Kohtumisest Madisega: minevik nõuab vastutust, tulevik kokkulepet

Just selle lausega võtan kokku eilse kohtumise Ülle Madisega. Eesti riigi ja ühiskonna ees seisab täna kaks esmapilgul täiesti erinevat, kuid sügavuses ühele ja samale tüvele taanduvat küsimust: kuidas luua ja kuidas hoida usaldust? Mineviku puhul tähendab usaldus julgust võtta täielik vastutus tehtu eest, tuleviku puhul aga suutlikkust leppida kokku ühises sihis ja selle poole ka päriselt liikuda. Need kaks telge joonistusid teravalt välja kohtumisel presidendiks pürgiva õiguskantsleri Ülle Madisega, kelle isik ja võimalik riigipea roll asetuvad praegu otse Eesti tulevikuvaidluste keskpunkti

Mineviku moraalne eksam 

Usalduse murenemine algab pisiasjadest, kuid selle taastamine nõuab moraalset selgust ja suutlikkust mõista, kellel mis südamel on. Kohtumisel võttis Ülle Madise omal algatusel esimese asjana kohe teemaks pedofiilia kuriteos süüdimõistetud Peeter Helme raamatuesitlusel osalemise. See on tegu, mis teda ennast siiani väga häirib. Madise mure fookuses on asjaolu, et tema isikliku libastumise tõttu on vari langenud kogu lasteombudsmani institutsioonile ning selle aastatepikkusele tööle.

Kuid kriitikute jaoks pole probleemiks ainult raamatuesitlusel osalemise fakt, vaid ka küsimus, kas Madise mõistab, miks see paljusid siiani häirib. Osad peavad juhtunut presidendikandidaadi puhul põhimõtteliselt andestamatuks. Teised usuvad, et usaldust oleks võimalik veel taastada, kuid selleks ei piisa üldsõnalisest vabandusest. Abi võiks olla otsesuhtlusest ohvrite esindus- ja abiorganisatsioonidega. See aitaks luua selgust vastutuse võtmisest ja lastevastaste kuritegude ohvrite seisukohtade mõistmiseks ning annaks võimaluse heaks edaspidiseks koostööks lastekaitse korraldamisel. 

See on mõttekoht. Sest minevikku muuta pole võimalik, kuid sellest saab õppida ja mõelda, kuidas tulevikus paremini tegutseda - lapsed on meie tulevik. Kohtumisel tõi Madise oma praegusest ametist tulenevaid erinevaid laste heaolu puudutavad tahke ja tegevusi näiteks hariduse ja arstiabi kättesaadavuse parandamisel ning laste õiguste edendamisel olla kuuldud ja nähtud. Ilmselt on see osa lasteombudsmani tööst saanud liiga vähe avalikkuse tähelepanu ja vääriks laiemalt tutvustust.

Õnneks on meil aina enam julgust probleemidest avalikult rääkida. Eestis arutame juba pea iga päev, kuidas taastada laste vaimset tervist, tuua tagasi koolirõõm ja pakkuda neile parimat võimalikku elu, siin Eestis. Ja see annab lootust. 

Liiga vähe räägime aga endiselt sellest, kuidas jätta lastele elamisväärne planeet: puhast vett ja õhku, rammusat mulda ning toitu, mis ei teeks lapsi haigeks. Seetõttu küsisin Madiselt, põhiseaduse 5. paragrahvi kohta ning kuidas seostuvad tema jaoks looduskaitse ja kliimapoliitika. Kuna ma ei leppinud varasemates intervjuudes kõlanud üldiste vastustega, küsisin Madiselt otse, kas roheüleminek on tema hinnangul pelgalt Brüsselist ette kirjutatud mõttetu kohustus või vastus tegelikule kriisile, kus saastamine ja looduslike elupaikade hävitamine on ületanud planeedi ökosüsteemide taastumisvõime. Samuti küsisin, kas tööstus võib jätkata looduse enda alla murdmist või peab see muutuma ning vähendama saastamist ja ressursside raiskamist määral, mis võimaldab loodusel taastuda. 

Madise vastas mõlemale küsimusele üheselt, et roheülemineku taga on reaalne vajadus ning, et saastamist ja ressursside raiskamist peab vähendama ja laskma loodusel taastuda. Samuti leidis ta, et praegune kliimaseadus sellele eesmärgile kaasa ei aita. 

Rõõmustasin, et vastupidiselt õiguskantslerina Kikepera looduskaitseala taastamisega seotud tegevustele, oli Madisel nüüdseks kujunenud üsna selge arusaam globaalsetest kliimaprobleemidest ja neist tulenevatest ohtudest inimkonnale, Euroopale ja Eesti inimestele. 

Vestlusest jäi mulle mulje, et Madisel on siiras usk ühiskondlike kokkulepete jõusse. Usk sellesse, et suudame eesmärgid koos paika panna, neist kinni pidada ja ühes suunas liikuda. 

Tänane poliitiline tegelikkus seda optimismi ei kinnita. Eesti on andnud Pariisi kliimaleppe ja „Eesti 2035“ strateegiaga lubaduse vähendada heitmeid, taastada loodust ja teha ruumi puhtamale majandusele. Samal ajal lubab kavandatav kliimaseadus saastel hoopis kasvada, metsaseaduse muudatustega soovib valitsus suurendada metsade raiet, peaminister seisab vastu kortermajade elanike elutingimusi parandavale renoveerimisele ning saastavale fossiiltööstusele taotletakse Euroopa Liidult erandit.

Sellises olukorras ei piisa usust kokkulepetesse. Vaja on ka mehhanismi, mis aitaks kokkuleppele jõuda, seoks eri valdkondade otsused tervikuks ja hoiaks valitud suunda kauem kui ühe valimistsükli. 

Kliimapoliitika kui julgeolekugarantii: liitlaste mured ja meie usaldusväärsus

Meie sisepoliitiline ja ametkondlik laperdamine kliimaeesmärkide täitmisel ei kahjusta aga üksnes kohalikku elukeskkonda, vaid õõnestab otseselt Eesti välispoliitilist usaldusväärsust ja riigikaitset. 

Julgeolek on kahepoolne tee: me ei saa oodata tingimusteta solidaarsust teistelt, kui me ise ühiselt antud lubadustele vilistame.

Selleks, et Eesti oleks välispoliitiliselt edukam, suudaks tugevdada NATO-t ja motiveerida Venemaast kaugemale jäävaid riike sõjalisse kaitsesse rohkem panustama, peame ka ise oma rahvusvaheliste lubaduste täitmisele täie tõsidusega pühenduma.

Geograafiliselt eemal asuvate liitlaste, eelkõige Euroopa Liidu lõunapoolsete riikide jaoks on Pariisi kliimaleppe täitmine eksistentsiaalse tähtsusega küsimus. Kliimamuutused mõjutavad nende elukeskkonda juba praegu rängalt ja otseselt. Eri uuringute koondhinnangul on viimase viie aasta jooksul ainuüksi Euroopas kuumuse tõttu enneagselt surnud üle 130 000 inimese. Tegelik arv võib olla suurem, sest see hinnang ei hõlma üleujutuste, põlengute, nakkushaiguste ega teiste kliimamuutuse tagajärgedega seotud liigsuremust. 

Kui me tahame, et meie liitlased võtaksid meie kõige akuutsemat julgeolekumuret idanaabri suunalt täie tõsidusega, peame suutma mõista ja toetada ka nende jaoks kõige pakilisemaid eksistentsiaalseid muresid. Seega on keskkonnakaitse, looduse taastamine ja kliimamuutuse süvendamise lõpetamine meie geopoliitilise julgeoleku lahutamatu osa.

Silotornidest välja: Eesti Tuleviku Konvent

Selleks, et riik ei tegeleks pelgalt jooksvate kriiside kustutamisega ehk „laperdamisega“ oma ametkondlikes silotornides, vajame pikaajalist ja terviklikku rahvuslikku teekaarti. Energiamajanduse ja metsamajanduse kavad ei tohi liikuda eri suundades. Nagu sotsiaalteadlased Erik Terk, Mati Heidmets ja Marju Lauristin osutavad: kui tehnoloogilise süsteemi võib ümber ehitada 15 aastaga, siis uut metsa ei ole bioloogiliselt võimalik sama ajaga üles kasvatada. 

Kolme professori pakutud lahendus – Eesti Tuleviku Konvent – tooks kokku tippteadlased, erakonnad ja kodanikud, et töötada välja 15–25 aasta pikkused tulevikustsenaariumid. Konvendi ametlikuks kokkukutsujaks peab seadusliku legitiimsuse tagamiseks olema Riigikogu, tehes seda vabariigi presidendi ettepanekul.

Presidendi moraalne võimalus

Ajaloost on võtta eeskuju. President Lennart Meri jättis 1999. aastal välja kuulutamata maareformi seaduse muudatused, nõudes looduse hoidmist ja põhiseaduse järgimist. Aasta hiljem hoiatas ta prohvetlikult: „Olgem oma maal peremehed ja mitte kolonistid, kes rahahimust jätavad endast maha rüüstatud maa.“ Täna, 26 aastat hiljem näeme, et Eesti põhiseaduse paragrahvis 5 sätestatud kohustus kasutada meie rahvuslikku rikkust säästlikult on jäänud liiga tihti lühiajaliste ärihuvide varju. 

Eestil pole juba ammu olnud üht tulevikku suunatud eesmärki, mis meid rahvana ühendaks. Eesti Tuleviku Konvendis võiksime selle eesmärgina sõnastada oma kodumaa ja rahva hoidmise. See tähendab ka looduse hoidmist, sest puhas vesi, viljakas muld ja elujõuline loodus, mis meid toidab ja katab, on meie julgeoleku alus. 

Minevikust õppides ja tehtud vigade eest vastutust võttes saame tüürida Eesti riigilaeva läbi tormise mere järgmisele arengutasemele. 

Nagu Juhan Kivirähk oma arvamusloos kirjeldab, avaneb just siin järgmise Eesti presidendi võimalus tõusta päevapoliitikast kõrgemale ja toimida ühiskonda liitva mördina.