Pariisi Kliimalepe

Kui märkad, et oled augus, lõpeta kaeva(nda)mine

Kui märkad, et oled augus, lõpeta kaeva(nda)mine

Õnneks pole rohelised enam ainsad, kes tuleviku pärast muretsevad. Kodumaises meedias pole sõnad “kliimamuutus” ja “kliimakriis” enam kontvõõrastena peol, vaid nüüd juba pigem tüütute sugulastena, kes on kutsutud vaid äärmise vajaduse sunnist. Ja see on juba samm edasi.

Vastukaaluks umbusklikele vanahärradele kõlasid näiteks Martin Šmutovi tähelepanekud Rahva Teenrites valitsuse olematu kliimapoliitika osas üsna värskendavalt. 

Kuid millega seletada asjaolu, et keskkonnapoliitika olulisus on tõstatumas alles peale riigikogu- ja Euroopa parlamendi valimisi? Iseenesest pole kliimakriis ju mingi uudis. See on teada juba aastaid, nagu ka ka vajadus kohaliku energiareformi järele, sest riik ei jaksa enam kaua põlevkivisektorit rahva armust üleval pidada. Miks (üksikute eranditega) leheveergudelt ja saatejuhtide huulilt ei kõlanud keskkonnaküsimused märtsis ja mais, kui uks otsustavateks muutusteks avatud oli? Kui ajakirjandusel oli hea võimalus vahendada avalikkusele ülevaatlikku teavet parteide kliimapoliitilistest seisukohtadest, andmaks valijale võimalus teha pädev otsus tuleviku kujundamiseks? 

Read More

Reinsalu keskkonnateadmiste laeks on "Naksitrallid"

Reinsalu keskkonnateadmiste laeks on "Naksitrallid"

Eile hommikul jagas Tartu Ülikooli nõukogu esinaine Ruth Oltjer oma facebookis ühiskonnakriitilise lehe The Daily Shit videopostitust, milles kõigile tuntud näitleja ja lavastaja George Clooney kutsub vaatajaid  annetama raha võitluseks rumalate poliitikutega, kes eitades kaasaegse teaduse saavutusi ja kliimamuutuste olemasolu, levitavad massidele valeinformatsiooni ja seavad sellega ohtu kogu inimkonna ellujäämise. 

Lühike video annab ülevaate üle USA kliimaskeptilise presidendi Donald Trumpi suuorgani veerenud pärlitest, mis heidavad tugeva kahtluse varju tema pädevusele ja motiividele maailma ühe suurima riigi juhtimisel. 

Kahjuks ei pidanud järgmise, Trumpiga samaväärse intellektiga geeniuse väljaütlemisi pikalt ootama.  Neid sai nautida juba samal õhtul Tallinna Televisiooni vahendusel, kui eetrisse läks Euroopa Parlamendi kandidaatide debati esimene, terve ühiskonna kõige murettekitavam aruteluteema. 

Selleks oli värskes ÜRO IPBES teadusraportis kirjeldatud käimasolev, inimtegevuse tagajärjel seni kõige ulatuslikum ning kiirem elupaikade ja sellest sõltuvalt ka kõige suurem eluslooduse kadu planeedilt Maa. See seab otseselt ohtu ka inimliigi ellujäämise, kuid raport annab poliitikutele ja teistele otsustajatele katastroofi vältimiseks vajalike muudatuste elluviimiseks praktilisi juhiseid.  

Debatisaate avangu autoriks polnud seekord mitte mõni paljukirutud EKRE kandidaat, vaid oma šovinistlike väljaütlemiste poolest hästi tuntud, kuid oma kehvade töötulemuste poolest justiitsministrina hoopis palju vähem tuntud Urmas Reinsalu (Isamaa), kes taaskord tõestas, kuidas vaatamata olematutele teadmistele, demagoogiavõtete ning populismiga saab kogu saate eetriaega kinni pannes kuldmunana särada.

Meie igapäevast mõttehiilgust anna meile Isamaa

Ja tõepoolest, Reinsalu kõrval kahvatusid isegi betoonerakondade esindajad Erki Savisaar ja Peeter Ernits, kes  on ju samuti kõva jutuga Eesti mehed, kuid kelle teadmistele ja arusasmadele ökosüsteemi kallal toimepandavast barbaarsusest kliimakatastroofi ärahoidmisel loota ei tasuks. 

Avalauses eksponeeris värske Eesti Vabariigi välisminister oma keskkonnateadmisi, refereerides ilmselt üht oma viimast ja kõige rohkem loodusteaduslikku teost meenutavat Eno Raua Naksitrallide lugu….

Saatejuhi küsimusele vastas Reinsalu, et kümned tuhanded ökoloogid, keskkonnateadlased ja kliimaõigluse eestvõitlejad on lihtlabased ökofašistid, kes pesevad ajusid sooviga takistada inimeste ja majanduse “normaalset” arengut. Seejuures eiras Reinsalu kaasaegseid teadussaavutusi ja pööras pea peale isegi tavamõistusele arusaadavaid protsesse - nagu see, et inimesel on oma tegevuse ning pelgalt eksiteerimise tarvis vaja eluvõimaldavat keskkonda ning et ilma keskkonnata lihtsalt pole elu. Ei mesilase, räime, rukilille, pääsukese, ei venelase, hiinlase ega ammugi mitte eestlase oma.  

Mõistliku jutuga lollust ei ravi

Kuigi Roheliste kandidaat- rahvusvaheliselt tunnustatud keskkonnaspetsialist ja muuhulgas 2012–2017 ÜRO Euroopa Majanduskomisjonis (UNECE) rahvusvahelise arenguabiprogrammi juhina töötanud Peep Mardiste püüdis korduvalt oma konstruktiivuse ja asjakohaste kommentaaridega kastaneid tulest välja tuua, ei piisanud sellest, et puhastada Reinsalu poolt saastatud stuudioõhku. 

Ja kahjuks polnud ka saatejuhtide valdkonnateadmised piisavad,  et kiire suuvärgiga pahurat trolli oskuslikult ohjata.  

Mingil hetkel lõpetas Isamaa erakonna au ja uhkus oma sõnavalangu enesekiitusega,  patsutades end ääretu uhkustundega õlale 500 pagulase Eestist blokeerimise eest, kes tema hinnangul oleksid kindlasti koondunud ja pahategudele asunud. Kirsina tordil tegi Reinsalu maha idee neljanda põlvkonna tuumajaamadest, halvustades seejuures vabadussamba püstitajaid, tuues paralleeli, et kuidas saab riik, mis ei saa isegi samb ehitamisega hakkama, ehitada tuumaenergiajaama. Siinkohal pean ma asjakohase kriitikaga paratamatult nõustuma. Kuid näib, et Reinsalu on unustanud ühe tillukese detaili, nimelt et vabadussamba loomise agitaatoriks ja vastutajaks on tema enda erakond. Elagu Isamaa!

Ärgem heitkem meelt

Õnneks pole taoliste tobupoliitikute võim Eestis enam nii murenematu, kui veel aasta tagasi. Vaikselt on sõna võtmas ja saamas ka Eesti tippteaduskond, kelle esindajaid koos päris paljude noorte kliimaaktivistega samuti eile eetris olnud Rahvusringhäälingu saate “Suud puhtaks” stuudios ühiskonna suurima väljakutse problemaatika vesiselgeks tegid. 

Eesti poliitikas oli eile  sündmusterohke päev. Inimkonna püsimajäämise küsimust saabuva kliimakriisi olukorras tõstatati ka Postimehe Euroopa Parlamendi naiskandidaatide debatil. Selle debatiringi kõige nõrgemateks panustajateks olid taaskord erakond Isamaa Viktoria Ladõnskaja näol, kelle sõnvõtust oli selge, et tema teadmised hetke põletavaimal teemal ei kuulu kaugeltki esinduslike hulka ning samaväärsena paistis silma ka Eesti200  esindaja.  Kes küsimusele, milles paluti välja tuua üks konkreetne meede kliimakatastroofi ärahoidmisele kaasaaitamiseks, vastasid mõlemad, et nemad viskavad prügi prügikasti, jäädes keerulise, riikide toimimist ja kogu majandusmudeli ümberstruktureerimist vajava küsimuse juures üksikisiku vastustuse tasemele. Hoopis teisest puust olid Keskerakonna Yana Toomi, Eestimaa Roheliste Evelin Ilvese ja sotside Marina Kaljurandi märksa adekvaatsemaid ja tänapäeva teadmistega kooskõlalised vastuseid. Need Europaramendi kandidaadid tõstsid esile nii Pariisi kliimaleppest kinnipidamise tähtsust, rahvusvahelise koostöö olulisust ning Eestimaa Roheliste prioriteeti- üleminekut saastavaimalt ja Euroopa süsinikumahukaimalt fosiilenergia tootmiselt, taastuvallikatel baseeruvale puhtale energiatootmisele. 

Eesti teadlaste, keskkonnateadlike noorte ja naispoliitikute kasvav aktiivsus keskkonna teemade tõstatamisel ning ka meedipoolne, kuigi veel üsna visalt edenev, kuid järjest adekvaatsem kajastamine annavad lootust, et Eestiski võib pead tõstma hakata Euroopa kaasaegsemaid riike vallutav kliimpoliitiline reovolutsioon. 

Kes on õiged kandidaadid? 

Siiski peab tõdema, et kõigis neis edukate majandustega riikides, kus aetakse läbimõeldud keskkonna-ja sotsiaalpoliitikat, mis on omavahel täiesti loogilises ja üksteist toetavas seoses, on juhtivatel positsioonidel nii parlamendis,  ministrikohtadel kui ka ettevõtluses suur naiste osakaal. Kui soovime, et ka meie igapäevaelu mõjutavad poliitilised otsused põhineksid suuremas osas teadusele, oleksid tasakaalukad ja suunatud avalike huvide teenimisele, peame ka ise järjest rohkem naiste poolt valima.  

Kui tugineda Postimehe debatis osalenud Marina Kaljuranna öeldule, kus ta tsiteeris eelmiste USA presidendivalimiste ajal auhinnatud näitleja ja keskkonnaaktivisti Susan Sarandoni vastust BBC ajakirjaniku küsimusele, et miks Sarandon ei vali Hillary Clintoni kui Trumpi peamise vastase ja tõenäoliselt USA esimese naispresidendi poolt, kõlas Sarrandoni kuulus vastus nii: ”  Ma ei vali ilmtingimata naist, sest ma ei vali oma vagiinaga.”

Võiks arvata, et maailmakuulus näitleja ei toetandki nendel valimistel naiskandidaati. Kuid Kaljurand jättis mainimata Sarrandoni vastuse väga olulise poole, kus ta tuvtustas põhimõtteid, millele ta oma valikus toetub. Nimelt tunnistas Sarrandon, et valima ei pea mitte kellegi vastu, nagu seda ka Eestis pikalt tehtud on. Vaid hoopis õige naise poolt!. Ja õige polnud selles kontekstis, mitte küsitluste kohaselt Trumpi peamise vastase Clintoni, vaid hoopis Roheliste kandidaadi, füüsiku Jill Steini poolt.  Seda just Steini esindatavast poliitilisest maailmavaatest lähtuvalt, mis ka sisuliselt ja jõuliselt tegeleb kliimakriisi ärahoidmisele suunatud lahenduste rakendamisega globaalsel skaalal, aktiveerides järjest suuremid ühiskonnagruppe omaenese tuleviku ja heaolu peale mõeldes rohelisi poliitikuid valima. 

Euroopa Parlamendi valimised on e-hääletuseks avatud alates homsest kuni 22. mail kella 18.00ni

Kui sa ei taha oma häälega või hääletamata jätmisega toetada Trumpi ideoloogiat ülistavaid Isamaa või EKRE kandidaate ja soovid Eestit Euroopasse esindama keskkonnateadlikku, planeedi tervisest ja sellest sõltuvate inimeste tulevikust hooliva kandidaadi poolt, siis on sul valida koguni kolme kandidaadi vahel.

Eestimaa Roheliste esikandidaat on Evelin Ilves numbriga 110, Peep Mardiste numbriga 111 ja ankrukandidaadina mina, Züleyxa Izmailova numbriga 112.

Read More

Suurekaliibrilistest metsavarastest

Juba 2007. aastal avalikustas Riigikontroll hoiatava auditi, milles leiti, et olukord, kus Riigimetsa Majandamise Keskus ise inventeerib, kavandab raiet ja müüb riigimetsa ning on müügitulust otseselt sõltuv, ohustab riigimetsa säilimist ja selle jätkusuutlikku majandamist.

Auditile järgnenud Soome ja Rootsi keskkonnakaitsjate avalikus pöördumises hoiatati Riigikogu ja Vabariigi Valitsust skandinaaviapärase metsandusmudeliga kaasnevate ohtude eest, mille poole Eesti juba siis kahjuks teel oli.

2008. avaldas Riigikontroll veel ühe auditi, mis andis teada, et riigi puudulikku looduskaitsealast võimekust ilmestab elupaikade seisundi halvenemine ning olulised puudujäägid metsaliikide kaitses.

2009. aastal nimetas reformierakondlasest keskkonnaminister Jaanus Tamkivi Keskkonnaministeeriumi asekantsleriks Eesti Metsa- ja Puidutööstuse Liidu juhi Andres Talijärve, kellele on ette heidetud tihedat seotust puidutööstuse huvidega, eelkõige järgnevate ekstensiivset ja mittesäästlikku metsamajandamist propageerivate seadusemuudatuste juures.

Riigikontroll teeb oma tööd hästi ja ilmutab juba aasta pärast järgmise auditi, milles järeldatakse, et Riigimetsa Majandamise Keskus raiub riigimetsa parimat osa – vanu metsi viljakatel muldadel –kiiremini, kui see end taastoota suudab. Audit viitas ka sellele, et kehtivate raiemahtude juures ei olnud võimalik säilitada metsaökosüsteemi head seisundit. Vanade metsade pindala vähenemine ja üha nooremate metsade raiumine vähendas Eesti metsade looduslikku väärtust tervikuna, sest vanemad metsad on suurema elurikkusega ning elupaigaks suuremale hulgale erinevatele liikidele, sealhulgas ohustatud ja kaitsealustele liikidele. Lageraiet lubavaid puude vanuseid oli 2010. aastaks juba korduvalt alandatud ning raiutud järjest nooremaid metsi. Riigikontroll pidas kahetsusväärseks, et Keskkonnaministeerium riigivara valitsejana ei ole riigimetsade majandamist hoolikalt analüüsinud ega loonud õiguslikku raamistikku, mis tagaks jätkusuutliku majandamise. Seepeale lükkas keskkonnaministri portfelli kandev Jaanus Tamkivi Riigikontrolli ettepanekud tagasi põhjendusega, et: „Riigikontrolli soovituste elluviimine eeldaks Riigikogu poolt kinnitatud pikaajaliste arengusuundade muutmist, mistõttu ei pea Keskkonnaministeerium võimalikuks neid rakendada.“ Nöökena looduse väärtustajate kannatlikkuse pihta valib RMK oma nõukogu uueks juhiks OÜ Tristafani juhi Mati Polli, kes on ühtlasi üks Eesti suurim metsatööstur, kes sai laiema avalikkuse ees tuntuks metsanduskontsern Sylvesteri müügiga Rootsi Stora Ensole, millele järgnes tehingu kohtusse kaebamine maksuameti poolt.

Töösturite ja nende huvirühma ahnus loodusressursi ekspluateerimisest saadava rahalise kasu järele kasvab veelgi ning 2011. aastal võetakse Riigikontrolli soovituste vastaselt ja keskkonnaorganisatsioonide nõudmisi eirates vastu uus metsanduse arengukava, mis võimaldab senisest veelgi hoogsamat metsade raiet.

2015. raiesurve Eesti metsadele suureneb taas

2015. aastal hakkas Keskkonnaministeerium ette valmistama järjekordset metsaseaduse muudatust, millega senikehtivaid raietingimusi veelgi enam leevendada ning kuuskede raievanust alandada. Pahameel ministeeriumi üleoleva suhtumise ja samaaegselt silmnähtavalt kasvavate lageraielankide ning harvesteride lakkamatu hävitustöö pärast paneb rusikad sügelema isegi kõige rahumeelsemal kodanikul.

Keskkonnaorganisatsioonide, teadlaste ja kodanike aina süvenev vastumeelsus Keskkonnaministeeriumi mittesäästliku metsapoliitika vastu sai lisatõuke, kui Tartu Ülikooli ja Maaülikooli teadlaste artiklist selgus, et Keskkonnaministeerium valetab, mitte ainult Eesti rahvale, vaid ka rahvusvahelisel tasandil. „Paraku võib isegi kõige olulisemast Euroopa metsastatistika aruandest „State of Europe’s Forests” leida raieintensiivsuse põhiindikaatori, raie ja netojuurdekasvu suhtarvu puhul netojuurdekasvu asemel kogujuurdekasvu andmed. Konsulteerides Keskkonnaministeeriumi haldusala eksperdiga, selgus, tegemist on teadliku väärandmete edastusega.“

„Ka uue kliimamuutustega kohanemise arengukava väljatöötamisel nõudis ministeerium säästliku metsamajandamise põhimõtteid järgiva tasakaalustatud raie ja juurdekasvu meetmete väljajätmist. Olukorras, kus tuleks tegeleda üleraie vältimise ja kliimasäästvuse tagamisega, püüab Eesti riik end säästvaks valetada.“

Kuigi info ministeeriumipoolsest huvigruppide näilisest kaasamisest viimase metsaseaduse muudatuse juures levib jõudsalt ka massimeedias, teatab suurtöösturite esindaja, Mati Pollile kuuluva õilsa nimega Metsatervenduse OÜ juhatuse esimees ERR „Terevisioonis“, et neid on ministeerium seadusemuudatuse koostamisel kenasti kaasanud. Samal ajal istub Mati Polli ikka veel RMK nõukogu esimehe kohal. Mati Polli koos oma äripartneri Kaido Jõelehtiga on väga suurte summadega toetanud juba aastaid Reformierakonda ja IRL-i. Need kaks erakonda on viimasel aastakümnel Keskkonnaministeeriumit juhtinud. 21. detsembril kutsutakse Mati Polli RMK nõukogust tagasi ning juba paari nädala pärast teatab Polli, et planeerib Eestisse üüratut tselluloositehast…

Täna on eestimaalased olukorras, kus kodanikkond on sunnitud kaitsma Eestimaa loodust Keskkonnaministeeriumi ja selle loodusvaenuliku, tööstuse huvisid proportsioonitult ülemuslikuks pidava bürokraadli eest. Survet Eesti metsadele suurendavad nii Eesti Energia kindel soov müüa taastuvenergia pähe Balti ja Auvere elektrijaamades põlevkivi ja piiramatus koguses puidu koospõletamisest saadava elektrienergia CO2 kvooti kui ka puiduärimeeste plaan rajada Emajõe kaldale koljatlik tselluloositehas.

Eestimaa Rohelised, Tartu Ülikooli ja Eesti Maaülikooli teadlased ning keskkonnaühendused on seisukohal, et Eesti ei tohi jätkata kliimavaenulikku, läbipaistmatut ja puiduressurssi tuleviku arvelt kasutavat mittesäästlikku metsanduspoliitikat. Paraku pole tööstuse poole hoidev Keskkonnaministeerium end teaduslikest faktidest segada lasknud ja püüab kõigele vaatamata suruda läbi metsaseaduse muudatust, millega veelgi enam suurendatakse lageraie pindalasid, alandatakse puude raievanust ja lihtsustatakse raielubade väljastamist. Kõige krooniks ei toetanud Vabariigi Valitsus IRL-i liikmest ministri Marko Pomerantsi juhitud Keskkonnaministeeriumi ettepanekul eelnõud, mis keelaks erametsades kevadisel loomade sigimisperioodil raietööd ja metsa väljaveo. Kuigi Pomerantsi loodusvaenulik suhtumine polnud enam paljudele uudiseks, oli see Keskkonnaministeeriumi seisukoht teravalt vastuolus nii terve mõistuse kui ka metsaelanike põhiõigustega ja kokkuvõttes viimane piisk loodust väärtustavate eestimaalaste kannatlikkuse karikasse.

Praegune Keskkonnaministeeriumi poliitika on viimase aastakümne jooksul tõestanud, et ministeerium ei taha ega suuda seista liigilise mitmekesisuse ning metsa kui ökoloogilise terviku eest. Selle asemel tegeletakse ettevõtlusvabaduste laiendamisega teiste liikide elukeskkonna ja elude arvelt. Keskkonnal pole riigi tasandil palju kaitsjaid ja metsal on raske end ise kaitsta. Kui Keskkonnaministeerium ei kaitse meie riigi looduskeskkonda, siis tuleb minister tagasi kutsuda. 

Heatahtlik ja teaduspõhine koostöö metsaomanike ja loodusekaitsjate vahel on võimalik ja kõigile osapooltele vajalik. Näiteks tuleks püsimetsamajandust soodustada maksudega ja koostöös teadlastega juurutada ökoloogiliselt tarkade lahenduste kasutuselevõttu. Sisulise koostöö eelduseks oleks keskkonnaminister, kes mõistaks, et mets pole pelgalt metsatööstuse tooraine vaid terviklik elus kooslus.

Uus valitsus ei peaks jätkama Eesti lagedaks raiumisega

"Eesti maastike ja ökosüsteemide seisund näitab, et käitume oma loodusega sama arutult ümber kui suur osa Euroopa riikidest seda minevikus tegid," lausus erakonna Eestimaa Rohelised aseesimees Züleyxa Izmailova. Kuigi juba 2010. aastal leidis Riigikontroll, et RMK raiub rohkem metsa, kui see end taastoodab, püüab keskkonnaministeerium tõsta raiemahtusid ning lihtsustada raielubade saamist, ütles Izmailova ja lisas, et selline tegutsemine rikub Pariisi kliimalepet.

Eesti metsades, nii riiklikes- kui erametsades on valdavaks metsamajandamise viisiks saanud lageraie. Juba 2010. aastal ilmnes Riigikontrolli auditist, et Riigimetsa Majandamise Keskus (RMK) raiub riigimetsa parimat osa – vanu metsi viljakatel muldadel – hoogsamalt, kui sellelaadne mets end taastoota jõuab. Audit viitas ka sellele, et kehtivate raiemahtude juures ei olnud võimalik säilitada metsaökosüsteemi head seisundit. Vanade metsade pindala vähenemine ja üha nooremate metsade raiumine vähendas Eesti metsade looduslikku väärtust tervikuna, sest vanemad metsad on suurema elurikkusega ning elupaigaks suuremale hulgale erinevatele liikidele, sealhulgas ohustatud ja kaitstavatele liikidele. Lageraiet lubavaid vanuseid oli 2010. aastaks juba korduvalt alandatud ning raiutud järjest nooremaid ja peenemaid metsi. Riigikontroll pidas kahetsusväärseks, et keskkonnaministeerium riigivara valitsejana ei ole riigimetsade majandamist hoolikalt analüüsinud ega loonud õiguslikku raamistikku, mis tagaks jätkusuutliku majandamise.

Auditile saadetud vastuses ei nõustunud keskkonnaminister Jaanus Tamkivi mitte ühegi Riigikontrolli järelduse ega ettepanekuga, olles seisukohal, et riigimetsade majandamine on jätkusuutlik.

Toonane keskkonnaminister vastas kõigile Riigikontrolli soovitustele, et kuna nende elluviimine eeldaks Riigikogus kinnitatud pikaajaliste arengusuundade muutmist, ei pea keskkonnaministeerium võimalikuks soovitusi rakendada.

Riigikontroll väljendas kahetsust ministri hoiaku ja sisulise vastuse puudumise suhtes, sest valdkonna juhina on just keskkonnaministeeriumil võimalus, aga ka kohustus parlamendile asjatundlikku nõu anda ning teha ettepanekuid õigusaktide ja arengukavade muutmiseks, et tagada Eesti metsade jätkusuutlik majandamine.

Paraku pole aastatega keskkonnaministeeriumi ega valitsuse positsioon metsamajandamise ja keskkonnahoiu osas sisuliselt arenenud. Hetkel käib keskkonnaministeeriumis järjekordne metsaseaduse muudatuse ettevalmistamine, millega tahetakse taaskord tõsta raiemahtusid, laiendada lageraie pindala, alandada puude raievanust ning lihtsustada raielubade saamist. Muudatused on planeeritud Riigikogus kinnitada järgmise aasta alguses.

Näiline kaasamine ja läbipaistamatus seadusloome protsessis

Eesti Keskkonnaühenduste Koja (EKO) ettepanekutega pole seaduse muutmisel arvestatud ning täiendavate etteapanekute tegemiseks anti aega vaid mõni päev. Sellisena rikub keskkonnaministeerium 18. mail Eestimaa Looduse Fondi ja keskkonnaministeeriumi metsandusosakonna kohtumisel sõlmitud ja Marko Pomerantsi poolt avalikult väljaöedud kokkulepet.  Lepiti kokku, et koos "viljakate kuusikute raievanuse langetamisega astutakse selgeid samme laane- ja salumetsade range kaitse vajakute katmiseks.” Mis veelgi tähtsam,  planeeritav muudatus on tugevas vastuolus nii Pariisi kliimaleppe kui ka Kyoto protokolliga.

Pariisi kliimakokkuleppe eesmärk ei ole kompenseerida tööstusest tulenevat CO2 heidet läbi metsamajanduse intensiivistamise. Vastupidi, eesmärk on metsade säilitamine ning nende üleekspluateerimise ja raadamise vältimine. Lisaks on vanade loodusmetsade raie/raadamine taunitud eraldi klauslina.

Globaalsete keskkonnaprobleemide üheks tunnuseks olev massiline liikide väljasuremine puudutab ka Eestit.

Nimelt oleme oma lühinägeliku metsanduspoliitika tulemusel kaotamas üht erilist imetajaliiki- lendoravat, kelle populatsioon on aastate jooksul Eestis pea olematuks kahanenud. Peamiste  liigi arvukuse vähenemise põhjustena näevad teadlased lendoravale sobivate metsade kadumist ja elupaikade killustatust, mida seni kehtiv metsamajandamise praktika on kaasa toonud.

Eelmisel nädalal, pärast aastaid kestnud viivitamist, saatis keskkonnaminister Marko Pomerants ministeeriumitele kooskõlastamiseks määruse, millega muudetakse lendorava olemasolevate püsielupaikade piire ja kaitsekorda ning moodustatakse 25 uut püsielupaika. Määruse rakendamine on lendorava püsima jäämise kindlustamiseks ülioluline samm, kuid seda peab toetama ka üleüldine metsanduspoliitika suund, mis planeeritud metsaseaduse muudatuse vastuvõtmisel vastupidist efekti omaks.

4. novembril Pariisi kliimaleppe ülemaailmsel jõustumise päeval ütles Marko Pomerants: "On väga hea, et Pariisi kokkuleppe jõustumiseni jõuti niivõrd kiiresti, kuid on selge, et selle jõustumisest üksi ei piisa, vaja on ka tegusid. Inimese panus kliimamuutustesse on märkimisväärne ning ajas üha kasvava rahvaarvu ning tarbimise tulemusel võimendub see veelgi. Peame kõik muutma oma suhtumist ning üle minema keskkonnasõbralikumale majandus- ja käitumismudelile, millega jääb üle vaid nõustuda. Samas torkab silma tugev ebakõla ministri sõnavõtu ja tema alluvuses tegutseva metsandusosakonna plaaniga veelgi intensiivsemalt Eesti metsi raiuda.  

Kordame teiste vigu

Eesti maastike ja ökosüsteemide seisund näitab, et käitume oma loodusega sama arutult ümber kui suur osa Euroopa riikidest seda minevikus tegid. Nutikas oleks mitte korrata teiste tehtud vigu ning mõelda, kuidas tagada ühiste ressursside jätkusuutlik kasutamine ning kuidas teha nii, et meie heaolu ei tuleks tulevaste põlvede ja teiste liikide arvelt.

Ajal, mil paljud riigid, sealhulgas suurimad saastajad nagu USA ja Hiina asuvad täitma Pariisi kliimalepet, et vähendada CO2 emissioone ja inimkonna tekitatavat negatiivset keskkonnamõju ning sellest tingitud massilist liikide väljasuremist, peab ka Eesti oma kohust täitma ning põlevkivist taandumist alustama. Eesti energiasektori madal efektiivsus ja lubamatult suured heitmekogused pole enam saladuseks. Erilise tähelepanu osaliseks kliimapoliitika kontekstis saab Eesti järgmise Euroopa Liidu eesistujana. Lageraie ei ole igal pool ühtmoodi sobilik metsa majandamise viis. Elukeskkonna jätkusuutlikkuse nimel võiks uus valitsus ja keskkonnaminister toetada teadlikumat metsnikku otsetoetuste või taastuvenergia lahenduste pakkumisega, et siduda säästev mõtteviis ka otsese kasuga. Samuti võiks kaaluda eestlaste pensionifondidest taastuvenergiataristusse investeerimist.

Ainult siis, kui austame loodust, kasutame taastuvaid energiaallikaid ning ei tegele oma metsade üleekspluateerimisega, võime tõenäoliselt tagada, et meid ümbritsevate liikide arvukus ja inimese elukeskkonna kvaliteet enam ei langeks.