Rohelised

Rattapileti peavad ostma isegi lapsed ja raske puudega täiskasvanud

Rattapileti peavad ostma isegi lapsed ja raske puudega täiskasvanud

Kuumal südasuvisel päeval kogunevad inimesed protestima Suur-Ameerika 1 aadressil asuva hoone ette parklasse. Paika, kus veel mitte väga ammu asus inimsõbralik istepinkide ja paljude põõsastega murukattega park. Aga arhitekt Ülo Ilvese loodud endise rahandusministeeriumi maja lammutamise järel südalinna roheala asfalteeriti ja tänase superministeeriumi esine on parklaosaga kiviväljak.. Just sellesse Eesti liikuvuspoliitika valikuid sümboliseerivasse surnud tsooni tulid inimesed selleks, et näidata oma vastumeelsust otsustele, mis peletavad ratturid rongidest ja annavad kliimamuutust vedavale autostmisele veelgi hoogu juurde.

Aga vastuseisust hoolimata peavad ratturid eilsest Elroni rongides maksma lisamaksu. Rattasõpru pitsitav lisamaks moodustab vähemalt pool täispileti hinnast ja maksma peavad kõik, ka üle 7-aastased lapsed ja raske puudega täiskasvanud…edasi lugemiseks klõpsa pealkirjal

Read More

Ärge esinege ja hakake tööle härrased!

Ärge esinege ja hakake tööle härrased!

Eile kirjutas mulle üks solvunud ministeeriumi nõunik, kes oli nördinud, et ma ei aplodeerinud tema suurepäraselel ideele lapsi keskkonnakuritegude varjamiseks ära kasutada. Tunnistan, et nõunik Mart Raamatu riigi mastaabis väheambitsioonikad eesmärgid, võivad ju üllad olla.

Kuid tema esindatav ministeerium vaatab pealt, kuidas tapetakse pesades linnupoegi, avatakse uusi põhjavett ja kõigi õhku rikkuva põlevkivi kaevandusi ja RB sõidab üle sadadest metsahektaritest, mis ohustatud liikidele koduks. Antagu mulle ministeeriumi entusasti poolt andeks, aga tegu pole kliimakangelusega, vaid labase rohepesuga. PR kampaaniat, millega ministeeriumi tegevust Eesti looduse hävitamisel rohepesta püütakse, ajab südame pahaks..

Saastamise poolest kuulume Euroopa riikide etteotsa, tänu põlevkivisõltuvusele oleme maailma süsinikumahukamate majandustega riikide hulgas. Värske statistika ütleb, et Eesti saavutas metsaraie mahtudes rekordi.

On äärmiselt kurb tõdeda, et uue keskkonnamistri alluvuses jätkab ministeerium tõenäoliselt senikehtinud reformierakonna ja IRLi poliitikat. Oli väike lootus, et uue, mis sest, et EKRE ministriga, saab kliimakriisi lahendamine tõsisemalt ettevõetud, kudi paraku peab nentima, et riigina oleme jätkuvalt väga kaugel olukorrast, kus ministeerium oma enda tekitatud olukorrale kriitiliselt otsa vaataks ja tegutsema asuks.

Veel püüdis ministeeriumi nõunik mulle naiivselt selgitada Eesti inimeste leigust kliima- ja keskkonnaküsimustes, sest ilmselgelt polnud tal aimugi, et olen sel teemal lausa artikleid kirjutanud.

Huvitav, et nõunik Raamatu väitel, on ministeerium just tema algatusel palganud Kelli Sildaru lageraielanke rohepesema ja propageerima maailmavaadet, mis paneks noori mõtlema oma keskkonnajalajäljele. Nagu oleksid Eesti noored need, kes ei saa või ei taha aru saada, kuhu suunas käimasolev elupaikade hävitamine ja neist sõltuvate liikide väljasuremine kogu inimkonda kiirelt viimas on. Kahju on vaadata, kuidas ministeerium kulutab rahva raha kampaaniatele, millel puudub laiem eesmärk ja sisuline tegevus kliimakriisi pidurdamisel. Ning aina tugevamalt kinnistub seisukoht, et olulised ministeeriumi mutrikesed ei mõista, kui suured hoovad neile tööd andval asutusel- keskkonnaministeeriumil tegelikult on. Need on nii võimsad, et kogu riigi majanduse saaks ümberstruktureerida ja liikuda säilenõtke ökoriigi suunal. Kuid mingil põhjusel ministereium ei kasuta neid võimalusi ja püüab vastutust üksikiskule ja tema tarbimisharjumustele veeretada. Mina rohelisena tahan näha ministeeriumi reaktiivset PÕXITi rakenduskava, toiduraiskamisevastase seaduse jõustamist, kogu Eesti territooriumil linde nende pesitsuse ajal kaitsva raierahu kehtestamist, metsade raiemahtude vähendamist ning keskkonnamistri tulihingelist võitlust kliimakriisi ärahoidmisel. Ministeerium peab ise eeskuju andma läbi reaalsete kliimakriisi ärahoidvate tegude ja ennetamise. Kui on soov noori keskkonna teemadel harida, siis palun jagage rahastust neile ühendustele, kes selle enda kanda on võtnud. Ise aga panustage seadusandluse muudatustesse, töötage läbi nii IPCC kui IPBES raportid ja soovitused ning ideede ammutamiseks vaadake üle kõik metsa- ja põlevkiviteemalised petitsioonid, mis teie sahtlitesse viimaste aasatega kogunenud on. Ärge esinege ja hakake tööle härrased!

Euroopa Parlamendi valimised on e-hääletuseks avatud 22. mail kella 18.00ni

Kui sa ei taha oma häälega või hääletamata jätmisega toetada Trumpi ideoloogiat ülistavaid Isamaa või EKRE kandidaate ja soovid Eestit Euroopasse esindama keskkonnateadlikku, planeedi tervisest ja sellest sõltuvate inimeste tulevikust hooliva kandidaadi poolt, siis on sul valida koguni kolme kandidaadi vahel.

Eestimaa Roheliste esikandidaat on Evelin Ilves numbriga 110, Peep Mardiste numbriga 111 ja ankrukandidaadina mina, Züleyxa Izmailova numbriga 112.

Read More

Reinsalu keskkonnateadmiste laeks on "Naksitrallid"

Reinsalu keskkonnateadmiste laeks on "Naksitrallid"

Eile hommikul jagas Tartu Ülikooli nõukogu esinaine Ruth Oltjer oma facebookis ühiskonnakriitilise lehe The Daily Shit videopostitust, milles kõigile tuntud näitleja ja lavastaja George Clooney kutsub vaatajaid  annetama raha võitluseks rumalate poliitikutega, kes eitades kaasaegse teaduse saavutusi ja kliimamuutuste olemasolu, levitavad massidele valeinformatsiooni ja seavad sellega ohtu kogu inimkonna ellujäämise. 

Lühike video annab ülevaate üle USA kliimaskeptilise presidendi Donald Trumpi suuorgani veerenud pärlitest, mis heidavad tugeva kahtluse varju tema pädevusele ja motiividele maailma ühe suurima riigi juhtimisel. 

Kahjuks ei pidanud järgmise, Trumpiga samaväärse intellektiga geeniuse väljaütlemisi pikalt ootama.  Neid sai nautida juba samal õhtul Tallinna Televisiooni vahendusel, kui eetrisse läks Euroopa Parlamendi kandidaatide debati esimene, terve ühiskonna kõige murettekitavam aruteluteema. 

Selleks oli värskes ÜRO IPBES teadusraportis kirjeldatud käimasolev, inimtegevuse tagajärjel seni kõige ulatuslikum ning kiirem elupaikade ja sellest sõltuvalt ka kõige suurem eluslooduse kadu planeedilt Maa. See seab otseselt ohtu ka inimliigi ellujäämise, kuid raport annab poliitikutele ja teistele otsustajatele katastroofi vältimiseks vajalike muudatuste elluviimiseks praktilisi juhiseid.  

Debatisaate avangu autoriks polnud seekord mitte mõni paljukirutud EKRE kandidaat, vaid oma šovinistlike väljaütlemiste poolest hästi tuntud, kuid oma kehvade töötulemuste poolest justiitsministrina hoopis palju vähem tuntud Urmas Reinsalu (Isamaa), kes taaskord tõestas, kuidas vaatamata olematutele teadmistele, demagoogiavõtete ning populismiga saab kogu saate eetriaega kinni pannes kuldmunana särada.

Meie igapäevast mõttehiilgust anna meile Isamaa

Ja tõepoolest, Reinsalu kõrval kahvatusid isegi betoonerakondade esindajad Erki Savisaar ja Peeter Ernits, kes  on ju samuti kõva jutuga Eesti mehed, kuid kelle teadmistele ja arusasmadele ökosüsteemi kallal toimepandavast barbaarsusest kliimakatastroofi ärahoidmisel loota ei tasuks. 

Avalauses eksponeeris värske Eesti Vabariigi välisminister oma keskkonnateadmisi, refereerides ilmselt üht oma viimast ja kõige rohkem loodusteaduslikku teost meenutavat Eno Raua Naksitrallide lugu….

Saatejuhi küsimusele vastas Reinsalu, et kümned tuhanded ökoloogid, keskkonnateadlased ja kliimaõigluse eestvõitlejad on lihtlabased ökofašistid, kes pesevad ajusid sooviga takistada inimeste ja majanduse “normaalset” arengut. Seejuures eiras Reinsalu kaasaegseid teadussaavutusi ja pööras pea peale isegi tavamõistusele arusaadavaid protsesse - nagu see, et inimesel on oma tegevuse ning pelgalt eksiteerimise tarvis vaja eluvõimaldavat keskkonda ning et ilma keskkonnata lihtsalt pole elu. Ei mesilase, räime, rukilille, pääsukese, ei venelase, hiinlase ega ammugi mitte eestlase oma.  

Mõistliku jutuga lollust ei ravi

Kuigi Roheliste kandidaat- rahvusvaheliselt tunnustatud keskkonnaspetsialist ja muuhulgas 2012–2017 ÜRO Euroopa Majanduskomisjonis (UNECE) rahvusvahelise arenguabiprogrammi juhina töötanud Peep Mardiste püüdis korduvalt oma konstruktiivuse ja asjakohaste kommentaaridega kastaneid tulest välja tuua, ei piisanud sellest, et puhastada Reinsalu poolt saastatud stuudioõhku. 

Ja kahjuks polnud ka saatejuhtide valdkonnateadmised piisavad,  et kiire suuvärgiga pahurat trolli oskuslikult ohjata.  

Mingil hetkel lõpetas Isamaa erakonna au ja uhkus oma sõnavalangu enesekiitusega,  patsutades end ääretu uhkustundega õlale 500 pagulase Eestist blokeerimise eest, kes tema hinnangul oleksid kindlasti koondunud ja pahategudele asunud. Kirsina tordil tegi Reinsalu maha idee neljanda põlvkonna tuumajaamadest, halvustades seejuures vabadussamba püstitajaid, tuues paralleeli, et kuidas saab riik, mis ei saa isegi samb ehitamisega hakkama, ehitada tuumaenergiajaama. Siinkohal pean ma asjakohase kriitikaga paratamatult nõustuma. Kuid näib, et Reinsalu on unustanud ühe tillukese detaili, nimelt et vabadussamba loomise agitaatoriks ja vastutajaks on tema enda erakond. Elagu Isamaa!

Ärgem heitkem meelt

Õnneks pole taoliste tobupoliitikute võim Eestis enam nii murenematu, kui veel aasta tagasi. Vaikselt on sõna võtmas ja saamas ka Eesti tippteaduskond, kelle esindajaid koos päris paljude noorte kliimaaktivistega samuti eile eetris olnud Rahvusringhäälingu saate “Suud puhtaks” stuudios ühiskonna suurima väljakutse problemaatika vesiselgeks tegid. 

Eesti poliitikas oli eile  sündmusterohke päev. Inimkonna püsimajäämise küsimust saabuva kliimakriisi olukorras tõstatati ka Postimehe Euroopa Parlamendi naiskandidaatide debatil. Selle debatiringi kõige nõrgemateks panustajateks olid taaskord erakond Isamaa Viktoria Ladõnskaja näol, kelle sõnvõtust oli selge, et tema teadmised hetke põletavaimal teemal ei kuulu kaugeltki esinduslike hulka ning samaväärsena paistis silma ka Eesti200  esindaja.  Kes küsimusele, milles paluti välja tuua üks konkreetne meede kliimakatastroofi ärahoidmisele kaasaaitamiseks, vastasid mõlemad, et nemad viskavad prügi prügikasti, jäädes keerulise, riikide toimimist ja kogu majandusmudeli ümberstruktureerimist vajava küsimuse juures üksikisiku vastustuse tasemele. Hoopis teisest puust olid Keskerakonna Yana Toomi, Eestimaa Roheliste Evelin Ilvese ja sotside Marina Kaljurandi märksa adekvaatsemaid ja tänapäeva teadmistega kooskõlalised vastuseid. Need Europaramendi kandidaadid tõstsid esile nii Pariisi kliimaleppest kinnipidamise tähtsust, rahvusvahelise koostöö olulisust ning Eestimaa Roheliste prioriteeti- üleminekut saastavaimalt ja Euroopa süsinikumahukaimalt fosiilenergia tootmiselt, taastuvallikatel baseeruvale puhtale energiatootmisele. 

Eesti teadlaste, keskkonnateadlike noorte ja naispoliitikute kasvav aktiivsus keskkonna teemade tõstatamisel ning ka meedipoolne, kuigi veel üsna visalt edenev, kuid järjest adekvaatsem kajastamine annavad lootust, et Eestiski võib pead tõstma hakata Euroopa kaasaegsemaid riike vallutav kliimpoliitiline reovolutsioon. 

Kes on õiged kandidaadid? 

Siiski peab tõdema, et kõigis neis edukate majandustega riikides, kus aetakse läbimõeldud keskkonna-ja sotsiaalpoliitikat, mis on omavahel täiesti loogilises ja üksteist toetavas seoses, on juhtivatel positsioonidel nii parlamendis,  ministrikohtadel kui ka ettevõtluses suur naiste osakaal. Kui soovime, et ka meie igapäevaelu mõjutavad poliitilised otsused põhineksid suuremas osas teadusele, oleksid tasakaalukad ja suunatud avalike huvide teenimisele, peame ka ise järjest rohkem naiste poolt valima.  

Kui tugineda Postimehe debatis osalenud Marina Kaljuranna öeldule, kus ta tsiteeris eelmiste USA presidendivalimiste ajal auhinnatud näitleja ja keskkonnaaktivisti Susan Sarandoni vastust BBC ajakirjaniku küsimusele, et miks Sarandon ei vali Hillary Clintoni kui Trumpi peamise vastase ja tõenäoliselt USA esimese naispresidendi poolt, kõlas Sarrandoni kuulus vastus nii: ”  Ma ei vali ilmtingimata naist, sest ma ei vali oma vagiinaga.”

Võiks arvata, et maailmakuulus näitleja ei toetandki nendel valimistel naiskandidaati. Kuid Kaljurand jättis mainimata Sarrandoni vastuse väga olulise poole, kus ta tuvtustas põhimõtteid, millele ta oma valikus toetub. Nimelt tunnistas Sarrandon, et valima ei pea mitte kellegi vastu, nagu seda ka Eestis pikalt tehtud on. Vaid hoopis õige naise poolt!. Ja õige polnud selles kontekstis, mitte küsitluste kohaselt Trumpi peamise vastase Clintoni, vaid hoopis Roheliste kandidaadi, füüsiku Jill Steini poolt.  Seda just Steini esindatavast poliitilisest maailmavaatest lähtuvalt, mis ka sisuliselt ja jõuliselt tegeleb kliimakriisi ärahoidmisele suunatud lahenduste rakendamisega globaalsel skaalal, aktiveerides järjest suuremid ühiskonnagruppe omaenese tuleviku ja heaolu peale mõeldes rohelisi poliitikuid valima. 

Euroopa Parlamendi valimised on e-hääletuseks avatud alates homsest kuni 22. mail kella 18.00ni

Kui sa ei taha oma häälega või hääletamata jätmisega toetada Trumpi ideoloogiat ülistavaid Isamaa või EKRE kandidaate ja soovid Eestit Euroopasse esindama keskkonnateadlikku, planeedi tervisest ja sellest sõltuvate inimeste tulevikust hooliva kandidaadi poolt, siis on sul valida koguni kolme kandidaadi vahel.

Eestimaa Roheliste esikandidaat on Evelin Ilves numbriga 110, Peep Mardiste numbriga 111 ja ankrukandidaadina mina, Züleyxa Izmailova numbriga 112.

Read More

Äärmuslik olukord

Äärmuslik olukord

Päev pärast 15 000 teadusartikli põhjal valminud ja ÜRO liikmesriikide poolt kinnitatud IPBES raporti avaldamist vaikib Eesti tegevpoliitik kui haud. Mitte ühtegi sõna uue valitsuse huultelt. Loodetavasti pole põhjuseks järjekordne koduvägivalla juhtum või alkoholi jääknähud roolikeeraja hingeõhus ning asi on lihtsalt selles, et kõik nimetatud osapooled on raporti tulemusest samavõrd šokeeritud kui paljunäinud rohelised. 

 Eestimaa Rohelised reageerisid raportis väljatoodule avaliku teatega, milles avaldati valmisolekut tegutsemiseks eluslooduse hävitamise peatamiseks ja elamisväärse elukeskkonna säilitamiseks ning kutsuti kõiki valitud rahvaesindajaid oma jõudusid tuleviku päästmise nimel koondama.


Keskkonnateema pea sama väheoluline kui sotsiaalkaitsepoliitika 

Üleskutse kangelaslikkusele võib kõlada siin maal pateetiliselt, sest aprillikuine Eurobaromeetri küsitlus, mis uuris liikmesriikide kodanikelt olulisemaid teemasid, mille arutamist Europarlamendi valimistel enim näha soovitakse, näitas, et keskkonnakriisi lahendamise küsimus ei oma Eesti valijate hulgas olulist kohta. 

Eesti valija seisukohast olulisemad teemad 53% vastanute jaoks üllatus-üllatus on majanduskasv, 51%le  immigratsioonipoliitika ja 48% kaitsepolitiika valdkonda. 

Kuigi kõik kolm teemat on keskkonna säilimisest otseselt sõltuvad, on siiski raske uskuda, et küsimusele vastaja seda seost omale teadvustas. 

Küll aga jäi kliimapoliitika Eesti vastaja prioriteetidest väga kaugele- 28% vastanutega veelgi kaugemale kui 30%ga sotsiaalkaitsepoliitika ja 31%ga demokraatiast ja inimõigustest. 

Eesti ei küündi Põhjamaade tasemele

Samas küsitluses avaldus, et paljude teiste Euroopa riikide kodanike jaoks on keskkonnaküsimus asetunud prioriteetide keskmesse. Näiteks sarnaselt mitmete teiste põhjamaa riikidega leiab koguni 79% Rootsi kodanikest, et nende valimiste kõige olulisemaks teemaks on võitlus kliimamuutustega. 

Vastustest võiks ju ekslikult eeldada, et meil on keskkonnaga kõik hästi, aga isegi kõige leigem eestlane peaks mõistma, et planeet Maa on terviklik süsteem ja pole vahet, kas hoida kraadiklaasi vasaku või parema kaenla all, on kehatemperatuur mõlema all täpselt sama.

Seni kõige ulatuslikum ülevaade looduse kiirest hävimisest koondab endas globaalsete kliimamuutuste, liigilise mitmekesisuse ja inimkonna heaolu vahelisi vastastikkuseid mõjusid. Selle järeldused ning sõnum poliitikutele ja üldsusele on selged – inimkonna ellujäämine on planeedi elutagamissüsteemide hävingu ulatuse tagajärjel kriitilises ohus! 

Tartu Ülikooli ökoloogia ja maateaduste instituudi botaanika vanemteadur Aveliina Helm kirjutab oma facebooki lehel, et kui asetada kõrvuti eile ilmunud aruanne looduse hävimisest ning IPCC aruanne kliimakriisist, on pilt meie ees seisvatest ohtudest ja võimalustest selge ning et see ei olegi looduskaitseprobleem. 

Helm toob välja, et meie elukeskkonna murenemise põhjused ja tagajärjed on sotsiaalsed ja majanduslikud: "ebavõrdsus, mis teeb vähesed jõukaks ja kogu inimkonna lõputult vaesemaks, hoolimatu ressursiammutamine ja raiskamine, mis võtab meilt endilt ja meie lastelt tuleviku. Ausam, õiglasem ja jätkusuutlikum ressursikasutus, globaalne jätkusuutlik majandus, kogukondade side end ümbritsevate maastikega, agroökoloogilised rakendused põllumajanduses, raiskamise lõpetamine - need hoovad on olemas, tahe neid rakendada peab tulema meilt kõigilt ja jõudma tegudesse" ütleb Helm väga tabavalt. 

Möödapääsmatus loob tahet

Eesti rahvarohkeima omavalitsuse esimese rohelise abilinnapea kogemusest saan kinnitada, et kui kõvasti tahta saab kindla visiooniga juht vajalike muudatuste elluviimisega  kaasmõtlejatest toetava tiimi abil hakkama küll. Meie valitsusliikmetel ei peaks tahtest puudu jääma, sest eesmärgiks on mitte vähem kui terve riigi funktsioneerimiseks vajalike eelduste säilitamine.

Loodetavasti loob kogu planeedi elanikkonna tulevikule karmi hinnagu andnud teaduslik raport soodsa pinnase ka meie inimeste keskkonnateadlikkuse kasvule ja rahvaesindajad saavad oma valijatelt vastava poliitilise tellimuse sisuliseks tegutsemiseks keskkonnapoliitikast sõltuvate otsuste langetamiseks juba üsna pea. 

IPBSi raportis toodud stsenaariumi kõige paremini mõistvad Rohelised, kes muuhulgas toetasid parlamendi erakondi eelmisetel riigikogu valimistel enam kui 60 000 euroga, paluvad valitsusjuhilt Jüri Rataselt otsutavat tegutsemist riigi poliitika senise kursi muutmisel säilenõtke tuleviku suunas. Erakordselt operatiivset reageerimist ootame kõigilt ministritelt, kes vastutavad riiklikult oluliste valdkondade eest, mida looduse hävimise süvenedes globaalsed kriisid aina tugevamalt ähvardavad ja meie riigi julgeolukut igakülgselt ohtu seavad. 

Read More

Uus valitsus ei peaks jätkama Eesti lagedaks raiumisega

"Eesti maastike ja ökosüsteemide seisund näitab, et käitume oma loodusega sama arutult ümber kui suur osa Euroopa riikidest seda minevikus tegid," lausus erakonna Eestimaa Rohelised aseesimees Züleyxa Izmailova. Kuigi juba 2010. aastal leidis Riigikontroll, et RMK raiub rohkem metsa, kui see end taastoodab, püüab keskkonnaministeerium tõsta raiemahtusid ning lihtsustada raielubade saamist, ütles Izmailova ja lisas, et selline tegutsemine rikub Pariisi kliimalepet.

Eesti metsades, nii riiklikes- kui erametsades on valdavaks metsamajandamise viisiks saanud lageraie. Juba 2010. aastal ilmnes Riigikontrolli auditist, et Riigimetsa Majandamise Keskus (RMK) raiub riigimetsa parimat osa – vanu metsi viljakatel muldadel – hoogsamalt, kui sellelaadne mets end taastoota jõuab. Audit viitas ka sellele, et kehtivate raiemahtude juures ei olnud võimalik säilitada metsaökosüsteemi head seisundit. Vanade metsade pindala vähenemine ja üha nooremate metsade raiumine vähendas Eesti metsade looduslikku väärtust tervikuna, sest vanemad metsad on suurema elurikkusega ning elupaigaks suuremale hulgale erinevatele liikidele, sealhulgas ohustatud ja kaitstavatele liikidele. Lageraiet lubavaid vanuseid oli 2010. aastaks juba korduvalt alandatud ning raiutud järjest nooremaid ja peenemaid metsi. Riigikontroll pidas kahetsusväärseks, et keskkonnaministeerium riigivara valitsejana ei ole riigimetsade majandamist hoolikalt analüüsinud ega loonud õiguslikku raamistikku, mis tagaks jätkusuutliku majandamise.

Auditile saadetud vastuses ei nõustunud keskkonnaminister Jaanus Tamkivi mitte ühegi Riigikontrolli järelduse ega ettepanekuga, olles seisukohal, et riigimetsade majandamine on jätkusuutlik.

Toonane keskkonnaminister vastas kõigile Riigikontrolli soovitustele, et kuna nende elluviimine eeldaks Riigikogus kinnitatud pikaajaliste arengusuundade muutmist, ei pea keskkonnaministeerium võimalikuks soovitusi rakendada.

Riigikontroll väljendas kahetsust ministri hoiaku ja sisulise vastuse puudumise suhtes, sest valdkonna juhina on just keskkonnaministeeriumil võimalus, aga ka kohustus parlamendile asjatundlikku nõu anda ning teha ettepanekuid õigusaktide ja arengukavade muutmiseks, et tagada Eesti metsade jätkusuutlik majandamine.

Paraku pole aastatega keskkonnaministeeriumi ega valitsuse positsioon metsamajandamise ja keskkonnahoiu osas sisuliselt arenenud. Hetkel käib keskkonnaministeeriumis järjekordne metsaseaduse muudatuse ettevalmistamine, millega tahetakse taaskord tõsta raiemahtusid, laiendada lageraie pindala, alandada puude raievanust ning lihtsustada raielubade saamist. Muudatused on planeeritud Riigikogus kinnitada järgmise aasta alguses.

Näiline kaasamine ja läbipaistamatus seadusloome protsessis

Eesti Keskkonnaühenduste Koja (EKO) ettepanekutega pole seaduse muutmisel arvestatud ning täiendavate etteapanekute tegemiseks anti aega vaid mõni päev. Sellisena rikub keskkonnaministeerium 18. mail Eestimaa Looduse Fondi ja keskkonnaministeeriumi metsandusosakonna kohtumisel sõlmitud ja Marko Pomerantsi poolt avalikult väljaöedud kokkulepet.  Lepiti kokku, et koos "viljakate kuusikute raievanuse langetamisega astutakse selgeid samme laane- ja salumetsade range kaitse vajakute katmiseks.” Mis veelgi tähtsam,  planeeritav muudatus on tugevas vastuolus nii Pariisi kliimaleppe kui ka Kyoto protokolliga.

Pariisi kliimakokkuleppe eesmärk ei ole kompenseerida tööstusest tulenevat CO2 heidet läbi metsamajanduse intensiivistamise. Vastupidi, eesmärk on metsade säilitamine ning nende üleekspluateerimise ja raadamise vältimine. Lisaks on vanade loodusmetsade raie/raadamine taunitud eraldi klauslina.

Globaalsete keskkonnaprobleemide üheks tunnuseks olev massiline liikide väljasuremine puudutab ka Eestit.

Nimelt oleme oma lühinägeliku metsanduspoliitika tulemusel kaotamas üht erilist imetajaliiki- lendoravat, kelle populatsioon on aastate jooksul Eestis pea olematuks kahanenud. Peamiste  liigi arvukuse vähenemise põhjustena näevad teadlased lendoravale sobivate metsade kadumist ja elupaikade killustatust, mida seni kehtiv metsamajandamise praktika on kaasa toonud.

Eelmisel nädalal, pärast aastaid kestnud viivitamist, saatis keskkonnaminister Marko Pomerants ministeeriumitele kooskõlastamiseks määruse, millega muudetakse lendorava olemasolevate püsielupaikade piire ja kaitsekorda ning moodustatakse 25 uut püsielupaika. Määruse rakendamine on lendorava püsima jäämise kindlustamiseks ülioluline samm, kuid seda peab toetama ka üleüldine metsanduspoliitika suund, mis planeeritud metsaseaduse muudatuse vastuvõtmisel vastupidist efekti omaks.

4. novembril Pariisi kliimaleppe ülemaailmsel jõustumise päeval ütles Marko Pomerants: "On väga hea, et Pariisi kokkuleppe jõustumiseni jõuti niivõrd kiiresti, kuid on selge, et selle jõustumisest üksi ei piisa, vaja on ka tegusid. Inimese panus kliimamuutustesse on märkimisväärne ning ajas üha kasvava rahvaarvu ning tarbimise tulemusel võimendub see veelgi. Peame kõik muutma oma suhtumist ning üle minema keskkonnasõbralikumale majandus- ja käitumismudelile, millega jääb üle vaid nõustuda. Samas torkab silma tugev ebakõla ministri sõnavõtu ja tema alluvuses tegutseva metsandusosakonna plaaniga veelgi intensiivsemalt Eesti metsi raiuda.  

Kordame teiste vigu

Eesti maastike ja ökosüsteemide seisund näitab, et käitume oma loodusega sama arutult ümber kui suur osa Euroopa riikidest seda minevikus tegid. Nutikas oleks mitte korrata teiste tehtud vigu ning mõelda, kuidas tagada ühiste ressursside jätkusuutlik kasutamine ning kuidas teha nii, et meie heaolu ei tuleks tulevaste põlvede ja teiste liikide arvelt.

Ajal, mil paljud riigid, sealhulgas suurimad saastajad nagu USA ja Hiina asuvad täitma Pariisi kliimalepet, et vähendada CO2 emissioone ja inimkonna tekitatavat negatiivset keskkonnamõju ning sellest tingitud massilist liikide väljasuremist, peab ka Eesti oma kohust täitma ning põlevkivist taandumist alustama. Eesti energiasektori madal efektiivsus ja lubamatult suured heitmekogused pole enam saladuseks. Erilise tähelepanu osaliseks kliimapoliitika kontekstis saab Eesti järgmise Euroopa Liidu eesistujana. Lageraie ei ole igal pool ühtmoodi sobilik metsa majandamise viis. Elukeskkonna jätkusuutlikkuse nimel võiks uus valitsus ja keskkonnaminister toetada teadlikumat metsnikku otsetoetuste või taastuvenergia lahenduste pakkumisega, et siduda säästev mõtteviis ka otsese kasuga. Samuti võiks kaaluda eestlaste pensionifondidest taastuvenergiataristusse investeerimist.

Ainult siis, kui austame loodust, kasutame taastuvaid energiaallikaid ning ei tegele oma metsade üleekspluateerimisega, võime tõenäoliselt tagada, et meid ümbritsevate liikide arvukus ja inimese elukeskkonna kvaliteet enam ei langeks.