Üks paljudest õppetundidest seoses Venemaa agressiooniga Ukrainas energiamajanduse mõttes on see, et kõiki mune ühte korvi laduda ei tasu. Teine ja olulisemgi, et fossiilenergia sõltuvusest vabanemine peab olema prioriteet. Kui mitte inimeste tervise ja kliima kaitsmise eesmärgil, siis vähemasti seetõttu, et vene piirile tsentraliseeritud energiatootmine on selge julgeolekuoht.
Täna peaks iga omavalitsus planeerima enda tarbeks kuluva energia tootmise kohalikul tasemel. Kõige odavam on teha seda, kas tuuleparkide või päikesejaamadega. Narvas hädaolukorra välja kuulutamine on pikaaegse tegemata töö tulemus, kus riik pole tahtnud okupatsiooniaegadest pärinevat põlevkivitööstust puhta taastuvenergia tootmisega asendada. Oht, et see taas edasi lükkub, on saamas reaalsuseks. Eesti elektrivõrgu võimsused on ammendunud ja uutel elektritootjatel polegi võimalik oma toodangut võrku müüa, sest Elektrilevilt tulevad järjepanu miljonitesse ulatuvad liitumispakkumised. Väiketootjad peavad aga leppima sellega, et nende panus energiakriisi lahendamisesse ei saa olla suurem kui 15kW. Asi seegi.
Energiatootmise koondamine Vene piiri äärde tuleb lõpetada
Poliitilises diskussioonis seda probleemi ei puututa. Planeeritavat universaalteenust (mitte segi ajada üldteenusega) hakkab pakkuma Eesti Energia, mis toodab selleks elektrit Narvas. Kolmandaks suurimas linnas Eestis, mis asub agressorriigi piirist vaid kiviviske kaugusel ja mille linnapea toob isegi väikese nõukogude armee tanki teisaldamise võimatusele ettekäändeks kohalike venemaa kodanike pahameele. Putin saavat sellega põhjuse oma veel järele jäänud väed Eestile kallale saata. Kõlab ehk liialdatult, kuid on selgemast selge, et ratsionaalsust ei maksa idanaabri plaanidest oodata. Isegi kui NATO iga oma liitlase territooriumi sentimeetrit kaitseb, siis vaenulikul naaberriigil piisab eestlaste tulede väljalülitamiseks ka suhteliselt väikse ulatusega kahuritulest Narva jaama pihta, et meid pimedusse paisata.
Fossiiltööstuse propaganda on kas tahtlikult või tahtmatult aastakümneid teeninud otseselt Kremli režiimi huve. Fossiilsed energiaallikad nagu gaas ja nafta on söönud ennast riikide oluliseimatesse taristutesse ja inimeste igapäevaellu, kust selle eemaldamine on piinarikas. Valu ajab aga otsima süüdlast ning juba on hakanud ka rahva seast kostma hõikeid, et rohepööre tuleb risti lüüa. Kahjuks ei tooks aga selline teguviis meile mitte lunastust vaid täieliku hukatuse ja sõna otseses mõttes põrgu.
Ajutine valitsus pakub ajutisi lahendusi
Seni pole valitsustel ja parlamendikoosseisudel olnud selget sihti energiatööstuse kaasajastamiseks. Elamufondi renoveerimine liigub teosammul ja meetmesse suunatavad summad on endiselt pea olematud ning tagatipuks peletab liiga bürokraatlik taotlusprotsess just neid, kelle kodud kõige enam renoveerimist vajavad. Eestil on vaja tegelikku elektrituru reformi, hüpet taastuvenergia tootmise võimekuses, mis aitaks säästa rohkem raha, hoides kokku nii loodusressursse ja säilitades puhast keskkonda.
Investeeringuid hajusa taastuvenergia taristu rajamiseks võib nn sotsiaalne elekter turu solkijana kahjuks jällegi edasi lükata. Sisult on ju tegu tarbimise kompensatsiooniga, ajutise lahendusega, mis ei soosi energiasäästu ega lahenda fossiilenergia sõltuvusest süvenevaid probleeme. Kui varem jagasid kavalad poliitikud rahvale küttepuid ja piima, siis nüüd makstakse maksumaksja rahaga kinni energia tarbimist. Isegi neile, kes oma arvete tasumisega ka ise hakkama saaksid. Laustoetuste asemel peaks praeguses kriisiolukorras aitama vaid neid, kes seda abi ka tegelikult vajavad ning ülejäänud raha suunama kodude energiatõhususe parandamisse. Oleme lubanud järgmise 28 aasta jooksul renoveerida 14 000 korterelamut. Koos teiste hoonetüüpidega peab aastane renoveerimismaht kerkima umbes 15 aasta jooksul viiekordseks. Mida kiiremini seda teha, seda rutem saame energiakulud ja sellega ka hinnad alla tuua. Renoveerimist tasub ette võtta kontratsükliliselt ehk kui praegu on kinnisvaraarenduste osas tulemas rahulikumad ajad, võiks kogenud ehitusettevõtted appi tulla elamute korrastamisel.
Ilmselt jäetakse suuremate probleemide lahendamine siiski taas tulevaste valitsuste kanda, sest nii lühikeseks ajaks enne järgmisi riigikogu valimisi valitsuse moodustanud erakonnad on koalitsioonilepingu jutupunktid juba oma valimiskampaaniate etteotsa rakendanud ning moodustamas tantsuringi ümber Narva tanki. Propagandalõkke on süüdanud ka tuumalobistid, kes Riigit Tugiteenuste Keskuse abiga on alustanud laiaulatuslikke uurimistöid kogusummas kuni 350 000€. Asukohauuringud on juba käimas. Kes Fermile inimressursid leiab, selgub kahe nädala pärast (hanke tähtaeg 15.08.) ja kes seadused kirjutab, on juba sisuliselt teada (hanke tähtaeg oli täna kell 11:00).
Tuumal pole powerit, unistamine tuba ei soojenda
Fermi Energia spekuleeris hiljuti ERRis! ilmunud reklaamimaigulises loos, et kümne aasta pärast võiks nende mini tuumajaam mõnes Virumaa omavalitsuses juba tiksuda. Kahjuks on tegu virulaste lootuste petmisega, sest neid tuumajaamu, mida ettevõtte esindajad meedias reklaamivad, on imaginaarsed. See tähendab, et reaalselt pole neid veel olemas, eksisteerides täna vaid paberil. Päeval, mil kõnealune tuumatehnoloogia tegelikkuseks peaks saama, saab seda kaaluma hakata, aga sinna läheb ilmselt veel palju aastaid, kuni joonistatud piltidest reaalne toode valmib. Ei tohi unustada ka seda, et täna kasutavad vene okupatsiooniväed Ukraina suurimat tuumaelektrijaama kilbina Ukraina üksuste ründamiseks.
Imporditava tehnoloogia, oskusteabe ja kütusega me oma riigi energiajulgeolekut ei kasvata, vaid hoopis kahandame. Tuul, päike, aga ka biogaas koos puiduga on meil oma riigi piirides kättesaadav. Vähemalt seniks kuniks veel kõike teistele riikidele maha pole müüdud.
Parlamendi võimuses ja valitsuse juhtimisel peab Eesti keskenduma odavama ja julgeoleku mõttes hajutatud energiataristu ülesehitamisele, asendades järgemööda saastavad ja kallid põlevkivijaamad päikesest ja tuulest saadava energiaga, seda talletavate süsteemide ja vastupidava üle-eestilise võrgustikuga. Aastakümneid tagasi alternatiivenergiaks peetud taastuvenergiast on saanud peavool. Kahjuks on kohalikud poliitikud taastuvenergiat Eestist pidevalt eemale hoidnud. Partsi majandusministriks oleku ajal pandi pidur tuuleenergia investeeringutele. Pidur, mille mõjud kestavad tänaseni ning surus läbi 640 miljonit maksma läinud Auvere jaama, mille energiatootmise kasutegur on väiksem kui 40%. Nüüd räägib sama mees, olles veel ennast raadiosaate ajaks Euroopa Kontrollikoja ahelatest vabastanud, et ehitada tuleks veel ka teine ja kolmas Auvere. Lihtne mõtteviis, millega püütakse nõukogude okupatsiooni aegadest pärinevale raiskavale põlevkivitööstusele taas tuult tiibadesse puhuda, on ohtlik ja lubaks taas energiatööstuse uuendamise asemel vanal ja tahmasel kivipõletamisel tuhast tõusta. Vanade monumentide ja monstrumite maha võtmise asemel pakutakse meile uusi. Tulevikus ei toodeta energiat kivist. Seda toodetakse nutikamalt ja keskkonda vähem saastavamalt. Mida rohkem me aega ja raha mineviku peale raiskame, seda vähem meil jääb seda oleviku ja tuleviku tarvis.
Artikkel ilmus Eesti Päevalehes 02.08.2022