüdistused “homopropaganda pealetungis,” ettepanekud LGBT+ inimestel Rootsi kolida, kodanikuühenduste rahastamise skandaalid ning kavandatud, ent valitsuse ootamatu tagasiastumise tõttu ära jäänud abielureferendum on mõned ilmekamad näited. Millega Eesti LGBT+ kogukond täna silmitsi seisab ja mis oleks võinud saada, kui referendum oleks toimunud, kirjutavad Erakond Eestimaa Rohelised juht ja keskkonnaaktivist Züleyxa Izmailova ning erakonna volikogu liige ja keskkonnaeetik Mattias Turovski.

LGBT+ kogukonna õiguseid ja enesemääratlemist puudutav debatt on Eestis arvestatavalt väldanud varsti 20 aastat. Postsovietliku kultuuriruumiga Eesti kuulub paljude teiste Ida-Euroopa riikide hulka, kus homoseksuaalsust ja kõikvõimalikke teisi “normist” (st. traditsioonilisest, rangelt monogaamsest, mehest ja naisest koosnevast partnersuhtest) erinevaid kooseluvorme ja sooidentiteedi küsimusi veel möödunud sajandi lõpus mitte üksnes amoraalseteks, vaid lausa psühholoogisteks hälveteks peeti. Pärast taasiseseisvumist hoogustusid Eestis jõudsalt rahvusliku ja muu enesemääratlemise ning inimõiguste debatid. See uus kodanikuaktiivsuse laine võimaldas 2000. aastatel organiseeruda ka Eesti LGBT+ kogukonnal, mis siiski konservatiivse kultuuriruumi…edasi lugemiseks klõpsa pealkirjal

Täna rahvusvahelisel LGBT- vaenu vastasel päeval on rõõm tõdeda, et Eesti on astunud sammu võrdsema ühiskonna poole.

Laupäeval rahvusvahelisel perede päeval edastasime koos hoolivate organisatsioonidega riigikogule 35 805 inimese allkirjaga petitsiooni perekonna seaduse muutmiseks.

Meie petitsiooni eesmärk on algatada seaduse muudatus, et edaspidi oleks abielu mõiste perekonnaseaduses sätestatud kahe täiskasvanu liiduna sõltumata nende soost.

Kogutud allkirjade hulk näitab, et Eestimaa inimestele on perede võrdne kohtlemine väga oluline.

Eesti põhiseaduses kohaselt on kõigil Eesti peredel õigus võrdsele kohtlemisele, kuid perekonnaseadus piirab selle õiguse teostamist olulisel määral ja paljud pered on seetõttu vajaliku juriidilise kaitseta, mis erinevast soost paaridele laieneb automaatselt…edasi lugemiseks klõpsa pealkirjal.

Samal ajal kui Rootsi peaminister (mees muide!) manitseb kogu ühiskonda lõpetama naistevastast vägivalda, peab Eesti peaminister taluma riigikogus olevate meeste soopõhist mõnitamist ja töökiusu - ka see on vägivald.

Kurb, et meie ühiskonnas väärikus ja võrdõiguslikkuse elementaarseks pidamine on niivõrd ebaoluline, et ka parlamendis puudub mõnedel meestel sisemine kontroll ning austus peaministri vastu, kui tegemist on naisega. Kahjuks oleme oma riigiga selles punktis, kus hulga rahulolematute inimeste protestimeeleolu tõttu on riigikogus koha leidnud ka kibestunud vanameeste punt. Neid on seal varemgi olnud, kuid nüüd on neile lausa ühiskondlik tellimus.

Jäi üksnes geiseks

Valitsuses olles näitasid konservatiivse rahvapartei juhid oma võimetust inimestele oluliste teemade vedamisel ja valijatele antud lubadusi ei suudetud täita. Rail Balticu projekti õigetele rööbastele suunamise ja metsade hävitamise peatamise asemel ülbitseti looduskaitsjatega ja noriti nõrgematega tüli. Paistis, et tegelikult polnudki plaanis midagi vajalikku korda saata ja peamine, millest räägiti, oli geiseks. Ütleb ka vanasõna, et näljane räägib ikka leivast…edasi lugemiseks klikka pealkirjal

Poliitikud eiravad juba aastaid nii riigikontrolli, Euroopa Komisjoni kui ka OECD soovitusi ennistada Eestis 2014. aastal kaotatud omavalitsuskeskne jäätmekorralduse mudel, mis on kasutuses kõigis Euroopa Liidu liikmesriikides, kus ringlussevõtu tase on juba üle 50%. Suuresti tänu ajakirjandusele, aga ka Riigikontrollile, avalikkuse tähelepanu alla sattunud jäätmetega sahkerdamised mõjusid paljudele loodussõpradele reetmisena. EKRE minister Kokk olevat leidnud paari aasta eest viisi kuidas Eesti jäätmestatistikat Euroopale paremana näidata. Ametnike ärapööratud pilkude all manipuleeritakse jäätmekoodide, mahtude ja taaskasutuse tõenditega.

Olmejäätmete ringlussevõtu eesmärgid jäävad paljudest ennetavatest hoiatustest hoolimata ikkagi täitmata ning riik kulutab aferistide järelt koristamiseks maksumaksjate miljoneid. On põhjust oletada, et jäätmevaldkonda kureerivad ametkonnad on toiminud mõnede ettevõtete pilli järgi tantsides. Inimeste ja riigi huvid tallati lihtsalt jalge alla nagu maha visatud koni.

Kui seadusi tehakse erahuvidest tõukuvalt, aga mitte lähtuvalt pikemaajalistest keskkonnahoiu eesmärkidest ja kokkulepetest, ongi tulemuseks täna valitsev korralagedus, kus justkui keegi tekitatud kahju eest ei vastuta.

Kui 90-ndate alguses mu isa Bakuus veriste sündmuste käigus traagiliselt hukkus, otsustas mu ema oma kahe tütrega tagasi kodumaale kolida. Üksikvanema lapsena polnud elu meelakkumine, kuid mulle tundub, et oli ka palju helgeid hetki. Negatiivseid juhtumisi, mis mulle inimesena mõju on avaldanud tuli ette juba lasteaias. Nägin, kuidas autoriteetne lasteaiakasvataja võib alandada oma hoolealust. Minu rühmas käis poiss, kel vahel päevauinaku ajal juhtus voodisse tulema. Kasvataja kutsus selle peale rühmalapsed ringi, ümber selle poisi ja käskis kõigil lastel poisi pihta näpuga suunata ja samal ajal kooris hüüda häbi, häbi, püksis käbi, orav näris püksid läbi. Selle teo tõsidust mõistsin alles aastaid hiljem. Siiani ei mahu pähe, kuidas üks täiskasvanu rühmatäit lapsi neist ühe häbimärgistamiseks ära kasutas… edasi lugemiseks klõpsa pealkirjal

Eestit on tabanud pretsedenditu kriis. Meie riik on taasiseseisvumise järgse aja halvimas seisus. Räägime väiksemast majanduslangusest kui teistes Euroopa riikides, aga samal ajal oleme kõige suurema nakatumiskordajaga saamas mitte Euroopa rikkaimaks, vaid Euroopa koroona meistriks ja see saavutus ei tulene sportlikest pingutustest.

Riskides peaministripartei toetajate turmtulega, ütlen siiski, et halvim, mis selle kriisi jooksul sai juhtuda, on see, et võimule pääses Reformierakond. Partei, mis väärtustab majandust enam kui inimesi, ei tohiks tervisekriisi ajal sõna saada. Pärast praeguse koalitsiooni lühikest mesinädalat ja eilset Esimest Stuudiot, on selgeks saamas, et Jüri Ratas ei teinud tagasiastumisega mitte teenet riigile, vaid karuteene rahvale.

Kasinuspoliitika pole õige tee

Rohelisena võin mõista jätkusuutliku riigieelarve kontekstis kasinuspoliitika rakendamist, aga ma ei suuda nõustuda struktuurse tasakaalu saavutamisega inimeste heaolu ja tervise arvelt. Kui peaminister saab neljakordset Eesti keskmist palka ja keeldub miinimumpalga saajatele palgatoetuse või lastega peredele lisatoetuse või pensionäridele pensionilisa maksmisest, siis see on inimlikult täiesti vastuvõetamatu. Eestlasi on ainult nii palju kui meid on – me ei tohi omade elusid ohtu seada seepärast, et riigi eelarve on vaja „tasakaalus” hoida. Kurta, et eelnevad valitsused on priiskavalt rahaga ümber käinud, ei ole ammu enam relevantne. Mitte ükski kaine mõistusega inimene ei soovita praegu inimeste ja ettevõtete aitamise osas kitsiks muutuda, aga Reformierakond räägib lisaeelarvest kui viimasest võimalusest. Meie riigi võlakoormus on siiani madalamate hulgas ja intressimäärad vajunud läbi põranda. Heal ajal säästmine ongi hea mõte, aga praegu on halvad ajad. Ilma naljata. Ettevõtjatele, töötajatele, lapsevanematele, pensionäridele, meedikutele, päästjatele. Halb on kõigil peale ametnike. Nagu peaminister väga ilmekalt väljendas – ametnikud muretsema ei pea. Riik muudkui rasvub. Aga kelle arvelt?

Viivituste hind on kõrge

edasi lugemiseks klõpsa pealkirjal.

Peaminister ega ükski valitsuse liige pole siiani hukka mõistnud eliitvaktsineerimist pärast sotsiaalministeeriumi kantsleri Marika Priske vahelejäämist tema enda juhtimisel koostatud vaktsineerimisplaani rikkumisel. Selle asemel on hoopis käivitatud PR-masinavärk, mis õigustab rikkumisi ja nõuab plaani ümbertegemist, et eliitvaktsineerimine seadustada.

Kas te märkasite, et need jutud tekkisid just pärast Marika Priske vahelejäämist althõlma saadud vaktsiiniga? Mitte peale Valga ega Rakvere haiglate juhtumeid. Põnev oli jälgida, kuidas Priske vahelejäämise järgselt viskusid eliitvaktsineerimise kaitsele nii valitsuse teadusnõukoja juht Irja Lutsar kui ka PERHi juhatuse ja ühtlasi samuti teadusnõukoja liige Peep Talving. Muide, mõlemad on teadusnõukoja liikmetena praeguse vaktsineerimisplaani heaks kiitnud. Ja nüüd asusid tandemina selle rikkumist õigustama. Rääkimata PERHi juhatuse esimehest Agris Peedust, kes tõenäoliselt ootab Priskelt vaktsineerimise eest ka vastuteenet, kui sel aastal täitub tema ametiaeg ja PERHi nõukogus läheb selle pikendamiseks.

Hämmastav võim on Eesti Vabariigis ühel kantsleril. Kahtlen, kas selline olukord on ikka põhiseadusega kooskõlas. Eliitvaktsineerimiste taustal sureb aga iga päev riskigruppide inimesi – igaüks neist on kellegi ema, isa, vanaema, vanaisa või muul moel lähedane. Tundub, et see on kõigest peenraha poliitikute ja ametnike jaoks selle eest, et saaks endale eelisjärjekorras süstla käsivarde.

Eliitvaktsineerimise seadustamine oleks sügavalt vale

edasi lugemiseks klõpsa pealkirjal

Olukorras, mil riigi koroonanäitajad on tugevalt punases ja päevas sureb ligi 10 inimest ning vaktsineerimise tase on jätkuvalt madal, on Tanel Kiige ja Kaja Kallase leige suhtumine eliitvaktsineerimisse pehmelt öeldes problemaatiline.

Kurioosne on aga see, et saamatu vaktsineerimise korraldamise ning nõrga kriisihalduse üks peaarhitekt Marika Priske ei plaanigi vastutust võtta ja võtab endale hoopis privileege. Seekord siis vaktsiini-altkäemaksu näol, neid eesliini töötajate eest napsates. PERHi tegevjuhi Agris Peedu põhjendused, miks sai vaktsiinisüsti just Priske on koolipoisilikud: tegemist oli viaali lõpuga, mis läinuks muidu raisku ja ühtegi eelisnimekirja töötajat psühhiaatriahaiglas parasjagu võtta ei olnud. Nalja teete? Isegi koristajaid ei olnud, toitlustajaid, muid teenindajaid, kes haigetega kokku puutuvad? Oletame, kuigi ei ole usutav. Aga PERHi peamaja, kus on sadu vaktsineerimist eelisjärjekorras vajavaid töötajaid asub ju psühhiaatriahaiglast kõigest 10-15 minutilise autosõidu kaugusel! Aga võibolla polegi probleem geograafias, vaid hoopis selles, et PERHi tegevjuhil Agris Peedul täitub tänavu ametiaeg juhatuse esimehena ja Marika Priske PERHi nõukogu ühe mõjukaima liikmena on võtmeisik, kellest sõltub Agris Peedu ametiaja pikendamine… edasi lugemiseks klõpsa pealkirjal

Mõned kuud enne 2017. aasta KOV valimisi tegi Jüri Mõis rohelistele pakkumise, mis seisnes roheliste nimekirjas kandideerimises ja valimiskampaania toetamises märkimisväärse summaga. Toetuse tegijatena nimetas ta Hillar Tederit ja Siim Kallast. Vastu küsiti vastuseisu lõpetamist majanduslikult kahjumlikule, keskkonnavaenulikule ja loomade elupaiku hävitavale Rail Balticule. Me lükkasime pakkumise tagasi. Rohelised toetavad küll raudteid, aga mitte korruptsiooni hinnaga.

Helme poliitkolumnistis leidub mõndagi, millega nõustuda. Raske on vaielda kriitikaga, et vastloodud liit on korruptiivse tausta tõttu kõike muud kui euroopalik ja ei kuulu oma olemuselt põhjamaise poliitkultuuri hulka.

Kuid kui korruptsiooni hukkamõist välja arvata, läheb lugu edasi ekre kombe kohaselt fanaatikute õrnu nupukesi vajutades ja rohkelt jama ajades. Samas ei tasuks Helmel endalgi korruptsiooni teemal suud nii aplalt täis võtta, kui oma pereliikme nõunik korruptsiooniasjasse segatuna vahi all on…edasi lugemiseks klõpsa pealkirjal

Kui kuude viisi ärevust tekitanud ja tänaseks laulalt maas olev abielureferendum oleks korraldatud seaduseelnõu rahvahääletusena, siis erakorraliste valimiste toimumise tõenäosus oleks olnud 50/50 - parlament oleks pidanud "EI"-vastuse puhul kogu täiega tagasi astuma. Mindi aga argpükslikku teed. Rahvalt üritati saada vastust "muu riigielu küsimusele", millel poleks olnud tulemusest hoolimata mitte mingit mõju saadikute koosseisule ega seadusandlusele.

Mul on hea meel, et Jüri Ratas, mis siis et täiesti viimasel hetkel, võltsreferendumi korraldamiselt vaiba siiski alt ära tõmbas. Sest korraldatav rahvaküsitlus oleks jätnud otsedemokraatiast väga väära mulje.

Päev pärast Riigieelarve vastuvõtmist, oli riiklikult tähtsa küsimusena Riigikogus arutelu teemal “Rohepööre”. See on väga ilmekas näide, kuidas riigis viimased kümme või viieteist aastat asju on aetud – jagame raha omavahel ära ja siis räägime rahvale natuke rohelist juttu. Veel päev enne eelarve vastuvõtmist lükati majanduskomisjonis laua pealt prügikasti uue põlevkiviõlitehase rajamise vastane petitisioon!

Neoliberaalsus kui katk

Taasiseseisvumise järel läks Eesti teiste idabloki riikidega sarnaselt radikaalse neoliberalismi teed, millega on kaasnenud ühiskonna kihistumine ja suur sotsiaalse ebavõrdsuse kasv. Eelmiste valitsuste otsuste kritiseerimisele lisaks oleks nüüd tarvis näha laiemat pilti ja otsida lahendusi, mis aitaksid meid paremasse homsesse.

Kuid riigis, mille rahandusminister ei kuula eksperte ja sõimab keskkonnakaitsjaid põmmpeadeks, on see pehmelt öeldes raskendatud.

Väidan, et lahendused on ammuilma olemas…edasi lugemiseks klõpsa pealkirjal

Valitsuse otsus sulgeda koolid ja huviringid, aga jätta avatuks kirikud on rohkem kui silmakirjalik. Kas kõvasti uskudes viirus ei nakka? Serbia Õigeusu Kiriku pea patriarh Ireneusega läks teisiti, tema suri koroonaviirusesse, millesse ta nakatus Serbia Õigeusu Kiriku Montenegro piiskopi Amfilofije matustel, kes suri samuti viirusesse. Pealegi pidavat jumal ju igal pool olema, mistõttu ilmtingimata kirikutesse palvustele kogunema ei pea. Ka vaimse tervise "argument" pole päriselt argument, vaid demagoogia. Või loodetakse valitsuskabinetis, et stressis lapsevanemad ja õpetajaid hakkavad pingete maandamiseks kirikus käima? Sealt oleks ju kindlam inimesi heade mõtetega referendumile saata?

Tanel Kiik selgitas, et pühakojad ei asu kuskil halva ventilatsiooniga keldrites, üldjuhul on ju

Valitsus on selgelt mõista andnud, et abielu küsimus on hetkel kõige olulisem riigielu küsimus.

Tänaseks on abieluvõrdsuse ideed toetatud rahvaalgatusportaalis enam kui 35 000 inimest. Kehtiva koalitsioonilepingu otsedemokraatia peatükis on selgelt kirjas põhimõte, et kui rahvaalgatus kogub vähemalt 25 000 allkirja, peab see jõudma riigikogus seaduseelnõuna lõpphääletusele.

Meie pakumegi oma petitsiooni abieluküsimuse lahendamiseks riigikogus.

Nii hoiame referendumile kuluvad 1,8 miljonit eurot kokku ning saame selle summa suunata näiteks raskustes üksikvanematele või pensionäridele, ülekoormatud õpetajatele, vaimse tervise edendamisele, lastekaitsesse või inimeste hammaste ravisse.

Ma ei väida, et referendumeid ei tohiks üldse korraldada või et need paar miljonit oleks riigi mõistes tohutu summa, aga kui on võimalik seda kulu vältida, miks siis seda mitte teha?

Meil on riik, kus on valminud 17 aastat ehitatud neoliberaalse majanduspoliitika ehk “süvariigi” kibedad viljad, kus kannatajateks on meie endi inimesed, kes vajavad kiiret abi kohe ja praegu.

Kas EKRE tagurdab välja valitsusest, sest ei suuda kavandatavast referendumist enam võitjana välja tulla ja kardab kaotust?

Kuigi abieluteemalise rahvaküsitluse või referendumi täpses mõistes ega isegi sõnastuses pole vaevu koos püsiv koalitsioon veel tänaseni üksmeelt saavutanud, on selle korraldamine endiselt õhus. Küll aga on EKRE enesekindlus selgelt murenemas, sest tulemus ei pruugi tulla üldse selline nagu neile mokkamööda oleks, nii nagu juhtus näiteks Austraalias.

Viimaste päevade poliitteater, mille mängimist ei lõpetata isegi äreva koroonastatistika kiuste, annab mõista, et valitsus ei pruugi enam pikalt püsida. Helmede ja Madisoni poolt idanaabrile sobivate sõnumite läbi raadioeetri laia ilma paiskamine võis osutuda saatuslikuks. Kuigi oma tagasiastumisest teatanud siseminister andis intervjuudes mõista EKRE jätkamisest valitsuses, jäi ta ebakindlaks oma partei edaspidise rolli kohta riigikogus.