Eesti Vabariik sai 105-aastaseks ja meil on jälle kätte jõudmas demokraatia pidupäev - Parlamendi valimised. Eelmisel nädalal toimus palju majanduse ja keskkonna teemalisi debatte ning eks neid toimub ka uuel nädalal, mistõttu tundsime vajadust teha üks kiire vahekokkuvõte ja seada fookust.
Nende valimiste põhiteemaks on julgeolek. On ainult loomulik, et tähelepanu on naaberriigil, kes on alustanud sõda. See ongi praegu ilmselt meie kõige olulisem murekoht. Seetõttu jäävad laiemad globaalsete trendide ohud aga paljudele erakondadele ja ilmselt ka valijatele kaugeks või märkamata.
ERR-i poolt korraldatud majanduse teemalise debati põhifookuseks kujunes energeetika ja see, kuidas elektrihinda võimalikult madalale tuua, et eratarbimist, aga ka tööstustootmist turgutada. Jah, tööstussektori toimimine on oluline, sellest on praeguse kampaania jooksul kaugelt liialt vähe räägitud, kuid tööstuses ei hoita inimesi ammu enam 12 tundi päevas tootmisliinide taga. Miskipärast jääb debatte kuulates aga tihtipeale mulje, nagu räägiksime ikka veel tööstusrevolutsiooni algusaja nähtusest. Väga harva ja napilt puudutatakse tööstuse ees seisvaid tegelikke väljakutseid.
Tänapäevane tööstus on üha nutikam, see loob ühe inimtunni kohta võimalikult palju lisandväärtust. Neid väljakutseid, mida masinad inimestelt veel ära võtmas pole, on piisavalt palju selleks, et automatiseerimisest tulenevat tööjõukadu mitte paaniliselt karta. Loomulikult eeldab see ümberõppe ja täiendõppe võimaluste tagamist võimalikele töökaotajaile - sellega tuleb meil ka pidevalt tegeleda, sest tööjõuturg automatiseerimise mõjul ja kliimamuutuse käigus ümberstruktureeruva majanduse tõttu paratamatult muutub.
Ka majandusdebatile eelnenud UV Faktoris osalenud Emöke Sogenbits tõi näite olukorrast, kus automatiseerimist taotlenud ettevõttelt küsiti loodavate töökohtade arvu. Tööstusarengu seisukohalt veidi absurdne, eks? Meie meelest peegeldub selles ka sügav arusaamatus tööstuse väljakutsetest. Tänapäevane tööstus loob pigem vähe, aga kõrgepalgalisi töökohti.
Ja me ei taha tõepoolest praegu öelda, et potentsiaalne töökohtade kaotus ei ole oluline sotsiaalprobleem, millega nii kohalikul kui riiklikul tasemel tegeleda ei tuleks. See on seda tõesti. Aga me ei saa sellest lähtudes hoida järjepidevalt ülal ka tööstust, kus tööviljakus ei vasta kaasaegsetele standarditele.
Mis aga hoopis küsimata jäetakse, ja mis meie meelest lausa kriitiline küsimus on: kui palju see investeering arvestab ja aitab kaasa kliimamuutuse leevendamisele või sellega kohanemisele.
Kliimamuutusega toime tulek on julgeolek
Kuigi teadlased on hoiatanud kliimamuutuse ja sellega kaasnevate ohtude eest inimkonda juba pea poole sajandi vältel, leidub ikka neid, kes süüdistavad muutustele kannustajaid liigses kiirustamises ja “suure hurraaga” rohepöördega kaasa minemises. Üldiselt on need süüdistajad erinevates rollides Eesti riigi juhtimise juures ise juba ka pikalt olnud. Nad on seni pigem jäigalt status quod hoidnud või muutusi majanduses ja energeetikas pidurdanud.
Meil emadena on raske vaadata, kuidas ümberlükkamatuid tõendeid kliimamuutuse hävitavast mõjust meie tuleviku elukeskkonnale ikka veel ignoreeritakse või naeruvääristatakse.
Üha kiiremas tempos muutuv kliima ja loodusvarade ammendumine nõuab senisest täiesti erinevat lähenemist kõigis ühiskonnale olulistes valdkondades. Eskaleeruv kliimakriis põhjustab juba täna kannatusi miljonitele inimestele maailmas ja üha enam ka Eestis.
Surmavad kuumalained, tugevamad tormid, üleujutused ja põuad kahjustavad kõikide riikide majandusi ja inimeste toimetulekut. Möödunud suvel sundis rekordkuumus ainuüksi Euroopas tuhandeid inimesi oma elukohast evakueeruma, sajad inimesed surid kuumusest tingitud terviserikete tõttu. Mulluse kuumalaine tõttu suri ka Eestis 40% tavapärasest rohkem inimesi. On fakt, et ekstreemsed ilmastikutingimused sagenevad, muldade degradeerumise tõttu jääb toidu kasvatamiseks sobivat viljakat maad aina vähemaks ja toidu hind kallineb. Nälg ja veepuudus sunnib üha enamaid otsima paremaid elutingimusi stabiilsema kliimaga riikides ja inimkond vaatab meie laiuskraadi suunas. Iga 1,5 kraadi soojemat kliimat paneb liikvele miljard inimest. See tähendab massilist inimrännet, milleks me valmis ei ole ja samal viisil edasi toimetades ei saa ka valmis olema.
Mitte immigrantide ette ehitatavad tarad, vaid ainult adekvaatne reaktsioon kliimamuutusele saab meid selles olukorras aidata.
Lisaks keskkonnaprobleemile on kliimamuutuse näol tegemist ka majandusliku, sotsiaalse ja julgeoleku küsimusega. Kliimamuutus mõjutab kõiki tööstusharusid, kõiki inimesi, kes neis töötavad, paratamatult. Maailma majandusfoorum hindab globaalsete riskide raportis selle kümnendi suurimaks ohuks majandusele riikide suutmatust kliimamuutusega kohaneda ja selle mõju leevendada.
Selged kliimameetmed ja toetav seadusandlus on olulised
Et leevendada kliimamuutuse tagajärgi ning toime tulla võimalike negatiivsete stsenaariumitega, vajame kliimaseadust - sellega saame mõõdetavalt eesmärgistada, et iga edaspidi Eestis tehtav (majandus)otsus arvestaks keskkonnamõjuga ja ei võimendaks kliimamuutust, aga pikemas vaates ei kahjustaks ka sedasama meie majandust, mida praegu muutusi tõrjudes justkui sõnades kaitsta üritatakse.
Kliimaseaduse koostamine ei ole populaarsusvõistlus. See on meie, meie laste ja järgnevate põlvkondade Eestit loov dokument. Kliimaseadus on pea sama oluline dokument kui seda on Eesti Vabariigi Põhiseadus.
Tõhus kliimapoliitika annab ettevõtetele rohkem kindlust nii lühi- kui pikaajalise planeerimise kui investeerimisotsuste jaoks ning aitab ettevõtjatel paremini ennetada regulatiivseid riske ja näha uusi majanduslikke võimalusi. Riigi ja kohalike omavalitsuste poliitika, mis ei kannusta seadusandlikul tasandil kliimaeesmärkide saavutamist, on ettevõtetele lõpuks hoopis kulukas ja vähendab Eesti majanduse konkurentsivõimet.
Konkreetseks minnes: sama kehtib mis tahes tööstuse puhul. Ka seniste valitsuste poliitika, mis tihti jäärapäiselt, ja lobistide mõjust innustust leidnuna keeldub näiteks metsatööstuse eesmärke ümber seadmast.
Säästev metsandus ja kliimanutikas maakasutus
Metsaraie mahust rääkides takerdutakse tihti metsatööstuse tööliste töökohtade säilitamise vajadusele. Saame taas korrata, et kahtlemata tuleb töökoha kaotajaile pakkuda uut perspektiivi, ilmselt väljaspool seda sektorit või sektori sees nutikamaile töökohtadele ümber asudes. Kõrgema lisandväärtusega metsatööstuse suunas tuleb sektori arengut suunata kahtlemata. Samas ei saa seada töökohti sektori hääbuvais tegevusvaldkondades olulisemaks kliimamuutustele reageerimisest.
Metsade raiet tuleb Eestis oluliselt vähendada. Metsatagavara ei tohi raiete käigus väheneda. Senise liigintensiivse lageraiumisega jätkamine hävitab ökosüsteemi ja viib Eesti majanduse ja keskkonna pöördumatute kahjudeni.
Ulatuslikud lageraied suurendavad atmosfääri CO2 sisaldust, mis on inimtekkelise kliimamuutuse peamiseks põhjuseks. Et kliimamuutust pidurdada tuleb vältida süsiniku atmosfääri paiskamist ja seda võimalikult palju metsamullas ning eluslooduses seotuna hoida. Süsinikku on tallel nii elusates kui ka surnud puudes, nende tüvedes ja võrades, aga eelkõige juurtes ning mullas ja elustikus, mis puudest ja nende juurtest sõltuvuses on.
Üleminek lageraie meetodilt püsimetsanduse võtetega majandamisele aitab samuti vähendada süsiniku heidet. Püsimetsanduse põhimõttest lähtuva majandamise puhul metsamulda talletatud süsinikuvaru ei vähene ja lageraiele iseloomulikult pikk süsiniku atmosfääris hoidmise periood jääb ära.
Selliselt majandades hoiame kasvava metsa tagavara kõrgena ja tagame metsatööstusele stabiilse tooraine koguse. Et see tooraine kogus ei saa jääda aga senisele tasemele, on paratamatu. Ökoloogide hinnangute kohaselt peaks praegu raiemaht olema 8 miljonit tihumeetrit aastas. See on maht, mida oleme aastaid ja aastaid ületanud. Ka metsamajandamise võtete muutudes ja püsimetsandusele üle minnes tuleb raiemahu seadmisel lähtuda nii elurikkuse säilitamise ja taastamise vajadusest kui arvestuslikust süsinikubilansist, sest Eesti mets ei tohi olla süsinikuheitja.
Valitsusvastutust ei tohi karta
Ehkki vaidlusi on olnud tuliseid ja meiegi erakonnas leidub veel mõni inimene, kes pole end metsa- ja keskkonnaküsimustega põhjalikult kurssi viinud, on Eesti 200 võtnud selge programmilise suuna säästliku ja kliimateadliku metsanduspoliitika poole. Aga sarnaseid teisitimõtlejaid jagub teistessegi üldiselt progressiivse kliimaprogrammiga erakondadesse, olgu näiteks SDE ja nende juhatuse liige Lemmit Kaplinski, kes on korduvalt debattidel väljendanud vastumeelsust oma erakonna programmi vastu.
Eesti 200 energeetika- ja kliimaprogramm on saanud erinevatelt keskkonnaekspertidelt kiidusõnu.
Meie jaoks on selge ka see, et nende eesmärkide saavutamiseks on meil vaja progressiivset valitsust. Eestimaa Looduse Fondi korraldatud kliimadebatil joonistusid selgelt välja progressiivse koalitsiooni piirjooned.
Me oleme valmis kandma kliimamuutusega teadlikult tegelevas koalitsioonis valitsusvastutust ja see tähendab tingimata säästlikku, ökoloogilistesse piiridesse jäävat ja ka kaasaegse tööstuse vajadustega arvestavat metsamajandust. Meie ülesanne on hoolitseda selle eest, et täna Eesti Vabariigis sündinud lapsed saaksid oma lapsi ja lapselapsi vähemalt sama ilusal isamaal kasvatada kui meie oma lapsi praegu. Emadena on see lausa meie kohus.
Arvamuslugu ilmus 28.veebruaril Postimehe portaalis