Väärikast elujõulisest tammepuust on alles vaid känd. Kelle laual sündis lõplik käsk?!
A. H. Tammsaare majamuuseumi pargi serval langetati 68-sentimeetrise läbimõõduga, üle saja aasta vanaks hinnatud tamm. Puu kandis endas sama ajakihti, mida muuseum hoiab ja tutvustab. Sajandiga kasvanud elus kultuurimärk muudeti mõne tunniga kännuks, avaliku aruteluta ja enne raieloa vaidlustamistähtaja möödumist.
Tallinna raielubade infosüsteemist nähtub, et luba väljastati 14. augustil. Tamm määrati täielikule eemaldamisele „ehitusaluse raie“ tõttu ja liigitati väheväärtuslikuks. Loal kirjeldati tüvel kulgevat vana vigastust ja kuivi oksi võras, kuid mitte seda, et puu oleks olnud surnud või varisemisohtlik.
Kadrioru elanike sõnul hindas raiet teostanud saemees puu terveks, kui mõned oksad välja arvata. Puud hinnanud arborist polevat samuti tamme likvideerida soovitanud.
Arbo Tammiksaare postitusest selgub, et esmalt põhjendati puu raiet ohuga autodele, kuigi sellel teepoolel väidetavalt ei pargitagi. Seejärel osutati tulevasele majamuuseumile Utilitase poolt rajatavale kaugküttetrassile. Ent avalikkusele kättesaadava info järgi polnud trassiprojekt veel valmiski, tööd algavat seal alles järgmise aasta sügisel ning puu ei asunud üldsegi seal, kuhu trassi kavandatakse. Kui see vastab tõele, siis kellele ja miks tamm ette jäi?
Vana puu puhul peab lähtekoht olema säilitamine. Kuivad oksad saab eemaldada, võimalikke riske hinnata ja maandada. Trassi saab nihutada või ümber puu projekteerida. Kui ükski alternatiiv tõesti ei sobi, tuleb seda avalikkusele dokumentidega tõendada. Praegu paistab, et enam kui sajandivanuse tamme hävitamine oli kellegi esimene valik.
Eriti groteskne on see Tammsaare maja juures. Muuseum kaitseb kirjaniku mööblit, käsikirju ja seinu, kuid maja kõrval aastakümneid kasvanud elus tunnistaja kuulutatakse ühe tabeli reaga väheväärtuslikuks.
Kas kultuuripärand lõpeb välisuksel? Paiga vaim ei koosne ainult vitriinidesse asetatud esemetest, vaid ka ümbritsevast keskkonnast, puudest, valgusest ja maastikust, mida võis näha ka Tammsaare ise.
Tamme ja teiste puude raieluba anti välja 14. augustil ja 17 päeva hiljem oli puu läinud, kuigi otsuse vaidlustamiseks oli ettenähtud 30 päeva. Nii muudeti vaidlustamisõigus sisuliselt tühjaks, paberil võib veel justkui vaielda, aga tegelikkuses on väärikast elujõulisest tammepuust alles vaid känd.
Aga see pole ainult ühe tamme lugu, vaid laiemalt vohava kultuurituse näide. Alles eile tõstatati Nõmme elanike grupis imestust ja pahameelt samalaadse suhtumise üle – lastele mõeldud korvpalliväljakud toimivad tegelikkuses parklatena ehk masina parkimise mugavus kaalub taas üles lapse õiguse turvalisele mänguruumile. Vaatepilt oleks nagu Venemaa kolkast, mitte Euroopa Liitu kuuluvast Eesti pealinnast.
Meie linnatänavad muutuvad aina inimvaenulikumaks. Lastel jääb vähem ruumi mängimiseks ja iseseisvaks liikumiseks, vanadel puudel vähem õigust kasvada ning elusloodust käsitletakse segava faktorina, mis tuleb parkimiskoha, trassi või mugavama ehituslahenduse eest kõrvaldada.
Tasub küsida, miks üha enam naisi ei näe Eestis lapse saamises enda jaoks head tulevikku. Millised otsused loovad fooni ja näitavad, mida ühiskond päriselt väärtustab. Kui aeglane, elav, habras ja hoolt vajav jääb järjekindlalt alla kiirele kasule ja tehnilisele mugavusele, ei puuduta see suhtumine ainult puid. Inimene on eluslooduse osa ja kultuur peaks tähendama ka mõistmist, et elu väärtus ei sõltu sellest, kui mugavalt keegi parkida saab.
Praegu pole selge, kelle laual sündis lõplik käsk – kas linnas, muuseumis või trassi kavandajate juures. Ent vastutust ei saa osaliste vahel ära hajutada. Linn andis loa, linna asutus tegutseb majas ja avalik väärtus hävitati.
Keskkonnaamet peab avalikustama kogu otsustajate ahela. Samuti tuleb peatada teiste samas projektis eemaldamisele märgitud puude raie, kuni selle vajalikkus on sõltumatult üle kontrollitud. Tamme tagasi ei saa. Vähemalt tõde ja õigus võiksid jääda.