ORAVATE VALIOKULINE FEMINISM: minister Vahtras väärib tuge, aga tavalised naised mitte?
Alustan kohe sellest, et Liina Vahtrase ründamine tema eraelu pärast on lihtsalt rõve. Uuele ministrile tuleb teha etteheiteid tema sisuliste tööeksimuste, mitte selle kohta, kellega on ta küll suhtes olnud, milliseid riideid kannab või millist meiki kasutab.
Samuti vastab tõele, et kuigi ajakirjandus kui neljas võim peabki esitama võimulolijatele küsimusi võimalike huvide konfliktide kohta, siis Vahtrase huvide konfliktid on saanud tunduvalt rohkem kajastust kui näiteks teise reformierakondlasest ministri Kuldar Leisi juhtum, mis on välise vaatleja jaoks sarnane.
Kui tähtsal avalikul ametikohal oleva inimesega seotud ettevõtted saavad avalikult sektorilt toetusi ja on alust kahtlustada huvide konflikti, siis neid juhtumeid võiks lahata sama põhjalikult, sõltumata sellest, kas skandaali osaline on naine või mees.
Küll aga on alust kahelda Reformierakonna siiruses naiste võrdse kohtlemise edendaja ja naiste õiguste tööturul kaitsjana.
Kaunist retoorikat ja tegelikke tegusid ei tasu segi ajada: jah, arvestatav osa Vahtrase suhtes tehtud kriitikast kaldub pesuehtsesse šovinismi. Aga see ei tähenda, et Reformierakond ka päriselt naiste huvide eest seisaks.
Jätkuvalt suurim palgalõhe
Ei saa üle ega ümber asjaolust, et Reformierakond on peaministri toolil juba üle 5 aasta järjest, kuid Eestis on jätkuvalt EL-i suurim sooline palgalõhe, mis küündis 2024. aasta seisuga suisa 18,8 protsendini.
Mida aga tegid reformierakondlastest ministrid, kui saabus tähtaeg Euroopa Liidu palkade läbipaistvuse direktiivi ülevõtmiseks, mille tuumik ongi suunatud palgalõhe vähendamiseks suuremates ettevõtetes? Liberaalse euroopaliku erakonnana pidid nad ju seda direktiivi kindlasti toetama?
Võta näpust. Tegelikkuses Reformierakonna ja Eesti 200 valitsus keeldus direktiivi üle võtmast, teatades, et parem on maksta Brüsselile (Eesti maksumaksja raha eest) trahve, kui „suurendada halduskoormust“. Naisi sõnades toetame, tegudes peame vähegi arvestatavaid samme palgalõhe vastu „eurobürokraatiaks“. Ning kuigi hiljem võeti direktiivi osad nõuded Eesti õigusesse üle, siis selle põhiline palgalõhevastane meede – vähemalt 50 töötajaga ettevõtete siduv kohustus oma töötajate seas palgalõhet arvutada ja seda põhjendada – jäi üle võtmata.
Nii palju siis euroopalikest väärtustest – teod on samad, mis EKREIKE-l.
Kindlasti võib vastu vaielda, et palgalõhe on mõnevõrra väiksem, kui vaadata ainult naiste ja meeste palka täpselt samadel töökohtadel.
Sisuliselt tähendab see aga seda, et me ütleme riigi ja ühiskonnana, et erialad, kus reeglina töötavad naised, ongi justkui „vähem väärt“.
Siingi lähevad Reformierakonna sõnad ja teod eri suunas. Kui vaadata, kuhu peaminsitripartei eelarveraha suunab, siis neid erialasid, kus töötavad enamasti naised, Reformierakond tegelikult ei väärtustagi.
Mõned näited
Õpetajad (enamasti naised) lähevad 22. septembril hoiatusstreigile palga pärast. Ka viimane õpetajate streik, mis leidis aset 2024. aastal, lahendati nii, et SDE ja Eesti 200 ministrid leidsid õpetajate palgatõusuks oma ministeeriumist kokkuhoiukohti, samas kui ükski Reformierakonna minister ei soostunud õpetajate palkadeks sentigi lisaks eraldama.
Õdede, hooldajate ja teiste tervishoiutöötajate (enamasti naised) palgad soovitakse järgmisel aastal üldse külmutada, et raporteerida, kuidas Tervisekassa puudujääki vähendatakse. Seda teeb muide naine – sotsiaalminister Karmen Joller, – samas kui isegi tema meessoost erakonnakaaslane Eero Merilind kritiseerib antud sammu. Sest lõputult meedikute palku külmutada pole lihtsalt võimalik ja niipea kui saabuks palgatõus, ilmuks Excelis nähtavale ka Tervisekassa maagiliselt kaduma pandud puudujääk.
Psüühilise erivajadusega inimestele mõeldud erihoolekandeteenuste teenusjuhid (enamasti naised) on samuti seni jäetud tühjade pihkudega. Seda vaatamata asjaolule, et probleemist sai laiem avalikkus teada juba eelmisel aastal, erihoolekandes järjekorrad kasvavad, aga teenusjuhtide niigi väga tagasihoidlik palgafond püsib sisuliselt paigal.
Pahatihti miinimumi lähedast palka teenivatest müüjatest ja kassapidajatest (jällegi enamasti naised), pole üldse mõtet rääkida, sest nemad pole Reformierakonna mure.
Hea tahte kokkulepe otse prügikasti
Uue majandusministri eelkäija, toonase majandusministri Erkki Keldo eestvedamisel läks miinimumpalga suurendamise hea tahte kokkulepe märtsis 2025 otse prügikasti.
Valitsuse, ametiühingute ja tööandjate vahel 2023. aastal sõlmitud kokkulepe pidi tagama miinimumpalga järkjärgulist tõstmist EL-i soovituslikule tasemele, milleks on 50 protsenti keskmisest palgast, kuid kohe peale sotsiaaldemokraatide valitsusest väljaviskamist teatas Keldo, et lepe pole enam valitsusele siduv.
Naiste huvidele selja pööramine on Reformierakonna reflektiivne otsus ka siis, kui jutt käib riigi osalusega ettevõtete nõukogude koosseisust ehk meie avaliku sektori tippjuhtidest. Näiteks keeldus Reformierakond muutmast seadust, et nende nõukogude moodustamisel järgitaks soolist tasakaalu – oravate meelest peavad seaduses edaspidigi olema sõnad „võimaluse korral“. Ning mõistagi on siis lihtne öelda, et võimalust kahjuks, nagu ikka, pole.
Eeltoodu valguses pole üllatav, et praegusele peaministrile pole mingi probleem avada energeetikakonverents, kus 13 esineja hulgas on ainult 1 naine.
Kui jutt käib tööturust, näen rahvasaadikuna tihti, kuidas Reformierakond pea igal võimalusel enamike naiste huvide eest seismist väldib. Või miks siis kaitset, tuge ja väärtustamist väärivad ainult skandaali sattunud reformierakonna ministritest naised, kuid mitte tavalised naised tööturul ega teised tippjuhtidest naised?
Vastus on lihtne: Reformierakond tegeleb feministliku retoorika poliitkilbina kasutamisega, et vältida sisulisi ebamugavaid küsimusi. Kui aga sõnad ja teod ei lange kokku, siis tegemist pole muu kui „purplewashinguga“ – feministlike sõnumite küünilise ärakasutamisega nende poolt, kes tegelikkuses feministlikke väärtusi ei jaga või nende järgi ei tegutse. Ning see on igati taunimist väärt.