Just selle lausega võtan kokku eilse kohtumise Ülle Madisega. Eesti riigi ja ühiskonna ees seisab täna kaks esmapilgul täiesti erinevat, kuid sügavuses ühele ja samale tüvele taanduvat küsimust: kuidas luua ja kuidas hoida usaldust? Mineviku puhul tähendab usaldus julgust võtta täielik vastutus tehtu eest, tuleviku puhul aga suutlikkust leppida kokku ühises sihis ja selle poole ka päriselt liikuda. Need kaks telge joonistusid teravalt välja kohtumisel presidendiks pürgiva õiguskantsleri Ülle Madisega, kelle isik ja võimalik riigipea roll asetuvad praegu otse Eesti tulevikuvaidluste keskpunkti.

President Alar Karise Roosiaia kõnest jäi kõlama üks lihtne, aga väga oluline mõte: laps peaks minema kooli elevuse, mitte ärevusega.

Tegelikult peaks see lihtne mõte olema Eesti hariduspoliitika üks kõige olulisemaid mõõdupuid. Mitte ainult PISA tulemused, eksamitulemused või see, mitu tundi on tunniplaanis, vaid kõigepealt see, kas laps tunneb kooli minnes, et ta on sinna oodatud, et temast saadakse aru ja et tal on võimalik õppida viisil, mis aitab tal oma võimeid päriselt rakendada.

On põhimõtteliselt vale, et olukorras, kus inimesed vajavad enda ja oma lähedaste turvalisuse tagamiseks selget ning kättesaadavat teavet, sunnib riigi suutmatus kodanikke ise lahendusi looma.

Minu jaoks pole Äripäeva investeerimisfestivalil toimunu probleem seetõttu, et inimestel on erinevad arvamused. Vastupidi, vabas ühiskonnas elamine tähendabki, et me kõik ei mõtle ühtemoodi. Mind häirib hoopis see, kui naiste alavääristamist esitletakse mingit sorti huumori või lausa enesestmõistetava osana elust.

Eestis on praegu sundtäitmisel olevaid elatisnõudeid ligi 134 miljoni euro väärtuses. See astronoomiline summa tähendab tuhandeid lapsi, kelle igapäevane toimetulek on olnud aastaid puudulik, sest ülalpidamiskohustusest kõrvalehiilimine on meie süsteemis liiga lihtne.

Loen hommikusi uudiseid ja üllatus-üllatus, mida ma näen: Reformierakonna poliitikud otsivad jälle viise, kuidas oma sõrmi niigi väiksemat sissetulekut teenivate rahakotti ajada ja teha avalikud teenused inimestele veelgi vähem kättesaadavaks.

Lõpuks ometi on ministeerium asunud tegutsema suunas, mida sotsiaaldemokraadid nõudsid juba aprillis Riigikogus esitatud otsuse eelnõuga. On selge, et lapse vastu toime pandud seksuaalkuriteo puhul ei tohi aeg töötada vägivallatseja kasuks. Aga kahjuks on see Eesti seaduste kohaselt jätkuvalt nii. Kui inimene suudab juhtunust rääkida heal juhul alles aastaid hiljem, pole kuidagi õiglane ega vastuvõetav, et seaduse silmis on nii ränk kuritegu selleks hetkeks aegunud.

Valitsus ei pea energiasüsteemi käsitsi valmis ehitama. Küll aga peab ta looma püsivad reeglid, mille alusel turg saaks investeerida.

Eesti energiapoliitika suurim puudus pole ideede nappus. Puudu on selgest raamistikust, mille põhjal ettevõtja, investor ja tarbija saaksid teha pikaajalisi otsuseid.

Eesti praegust energiapoliitikat iseloomustab paralleelsete lubaduste rohkus ja selgete ning juhitud otsuste nappus. Ühel päeval räägitakse taastuvenergia kiirendamisest, järgmisel põlevkivi pikemast kasutusest, siis veel tuumajaamast ja vesisalvestist. Sellest kõigest peaks justkui sündima konkurentsivõimeline energiasüsteem. Tegelikult sünnib sellest vastuoluline energiapoliitika, kus investor ei näe selgeid reegleid, usutavat tulumudelit ega vastutajat. Kõike korraga tehes ei saa tehtud lõpuks mitte midagi.

Peaminister ei käsitle kanade puurispidamise keelustamist demokraatliku seadusandliku küsimusena. Nii asendab ta riigikogu rolli ettevõtjate vabatahtliku kokkuleppega.

Sageli öeldakse, et lapsed on meie suurim väärtus. Aga kui peab otsustama, kas seista päriselt lapse kõrval või jätta ta üksi oma trauma, vaikuse ja häbiga, saab selgeks, kui tõsiselt neid sõnu mõeldakse.

130 aastat tagasi arvutas Svante Arrhenius, et CO₂ hulga suurenemine atmosfääris võib tõsta Maa temperatuuri. Kliimamuutuse põhjused ja tagajärjed on teaduses olnud teada üle 100 aasta ning poliitikas vähemalt 40 aastat.

Maalehes avaldatud sisedokumendid metsatöösturite lobitööst on šokeeriv lugemine – ehkki ükski artiklis mainitud nimi ei tule mulle üllatusena, avas see minu jaoks pildi märkimisväärselt suuremalt. Olen ammu tajunud, kui tihedalt on metsade ja looduse ümber käivas vaidluses põimunud raha, isiklikud huvid ja tööstuse surve.

USA riskikapitalist ja ettevõtja Nick Hanauer, kelle investeeringute hulka on kuulunud ka varajane panus Amazoni, alustab oma 2019. aastal peetud TED-kõne selge positsioneerimisega: “Ma olen kapitalist.” Ja lisab kohe juurde mõtte, mida kuulen üha sagedamini ka Eesti edukatelt ettevõtjatelt: stabiilne kapitalism vajab laiapõhjalist heaolu ja tugevat keskklassi. Seetõttu peavad “arukad kapitalistid” toetama poliitikaid, mis hoiavad tööjõu terve ja ühiskonna sidusa – sest sellest võidab ka ettevõtlus.

Reformierakonna noorpoliitik Henri Arras tegi ettepaneku langetada emade tulumaksu 3,7 protsenti iga lapse kohta. Pealkirjas kõlab see kui õilis perepoliitiline toetusmeede, maksupoliitika mõttes aga imeliku erandina, mis hoopis kasvatab ebavõrdsust, moonutab tööturgu ega lahenda emade tegelikke probleeme – puudulikke teenuseid, palgalõhet, karjäärikatkestusi ja pensionilõhet. Üksikemade muredest rääkimata.

Kui ERR-i nõukogus on kümme meest ja juba aastaid mitte ühtegi naist, pole see lihtsalt halb juhus. See on muster, mida näeme kordumas nii peaministri kokku kutsutud efektiivsuse ja majanduskasvu nõukojas, kuhu alles hiljem kutsuti naisi juurde või ainult meestest koosneva tehisintellekti arendamise nõukojas. See muster ütleb naistele, et meie kogemused, teadmised ja vaated pole otsustamiseks piisavad ega vajalikud ning kui asi puudutab tulevikku, innovatsiooni või strateegilisi valikuid, siis mehed teavad paremini.

Sotsiaaldemokraadid on juba hea mitu päeva saanud valimatult kaela nii tuld kui tõrva. Selle ajendiks on välja käidud ettepanek, mis pakub lahendust agressorriikide kodanike valimisõiguse küsimuses.

Kuna ajakirjanikud ootasid selgitusi nüüd ja kohe, kuid kõik detailid polnud veel paigas, kukkus see küll mõneti krobelisena välja. Tegelikkuses avas see käik aga lõpuks sisulise arutelu mittekodanike valimisõiguse piiramise teemal.

Kõige õigem oleks, kui kliimaministeerium teeks kliimakindla majanduse eelnõu konkreetsete arvutuste ja analüüside ning sisulise kaasamise toel korda ja küsiks enne parlamendile esitamist mandaati kliimanõukogult.

Inimene vajab ellujäämiseks loodust, majandus ja ettevõtted vajavad inimesi. Mul on kliimakindla majanduse seaduseelnõu kohta rohkelt küsimusi.

Maksuarutelus ei tohi ka toimetuleku küsimusi ära unustada. Inimestel peab olema võimalik ausa tööga toit lauale saada nii, et see ei vii kedagi vaestemajja. See on baasvajadus, mille täitmise võimaldamist ei tohi alahinnata. Õiglane maksusüsteem loob eeldusi sidusamaks ja tugeva kaitsetahtega riigiks.

Kui kõigi huulil on küsimus Eesti majanduse konkurentsivõimest, siis pole kuidagi vastuvõetav, et meie enda riigiasutus neid püüdlusi õõnestab ja ühiskonda demoraliseerib.