Rail Balticu ehitamise üks peamine argument on see, et Euroopa maksab. Paraku pole RB sugugi mitte tasuta lõuna ELi kulul, ehkki seda avalikkuses just nii üritatakse näidata.

Rail Baltic sööb teiste projektide rahastust

Praegu alanud eelarveläbirääkimised näitavad selgelt, et Balti riikide valitsuste prioriteet on saada raha Rail Balticu rajamiseks. Selle eesmärgi saavutamiseks on kompromissid teiste valdkondade arvelt paratamatud ja muud toetused langevad. Sarnaselt toimus Rail Balticule raha eraldamine teiste Ühtekuuluvusfondi projektide arvelt ka käesoleval eelarveperioodil. Peamine erinevus on see, et 2014-2020 perioodil oli Rail Balticule eraldatud summa kordades väiksem ning üsna palju jäi ka Ühtekuuluvusfondi alles. Nüüd aga, kui Ühtekuuluvusfondi ressursid vähenevad ja RB jaoks vajalik summa mitmekordistub, võib RB poolt tekitatud kahju teistele valdkondade olla palju suurem.  

Sealjuures tuleb tähele panna, et just meie oma osa Ühtekuuluvusfondist, mille me Euroopa ühendamise rahastusse (Connecting Europe Facility - CEF) üle kandsime, moodustab lõviosa seni Rail Balticule saadud ja võimsa võiduna presenteeritavast rahast. Kui Balti riikide endi eraldis CEFi oli ligi 700 miljonit eurot, siis lisaraha on Rail Balticule seni eraldatud vaid 19 miljonit.

CEF – Euroopa Kasiino

CEF, mille kaudu Rail Balticule lisaraha loodetakse saada, sarnaneb kasiinoga. Et mängus osaleda, peab iga riik teatud summa panustama. Kui mängijad panustavad õigele kaardile ja õnn naeratab, on võimalik lahkuda suurema summaga, kui tuldi. Aga raha on võimalik ka kaotada. Kasiinole kohaselt on rahast ilmajäämise võimalusi rohkem ning neid hoiatusi kuuleme igapäevaselt. Eelmise eelarveperioodi lõpus jäigi Eesti pika näoga, kui ei suutnud RB projektile eraldatud raha õigel ajal ära kasutada – viivituse tõttu kaotati 2,5 miljonit eurot ja selle tasus maksumaksja.  

Kolm aastat tagasi paika pandud ajakavast on RB projekt praeguseks ligi kaks aastat maha jäänud. Seega on tõenäoline, et osa seni eraldatud rahast jääb meil eelarveperioodi lõpus taas kasutamata ning jääme jällegi kaotajate leeri. Kuid nüüd on risk kõrgem, sest mängus on tunduvalt suuremad summad. Teised riigid rahastavad fondist paljusid projekte, see aitab viivitustega seotud kaotusi hajutada.  Balti riigid on pannud kõik oma panused Rail Balticu kaardile ja on seetõttu suurima löögi all.

Ühisraha jagub vaid 1/10 projektidest

CEFil on õigus kasutamata või valesti kasutatud raha tagasiküsimiseks. Selleks on ka fundamentaalne põhjus: ühisraha kõigi Rail Balticu suguste projektide jaoks on vaid üks kümnendik tegelikult vajaminevast summast. Samas on fondile pandud eesmärk kõik projektid ära teha. Seega on CEFi taktika investeeringute käivitamine, mitte aga nende lõpuni viimine. See jääb juba iga riigi enda mureks. Kõige suuremal määral saadakse raha projekti alguses, näiteks uuringuteks. Edaspidi annab fond toetusi võimalikult vähe või annab toetuste asemel laene ja laenugarantiisid. Ikka selleks, et käivitada võimalikult palju projekte.

Ehk teeks Rail Balticu asemel midagi mõistlikumat?

Poliitikutele muidugi meeldib haakida enda nimi suurte RB-taoliste projektide külge. Lisades veel professionaalse suhtekorralduse, maalitakse kogu kremplist üks tõeliselt ilustatud pilt. Aga ausalt tehtud tasuvusanalüüs  näitab, millised projektid annavad ühiskonnale kõige rohkem tagasi, RB seda kahjuks ei tee. Isegi enne Avalikult Rail Balticust ekspertide poolt leitud vigu oli Ernst & Youngi tasuvusanalüüsis arvutatud RB ühiskondlik tasuvus vaid 6%, sellal kui näiteks Tallinn-Tartu maanteel on see näitaja 12%. Vigade parandamisel ilmnes aga, et RB ei olegi Balti riikide jaoks sotsiaalmajanduslikult otstarbekas.

Ilma RB-ta võiks Balti riikide järgmise eelarveperioodi põhifookus olla just ühtekuuluvuspoliitika järsu vähenemise ärahoidmine. Ühtekuuluvuspoliitika rahade kasutusvõimalused on laiemad, nende arvelt saab ühtlustada piirkondlikku ebavõrdust, teha nii Via Balticat, Tallinn-Tartu maanteed kui kaasajastada praeguse raudtee ohutussüsteeme. Euroopa Komisjoni võimalikku otsust edaspidist Ühtekuuluvusfondi eraldist vähendada ei langetata tagaselja, vaid sõltuvalt meie endi riiklikest prioriteetidest. Balti riikide valitsuste praegused sammud näitavad, et prioriteediks on võetud RB ja see tuleb teiste projektide arvelt, mitte „ELi kulul“.

On mitmeid põhjuseid, miks me peame oma laste toidulaua kriitilise pilguga üle vaatama. Esiteks saavad paljudel juhtudel toitumisharjumused alguse just lapsepõlvest. Teiseks on paljud tänapäevased suurimad tapjad – südame- ja veresoonkonnahaigused ning osad vähivormid – seotud justnimelt toitumisega.

Aga ühtlasi võiks toit, millega me niikuinii vähemalt kolm korda päevas kokku puutume, olla maitsev, tervislik, puhas, isuäratava visuaali ja aroomiga. Sestap teen ettepaneku viia läbi meie laste haridusasutustes väike toidurevolutsioon.

1. Poolfabrikaate peaks vältima

Mida suuremas mahus on laste lauale jõudev toit nullist ise valmistatud, seda parem. Nii on võimalik kontrollida suhkru- ja soolasisaldust ning olla kindel tooraine kvaliteedis.

2. Töödeldud lihal ei ole laste söögilaual kohta

Töödeldud liha on kantserogeenne ka väikestes kogustes. Me ei tohi laste haridusasutustes pakkuda toitu, mis võib neil potentsiaalselt vähki tekitada. Seega sink, peekon ja vorstid peaksid välistatud olema.

Ühtlasi peaksime suurendama taimsete produktide osakaalu. Teadusliku tõendusmaterjali kohaselt tasub püüelda võimalikult taimse toidulaua poole, sest taimse toidu tarbimise kasvades paranevad ka inimeste tervisenäitajad.

3. Üleminek mahetoidule

Mahetoit on mürkainetevaba ja keskkonnasõbralikult kasvatatud toit, mis ei sisalda GMOd ega kunstlikke värv-, lõhna- või maitseaineid. Erinevates uuringutes on leitud, et mahetoit sisaldab rohkem vitamiine, mineraalaineid, aminohapped ja antioksüdante kui tavatoit.

Peaks olema elementaarne, et me ei serveeri enda lastele mürkainetega pritsitud sööki, eriti arvestades, et pestitsiidijääkide vastu on just lapsed eriti tundlikud. See annaks ka signaali põllumeestele ning motiveeriks neid rakendama mahepõllunduslikke tootmisvõtteid, mis omakorda säästaks meie keskkonda, sh põhjavett ja muldasid.

4. Hooajalise toidu pakkumine

Valmistades toitu eelkõige hooajalisest toorainest, vähendame toidutegemise süsinikujälge, toetame kohalikku põllumajandust ja saame kulud madalamad hoida.

5. Toiduharidus ja laste teadlikkuse tõstmine

Et lapsed oskaksid ise ka koolivälisel ajal teadlikke otsuseid langetada ning mõistaksid tervisliku ja tervikliku toidu eeliseid, tuleb senisest enam panustada toiduharidusele. Millele sisseoste tehes tähelepanu pöörata, mida toidukaupade siltidelt välja lugeda, mida ja miks vältida ja millised on toiduvalmistamise alused – kõik need on eluks vajalikud baasteadmised, mida paraku koolis piisavalt suures mahus ei käsitleta.

Kuidas olukorda parandada?

Pakun ühe võimalusena välja informatsiooni ja know-how jagamise funktsiooniga mõttekoja või teabekeskuse loomise. See võiks olla usaldusväärne institutsioon, mille poole toitlustajad julgevad ja tahavad pöörduda.

Spetsialistidest ja nõustajatest koosnev koda võiks aktiivselt haridusasutuste toitlustajatele ettepanekuid ja soovitusi teha. Kojale tuleks anda ülesandeks lasteaedade ja koolide toitlustamise regulaarne kontrollimine ja tagasiside andmine. Samuti võiks koda koolitusi korraldada ja muudatuste rakendamisel tuge pakkuda.

Mahetoidu ümarlaud

Midagi taolist, nagu eelnevalt kirjeldatud koda, on meil Tallinnas juba käsil. Loodava mahetoidu ümarlaua peamine eesmärk saab olema laste haridusasutuste ja tulevikus ka teiste avalike asutuste toetamine üleminekus mahetoidule.

Kui Eestis on levinud arusaam, et ökotoit on oma kalliduse tõttu vaid üksikute inimeste privileeg, siis näiteks Kopenhaagenis on avalikes asutustes pakutavast toidust 90% pärit mahepõllumajandusest, kusjuures üleminek on toimunud sisuliselt ilma lisakulutusteta.

Kopenhaageni kogemuse kohaselt ei seisne mahetoidu pakkumine mitte pelgalt toorainete väljavahetamises, vaid mõtteviisi ja harjumuste muutmises. Pakkudes hooajalist toitu, oma pagaritooteid ise küpsetades, võimalikult vähe valmistoitu pakkudes ning loomsete produktide osakaalu vähendades on võimalik muuta toit tervislikumaks ja hoida tooraine hind madalamal. Ning pakkudes värsket isevalmistatud toitu, mis lastele maitseb, läheb ka vähem toitu raisku.

Mina olen täna siin, sest me ei räägi lihtsalt ühest järjekordsest projektist. Me räägime põhimõttelisest suhtumise muutusest, mida meil üheskoos on vaja esile kutsuda. Mitte ainult siin ja nüüd vaid igal pool ja kogu aeg.

Ülerahvastumisest rääkides keskendutakse liiga palju inimeste hulgale ja vähem sellele, kuidas nad elavad.

Viimase aja skandaal on veel kuum. „Lapsi saada ei ole keskkonnasõbralik. See on lihtsalt fakt. Maailm on ülerahvastatud,” konstateeris feministliku kommuuni moderaator Nika Kalantar iibeteemalises ETV saates „Suud puhtaks”. Kohe puhkes pahameeletorm: „Kas keskkond on olulisem kui eestlaste püsimajäämine? Kas me ei tohiks enam lapsi saada?”

Rahuneme maha ja pöördume vastuse leidmiseks ratsionaalsete argumentide ja teadusmaailma poole.

Kuna minu minapildis mängib olulist rolli ema, feminist ja keskkonnaaktivist olemine, puudutab see sõnavõtt mind väga mitmel tasandil. Kuidas suhtuda Kalantari poleemikat tekitanud väitesse, et lapsi saada ei ole keskkonnasõbralik?

Eelmisel aastal pälvis rohkesti tähelepanu Lundi ülikooli teadlaste uuring, mis käsitles elustiilivalikute mõju individuaalsele süsiniku jalajäljele. Leiti, et neli kõige keskkonnakahjulikumat faktorit on lapse saamine, auto kasutamine, üleatlandilised lennureisid ja lihapõhine toitumine. Loetelu järjekord ei ole juhuslik, vaid kajastab mõju ulatust regressiivselt. Seejuures on lapse saamise keskkonnamõju hinnates aluseks võetud eeldus, et järeltulija tarbimisharjumused vastavad tema sünniriigi keskmisele.

Siit jõuamegi tegeliku probleemini. Ülerahvastumisest rääkides keskendutakse ebaproportsionaalselt palju maailmas elavate inimeste hulgale ja vähem küsimuse teisele tahule: kuidas inimesed elavad?

Mis oleks, kui seaksime kvantideedi asemel fookusesse kvaliteedi ja mitte ei vähendaks laste arvu, vaid kasvataksime neist vastutustundlikud inimesed, kes elavad kooskõlas loodusega ja hoiavad Maad paremini, kui me ise oleme suutnud seda teha? Emadusel ja keskkonnasäästlikkusel ei ole omavahel olemuslikku konflikti: sinu laps mahub jätkusuutlikkuse piiresse, kui tema individuaalne ökoloogiline jalajälg ei ületa 1,7 globaalhektarit.

Elades (veel) metsarohkes ja hingatava õhuga Eestis, on end lihtne petta ettekujutusega, justkui oleks keskkonnareostuse puhul tegemist kellegi teise probleemiga, mille kese asub kusagil mujal. Sellega kipume vastutust mugavalt enda õlult ära lükkama. Pidevalt kerkivad esile loosungid nagu „Hiina vähendagu tootmist” või „Arengumaad vähendagu sündimust”. Muidugi on need soovitused igati asjakohased, aga tuleb silmas pidada, et Hiina on maailma suurim eksportija ja seni kui on nõudlust, jätkub ka Made in China rohke pakkumine, tootmine ja sellega kaasnev saastamine. Ka Eesti kaubamärkide all, muide.

Arenguriikide sündimus võib ju olla suur, aga nende süsiniku jalajälg on võrreldes arenenud riikide omaga köömes – eriti kui see elanike peale ära jagada (selle näitaja poolest on Eesti Euroopas 2. ja maailmas 17. kohal). See tähendab, et väide laste keskkonnakahjulikkusest kehtib (vastupidi laialt levinud arvamusele) hoopis jõukamate ja vananevate ühiskondade kohta. Seda kinnitavad ka uuringud.

Eeldusel, et arengumaade ostujõud liigub tõusvas joones, tuleb arvestada ka sealse elanikkonna tarbimisharjumuste muutumisega. Globaalse katastroofi ennetamiseks paslikud meetodid – madalama arengutasemega riikide naiste jõustamine, nende harimine ja majandusliku iseseisvuse toetamine ning teavitustöö pereplaneerimise ja raseduse ennetamise võimaluste kohta – on võrdselt vastuvõetavad nii feministlikule kui ka loodussäästlikule ilmavaatele.

Eesti naiste ühiskondlik positsioon lubab õnneks neil laste saamise üle ise otsustada. Olgu põhjused millised tahes, kasvõi looduskeskkonnast lähtuvad, kuid see, millal, kui palju ja kas üldse sünnitada, jäägu naise enda otsustada.

Mina igatahes julgen ja tahan end endiselt defineerida nii ema, naisõiguslase kui ka keskkonnaaktivistina, kartmata endaga seetõttu sisimas vastuollu sattuda. Ja annan endast kõik, et mu lapsed tunneksid end armastatuna ja neist kasvaksid loodusest, sealhulgas loomadest ja teistest inimestest hoolivad kodanikud. Loodan, et minu eluvalikud annavad inspiratsiooni veel mõnelegi. 

Viimastel päevadel on Siim Kallas öelnud korduvalt, et ta ei saa aru, miks Erakond Eestimaa Rohelised ei toeta Rail Balticu projekti. Kuigi rohelised on seda korduvalt avalikult väljendanud, on ju teatavasti võimalik, et Siim Kallas lihtsalt ei mäleta.