Juba 26. korda toimuv ÜRO kliimakonverents (COP26) ei ole enam see, mida kliimakatastroofi lävel olev planeet vajab.

Ühendkuningriiki on tulnud kahesaja riigi esindajad, et arutleda, kuidas viia ellu Pariisis kuue aasta eest sõlmitud kliimakokkulepet ning hoida ära kliimamuutuse kõige halvemad stsenaariumid. Parimal juhul võiks seda nimetada ajakirja "Time" viimase numbri kaane kombel viimaseks kutseks tantsule.

Meediakampaania on olnud korralik - käiku läks lausa…edasi lugemiseks klõpsa pealkirjal.

Kui veel mõni aasta tagasi tundus minu ühe lemmiku, Risto Isomäki ökoloogilises põnevusromaanis „Sarasvati liiv“ kirjeldatud olustik pigem kaugema tulevikuna, siis täna on see kahjuks reaalsuseks saamas. Täna ja siin juba kohal olevad äärmuslikud kuumalained ja üleujutused näitavad valusalt, et kliimakriis on käes ja puudutab meid kõiki ning kriisi eskaleerumise pidurdamiseks on vaja tegutseda kiiresti. Vastutus tegutsemise juhtimise eest lasub aga valitsustel ja linnadel, millel on suur mõju keskkonnale, näiteks Tallinnal.

Täna kehtiv Tallinna kliimakava ei anna aga vastuseid kõige olulisema kohta - kuidas linn säilenõtkuse saavutab ja kuidas linnaelanikud kliimamuutusega toime tulevad…edasi lugemiseks klõpsa pealkirjal.

Kuumal südasuvisel päeval kogunevad inimesed protestima Suur-Ameerika 1 aadressil asuva hoone ette parklasse. Paika, kus veel mitte väga ammu asus inimsõbralik istepinkide ja paljude põõsastega murukattega park. Aga arhitekt Ülo Ilvese loodud endise rahandusministeeriumi maja lammutamise järel südalinna roheala asfalteeriti ja tänase superministeeriumi esine on parklaosaga kiviväljak.. Just sellesse Eesti liikuvuspoliitika valikuid sümboliseerivasse surnud tsooni tulid inimesed selleks, et näidata oma vastumeelsust otsustele, mis peletavad ratturid rongidest ja annavad kliimamuutust vedavale autostmisele veelgi hoogu juurde.

Aga vastuseisust hoolimata peavad ratturid eilsest Elroni rongides maksma lisamaksu. Rattasõpru pitsitav lisamaks moodustab vähemalt pool täispileti hinnast ja maksma peavad kõik, ka üle 7-aastased lapsed ja raske puudega täiskasvanud…edasi lugemiseks klõpsa pealkirjal

Kui valitsus läheb kaasa fossiilenergia ettevõtjate retoorikaga, et kliimakava muudab elu väikese sissetulekutega inimeste jaoks raskemaks, siis on see märk, et osa kliimakavast ei kavatseta täita.

Kuigi keskkonnaorganisatsioonid ei ole veendunud, et kliimapaketist piisab, siis alguseks piisab sellest küll. Loomulikult on vaja ajas ambitsiooni tõsta, aga vahepeal on vaja ka midagi ära teha. Tegutsema peab juba täna ja ei saa ainult selle üle arutama jääda, et mis on piisav ja mis mitte.

Iga ELi liikmesriik peab võtma vastutuse rohelise kokkuleppe õnnestumise eest. Nii ka Eesti.

Nüüd peab Eesti lisaks sõnadele ka reaalseid pingutusi tegema selleks, et jõuda Euroopa ambitsioonidele järele ja neist mööduda. Tasuta saastamine peab lõppema!

Heitmekaubanduse laiendamine on õige samm ja sellega tuleb…edasi lugemiseks klõpsa pealkirjal

Rohelistena tervitame, et Euroopa Liit on säilenõtkuse saavutamiseks sõnadelt tegudele üle minemas. Kuumalained Hispaanias ja üleujutused Saksamaal, Küprose tulekahjud ja äärmuslikud ja püsiva üleujutuste riskid Euroopa rannikul on teinud vaieldamatuks, et kliimamuutus ja bioloogilise mitmekesisuse vähenemine on juba toimumas ja mõjutamas meid kõiki. Suurim väljakutse on hoida planeedi temperatuuri tõus 1,5 kraadi piires ja tagada inimestele elamisväärne planeet.

Ökotsiidi pidurdamiseks on vaja tegutseda aga veelgi kiiremini, kui Euroopa Liidu praegune rohepöörde kava ette näeb. Kivisöe ja ammugi põlevkivi põletamine tuleb täielikult lõpetada aastaks 2030. Selle tagaks püsiv süsinikukvoodi hind üle 60 euro tonni heite eest (praegu umbes 50 EUR/tonn). Üleminek süsinikuneutraalsetele elektri- ja vesinikusõidukitele peab…edasi lugemiseks klõpsa pealkirjal

Mitte ühelegi meie presidendile ei tee au see, kui räägitakse tema valimise korra muutmise vajadusest. Kui president saaks oma ametiga vastavalt ootustele hakkama, ei peaks ka pidevalt arutama selle üle, kuidas tema äravalimiseni jõutakse.

Määravaks saab mugavus

Meie presidendi institutsiooni kahjustab enim parlamentaarne oligarhia – presidendi ametikohast on saanud poliitikute mängukann, mis võib nii luua kui lammutada koalitsioone. Paraku määrib selline maffialik asjaajamine riigipea põhiseaduslikku institutsiooni – pole ju sugugi saladus, et teatud perioodil muutub…edasi lugemiseks klõpsa pealkirjal

Põlevkiviõli rafineerimistehase planeerimine maksumusega 300 miljonit eurot on halb otsus, millest sündiva kahju peame kõik ise kandma.

Põlevkiviõli rafineerimistehase planeerimine rängimas tervisekriisis, mis oma mõjult jääb siiski kaugelt alla kliimakriisist põhjustatud sotsiaalökoloogilisele ja majanduslikule allakäigule, on märk vanakooli poliitikute keskpärasusest.

Võimetus näha tänaste otsuste mõju Eesti tulevikule, on taaskordseks tõestuseks, et võimuparteide ideelaegas on headest mõtetest ammu tühjaks jooksnud ning uut kvaliteeti ja juhtimist pole sealt mõtet oodata.

Veel üks rahapaigutus, mille kogusuurus võrrelduna Eesti riigieelarvega on… edasi lugemiseks klõpsa pealkirjal

Miks võtavad elementaarsed muutused või lausa karjuvalt ebaõiglaste seaduste muutmine Eestis kohati lausa inimpõlve jagu aega? Või miks ei suudeta pealtnäha demokraatlikus riigis läbi viia positiivseid reforme inimõiguste-, keskkonna- ja sotsiaalpoliitikas?

Alustan kohe ühe näitega koduerakonnast. Ettepaneku laste paremaks kaitsmiseks seksuaalkurjategijate eest esitasid Rohelised riigikogule juba 2009. aastal. Seksuaalse enesemääratlemise eapiiri tõstmise soov ei leidnud aga parlamendis ühegi teise erakonna toetust. Nüüd on mõni kuu tagasi Roheliste algatatud petitsioon “Kaitseme lapsi seksuaalkurjategijate eest”, milles esitatud nõudmised hääletati parlamendis maha 12 aastat tagasi, lõpuks saavutamas oma eesmärki. Pikalt pedofiilide-seksuaalkurjategijate ringkaitsesse koondunud parteide meel on hakanud selginema, südametunnistuse koputus on …edasi lugemiseks klõpsa pealkirjal.

2020 aastal kujunes Eestis COVID-19 kriisiolukorra kõrval ootamatult tuliseks ka LGBT+ kogukonna õiguste debatt. Valitsuse liikmete süüdistused “homopropaganda pealetungis,” ettepanekud LGBT+ inimestel Rootsi kolida, kodanikuühenduste rahastamise skandaalid ning kavandatud, ent valitsuse ootamatu tagasiastumise tõttu ära jäänud abielureferendum on mõned ilmekamad näited. Millega Eesti LGBT+ kogukond täna silmitsi seisab ja mis oleks võinud saada, kui referendum oleks toimunud, kirjutavad Erakond Eestimaa Rohelised juht ja keskkonnaaktivist Züleyxa Izmailova ning erakonna volikogu liige ja keskkonnaeetik Mattias Turovski.

LGBT+ kogukonna õiguseid ja enesemääratlemist puudutav debatt on Eestis arvestatavalt väldanud varsti 20 aastat. Postsovietliku kultuuriruumiga Eesti kuulub paljude teiste Ida-Euroopa riikide hulka, kus homoseksuaalsust ja kõikvõimalikke teisi “normist” (st. traditsioonilisest, rangelt monogaamsest, mehest ja naisest koosnevast partnersuhtest) erinevaid kooseluvorme ja sooidentiteedi küsimusi veel möödunud sajandi lõpus mitte üksnes amoraalseteks, vaid lausa psühholoogisteks hälveteks peeti. Pärast taasiseseisvumist hoogustusid Eestis jõudsalt rahvusliku ja muu enesemääratlemise ning inimõiguste debatid. See uus kodanikuaktiivsuse laine võimaldas 2000. aastatel organiseeruda ka Eesti LGBT+ kogukonnal, mis siiski konservatiivse kultuuriruumi…edasi lugemiseks klõpsa pealkirjal

Täna rahvusvahelisel LGBT- vaenu vastasel päeval on rõõm tõdeda, et Eesti on astunud sammu võrdsema ühiskonna poole.

Laupäeval rahvusvahelisel perede päeval edastasime koos hoolivate organisatsioonidega riigikogule 35 805 inimese allkirjaga petitsiooni perekonna seaduse muutmiseks.

Meie petitsiooni eesmärk on algatada seaduse muudatus, et edaspidi oleks abielu mõiste perekonnaseaduses sätestatud kahe täiskasvanu liiduna sõltumata nende soost.

Kogutud allkirjade hulk näitab, et Eestimaa inimestele on perede võrdne kohtlemine väga oluline.

Eesti põhiseaduses kohaselt on kõigil Eesti peredel õigus võrdsele kohtlemisele, kuid perekonnaseadus piirab selle õiguse teostamist olulisel määral ja paljud pered on seetõttu vajaliku juriidilise kaitseta, mis erinevast soost paaridele laieneb automaatselt…edasi lugemiseks klõpsa pealkirjal.

Samal ajal kui Rootsi peaminister (mees muide!) manitseb kogu ühiskonda lõpetama naistevastast vägivalda, peab Eesti peaminister taluma riigikogus olevate meeste soopõhist mõnitamist ja töökiusu - ka see on vägivald.

Kurb, et meie ühiskonnas väärikus ja võrdõiguslikkuse elementaarseks pidamine on niivõrd ebaoluline, et ka parlamendis puudub mõnedel meestel sisemine kontroll ning austus peaministri vastu, kui tegemist on naisega. Kahjuks oleme oma riigiga selles punktis, kus hulga rahulolematute inimeste protestimeeleolu tõttu on riigikogus koha leidnud ka kibestunud vanameeste punt. Neid on seal varemgi olnud, kuid nüüd on neile lausa ühiskondlik tellimus.

Jäi üksnes geiseks

Valitsuses olles näitasid konservatiivse rahvapartei juhid oma võimetust inimestele oluliste teemade vedamisel ja valijatele antud lubadusi ei suudetud täita. Rail Balticu projekti õigetele rööbastele suunamise ja metsade hävitamise peatamise asemel ülbitseti looduskaitsjatega ja noriti nõrgematega tüli. Paistis, et tegelikult polnudki plaanis midagi vajalikku korda saata ja peamine, millest räägiti, oli geiseks. Ütleb ka vanasõna, et näljane räägib ikka leivast…edasi lugemiseks klikka pealkirjal

Poliitikud eiravad juba aastaid nii riigikontrolli, Euroopa Komisjoni kui ka OECD soovitusi ennistada Eestis 2014. aastal kaotatud omavalitsuskeskne jäätmekorralduse mudel, mis on kasutuses kõigis Euroopa Liidu liikmesriikides, kus ringlussevõtu tase on juba üle 50%. Suuresti tänu ajakirjandusele, aga ka Riigikontrollile, avalikkuse tähelepanu alla sattunud jäätmetega sahkerdamised mõjusid paljudele loodussõpradele reetmisena. EKRE minister Kokk olevat leidnud paari aasta eest viisi kuidas Eesti jäätmestatistikat Euroopale paremana näidata. Ametnike ärapööratud pilkude all manipuleeritakse jäätmekoodide, mahtude ja taaskasutuse tõenditega.

Olmejäätmete ringlussevõtu eesmärgid jäävad paljudest ennetavatest hoiatustest hoolimata ikkagi täitmata ning riik kulutab aferistide järelt koristamiseks maksumaksjate miljoneid. On põhjust oletada, et jäätmevaldkonda kureerivad ametkonnad on toiminud mõnede ettevõtete pilli järgi tantsides. Inimeste ja riigi huvid tallati lihtsalt jalge alla nagu maha visatud koni.

Kui seadusi tehakse erahuvidest tõukuvalt, aga mitte lähtuvalt pikemaajalistest keskkonnahoiu eesmärkidest ja kokkulepetest, ongi tulemuseks täna valitsev korralagedus, kus justkui keegi tekitatud kahju eest ei vastuta.

Kui 90-ndate alguses mu isa Bakuus veriste sündmuste käigus traagiliselt hukkus, otsustas mu ema oma kahe tütrega tagasi kodumaale kolida. Üksikvanema lapsena polnud elu meelakkumine, kuid mulle tundub, et oli ka palju helgeid hetki. Negatiivseid juhtumisi, mis mulle inimesena mõju on avaldanud tuli ette juba lasteaias. Nägin, kuidas autoriteetne lasteaiakasvataja võib alandada oma hoolealust. Minu rühmas käis poiss, kel vahel päevauinaku ajal juhtus voodisse tulema. Kasvataja kutsus selle peale rühmalapsed ringi, ümber selle poisi ja käskis kõigil lastel poisi pihta näpuga suunata ja samal ajal kooris hüüda häbi, häbi, püksis käbi, orav näris püksid läbi. Selle teo tõsidust mõistsin alles aastaid hiljem. Siiani ei mahu pähe, kuidas üks täiskasvanu rühmatäit lapsi neist ühe häbimärgistamiseks ära kasutas… edasi lugemiseks klõpsa pealkirjal

Eestit on tabanud pretsedenditu kriis. Meie riik on taasiseseisvumise järgse aja halvimas seisus. Räägime väiksemast majanduslangusest kui teistes Euroopa riikides, aga samal ajal oleme kõige suurema nakatumiskordajaga saamas mitte Euroopa rikkaimaks, vaid Euroopa koroona meistriks ja see saavutus ei tulene sportlikest pingutustest.

Riskides peaministripartei toetajate turmtulega, ütlen siiski, et halvim, mis selle kriisi jooksul sai juhtuda, on see, et võimule pääses Reformierakond. Partei, mis väärtustab majandust enam kui inimesi, ei tohiks tervisekriisi ajal sõna saada. Pärast praeguse koalitsiooni lühikest mesinädalat ja eilset Esimest Stuudiot, on selgeks saamas, et Jüri Ratas ei teinud tagasiastumisega mitte teenet riigile, vaid karuteene rahvale.

Kasinuspoliitika pole õige tee

Rohelisena võin mõista jätkusuutliku riigieelarve kontekstis kasinuspoliitika rakendamist, aga ma ei suuda nõustuda struktuurse tasakaalu saavutamisega inimeste heaolu ja tervise arvelt. Kui peaminister saab neljakordset Eesti keskmist palka ja keeldub miinimumpalga saajatele palgatoetuse või lastega peredele lisatoetuse või pensionäridele pensionilisa maksmisest, siis see on inimlikult täiesti vastuvõetamatu. Eestlasi on ainult nii palju kui meid on – me ei tohi omade elusid ohtu seada seepärast, et riigi eelarve on vaja „tasakaalus” hoida. Kurta, et eelnevad valitsused on priiskavalt rahaga ümber käinud, ei ole ammu enam relevantne. Mitte ükski kaine mõistusega inimene ei soovita praegu inimeste ja ettevõtete aitamise osas kitsiks muutuda, aga Reformierakond räägib lisaeelarvest kui viimasest võimalusest. Meie riigi võlakoormus on siiani madalamate hulgas ja intressimäärad vajunud läbi põranda. Heal ajal säästmine ongi hea mõte, aga praegu on halvad ajad. Ilma naljata. Ettevõtjatele, töötajatele, lapsevanematele, pensionäridele, meedikutele, päästjatele. Halb on kõigil peale ametnike. Nagu peaminister väga ilmekalt väljendas – ametnikud muretsema ei pea. Riik muudkui rasvub. Aga kelle arvelt?

Viivituste hind on kõrge

edasi lugemiseks klõpsa pealkirjal.

Peaminister ega ükski valitsuse liige pole siiani hukka mõistnud eliitvaktsineerimist pärast sotsiaalministeeriumi kantsleri Marika Priske vahelejäämist tema enda juhtimisel koostatud vaktsineerimisplaani rikkumisel. Selle asemel on hoopis käivitatud PR-masinavärk, mis õigustab rikkumisi ja nõuab plaani ümbertegemist, et eliitvaktsineerimine seadustada.

Kas te märkasite, et need jutud tekkisid just pärast Marika Priske vahelejäämist althõlma saadud vaktsiiniga? Mitte peale Valga ega Rakvere haiglate juhtumeid. Põnev oli jälgida, kuidas Priske vahelejäämise järgselt viskusid eliitvaktsineerimise kaitsele nii valitsuse teadusnõukoja juht Irja Lutsar kui ka PERHi juhatuse ja ühtlasi samuti teadusnõukoja liige Peep Talving. Muide, mõlemad on teadusnõukoja liikmetena praeguse vaktsineerimisplaani heaks kiitnud. Ja nüüd asusid tandemina selle rikkumist õigustama. Rääkimata PERHi juhatuse esimehest Agris Peedust, kes tõenäoliselt ootab Priskelt vaktsineerimise eest ka vastuteenet, kui sel aastal täitub tema ametiaeg ja PERHi nõukogus läheb selle pikendamiseks.

Hämmastav võim on Eesti Vabariigis ühel kantsleril. Kahtlen, kas selline olukord on ikka põhiseadusega kooskõlas. Eliitvaktsineerimiste taustal sureb aga iga päev riskigruppide inimesi – igaüks neist on kellegi ema, isa, vanaema, vanaisa või muul moel lähedane. Tundub, et see on kõigest peenraha poliitikute ja ametnike jaoks selle eest, et saaks endale eelisjärjekorras süstla käsivarde.

Eliitvaktsineerimise seadustamine oleks sügavalt vale

edasi lugemiseks klõpsa pealkirjal

Olukorras, mil riigi koroonanäitajad on tugevalt punases ja päevas sureb ligi 10 inimest ning vaktsineerimise tase on jätkuvalt madal, on Tanel Kiige ja Kaja Kallase leige suhtumine eliitvaktsineerimisse pehmelt öeldes problemaatiline.

Kurioosne on aga see, et saamatu vaktsineerimise korraldamise ning nõrga kriisihalduse üks peaarhitekt Marika Priske ei plaanigi vastutust võtta ja võtab endale hoopis privileege. Seekord siis vaktsiini-altkäemaksu näol, neid eesliini töötajate eest napsates. PERHi tegevjuhi Agris Peedu põhjendused, miks sai vaktsiinisüsti just Priske on koolipoisilikud: tegemist oli viaali lõpuga, mis läinuks muidu raisku ja ühtegi eelisnimekirja töötajat psühhiaatriahaiglas parasjagu võtta ei olnud. Nalja teete? Isegi koristajaid ei olnud, toitlustajaid, muid teenindajaid, kes haigetega kokku puutuvad? Oletame, kuigi ei ole usutav. Aga PERHi peamaja, kus on sadu vaktsineerimist eelisjärjekorras vajavaid töötajaid asub ju psühhiaatriahaiglast kõigest 10-15 minutilise autosõidu kaugusel! Aga võibolla polegi probleem geograafias, vaid hoopis selles, et PERHi tegevjuhil Agris Peedul täitub tänavu ametiaeg juhatuse esimehena ja Marika Priske PERHi nõukogu ühe mõjukaima liikmena on võtmeisik, kellest sõltub Agris Peedu ametiaja pikendamine… edasi lugemiseks klõpsa pealkirjal

Mõned kuud enne 2017. aasta KOV valimisi tegi Jüri Mõis rohelistele pakkumise, mis seisnes roheliste nimekirjas kandideerimises ja valimiskampaania toetamises märkimisväärse summaga. Toetuse tegijatena nimetas ta Hillar Tederit ja Siim Kallast. Vastu küsiti vastuseisu lõpetamist majanduslikult kahjumlikule, keskkonnavaenulikule ja loomade elupaiku hävitavale Rail Balticule. Me lükkasime pakkumise tagasi. Rohelised toetavad küll raudteid, aga mitte korruptsiooni hinnaga.

Helme poliitkolumnistis leidub mõndagi, millega nõustuda. Raske on vaielda kriitikaga, et vastloodud liit on korruptiivse tausta tõttu kõike muud kui euroopalik ja ei kuulu oma olemuselt põhjamaise poliitkultuuri hulka.

Kuid kui korruptsiooni hukkamõist välja arvata, läheb lugu edasi ekre kombe kohaselt fanaatikute õrnu nupukesi vajutades ja rohkelt jama ajades. Samas ei tasuks Helmel endalgi korruptsiooni teemal suud nii aplalt täis võtta, kui oma pereliikme nõunik korruptsiooniasjasse segatuna vahi all on…edasi lugemiseks klõpsa pealkirjal