Alari Kivisaar peaks öeldut kahetsema. Vägistamise ja tapmise üle ei ilguta

Alari Kivisaar pole oma varasemate "naljade" eest andeks palunud. Irvitavate sõnavõttude asemel peaks ta otsima andestust.

On kahetsusväärne, et Alari Kivisaar loob, kas isiklikele kõlblusnormidele toetudes või oma kaitsja soovitusel, paralleeli enda kohatutest sõnavõttudest alguse saanud sündmuste ja Heldin Noole juhtumi vahel. Kasutada noore inimese traagilist surma enda maine kujundamiseks on kõlvatu.

Oma 2014. aastal Uganda alaealiste sportlaste vägistamist puudutava sõnavõtu kohta (millegipärast pole see saatelõik enam järelekuulatav) on Kivisaar öelnud, et tegemist oli naljaga. Vägistamine on inimsusevastane kuritegu. Antud juhul olid kõnealused ohvrid alaealised, neist noorim vaid 15-aastane.

Kuigi Alari Kivisaare sõnul oli tegu naljaga, siis ma loodan, et enamik ei pea vägistamist ega alaealiste seksuaalset väärkohtlemist naljaks. On loomulik, et ühiskonnaliikmed, kelle huumorisoon erineb Alari Kivisaare omast nagu päike kuust, võivad vägistamisohvreid alavääristavast ja nende kannatusi tühistavast ilkumisest häiritud olla.

Sülg toob suhu ilku, ent mitte kahetsust

Viimastel päevadel ilmunud intervjuude najal näib mulle, et Alari Kivisaar annab mõista, et oleks kohtusse pöördumise asemel eelistanud rahumeelsemat lahendust. Tänaseni pole avalikkus kuulnud, et Alari Kivisaar oleks raadioeetris kõlanud vägistamisohvreid mõnitavate väljaütlemiste pärast andeks palunud.

Kohtuni veerenud olukord on aga otseselt selle tulemus, et raadiohääl pole jaksanud ajaga kaasas käia. Ta ei suuda arvestada, et kaasaegses ühiskonnas võivad kannatanute kulul tehtavad “ossinaljad” kriitikat pälvida.

Kas Alari Kivisaar mõistab, et tema “nali” võis paljudele, näiteks vägistamisohvritele ja nende lähedastele, väga haiget teha? Me ei tea, sest Alari Kivisaar pole öeldu osas avaldanud mitte vähimatki kahetsust.

Seesama taktitundetult käitunud inimene nõuab, et hoopis tema ees vabandust palutaks. Kivisaar ähvardab andekspalumisest keeldujaid kohtuga ning esitab neile rahalisi nõudeid.

Kui Alari Kivisaar on valmis tunnistama, et tema Uganda alaealisi sportlasi puudutav „nali“ läks üle piiri ja vabandaks, siis näitaks see, et ta tõepoolest soovib kohtuveskite kulutamise asemel eluga rahumeelselt edasi minna.

Loodan, et Kivisaare saagast saab hea õppetund kõigile, kelle meelest on vägistamine või tapmine midagi, mille üle ilkuda või mille üle irvitades oma kuulajaid lõbustada.

Artikkel ilmunud Eesti Päevalehes 07.08.2020