Mõned päevad tagasi uuris Delfi ajakirjanik mult ja teistelt Eesti 200 fraktsiooni liikmetelt arvamust peaministri abikaasa osalusega ettevõtte kliendi Venemaal tegutemisest tekkinud skandaali kohta.
Kuna teema polnud kuidagi seotud ei keskkonna ega kliimaga ning õhk oli peaministri suunal tehtavatest avaldustest paks, ujutades üle kogu meediaruumi, ei pidanud ma oma panust antud teemal sõna võtta, vajalikuks. Pealegi olin avaldanud oma tormilise seisukoha, mille peale kappas puuhobustel kohale kari igasugu madisone ja järvaneid, juba 24. augustil endises säutslas.
1. septembri hommikul kui liikusin laste kooliaktusele, said mul hoovis nööbist kinni kaks venekeelset majaelanikku ja esitasid küsimusi stiilis, kui tihti peaks koristaja graafiku järgselt koristama, sest koristaja tegevat kehva tööd. Uuriti ka, mis staadiumis on maja tervikrenoveerimise protsess ja kas on teada, millal töödega pihta hakatakse. Vastasin, et minu teada peaks trepikodade puhastus toimuma kord nädalas. Muu kohta ei teadnud rääkida ja pealegi oli mul kiire. Kuna kõik need küsimused olid mõeldud korteriühistu juhile ja mina pole korteriühistu juht, isegi mitte selle juhatuse liige, ei saanud ma rohkem abiks olla. Tuletasin küsijatele meelde, et kiirustan laste aktusele ja soovitasin neil esitada küsimusi ühistu juhatusele. Selgitasin, et kuigi mu abikaasa on korteriühistu juhatuse liige, ei tea mina neile küsimustele vastata, kuna mina ei tegele nende teemadega. Mu abikaasa tegeleb.
Soovisin naabritele kena päeva ja läksin edasi oma asju ajama. Kõndides mõtlesin, kuidas äsja juhtunu peaministri ümber toimuvat meenutas.
Selliseid olukordi, kus majanaabrid midagi halba mõtlemata mult korteriühistuga seotud teemadel vastuseid soovivad, oli olnud ka varem. Millegi pärast eeldatakse, et naine teab oma abikaasa töiseid tegemisi nagu enda omi. Võibolla mõni võimekam tõepoolest suudab olla kursis lisaks enda omadele veel ka abikaasa tööd puudutavate detailidega ja anda abikaasa tööd puudutavatele küsimustele põhjalikke vastuseid. Mina küll mitte. Kõlab ehk uskumatult, aga naistel on väljaspool kodu ka oma elu. Ning kui me abikaasaga kodus kohtume, siis meil on muustki rääkida kui tööst.
Veel vähem peaks üks abikaasa teise töö asjade eest vastutust võtma. See lihtsalt pole õiglane.
Erakonna kaaslane Liisa Ly Pakosta ütles selle kohta väga tabavalt, et elajalikku Vene agressiooni sõjamasinat ei tohi majanduslikult kuidagi toetada ning tema kui nõukogude okupatsioonis elanud inimene teab, mis eristas nõukogude okupatsiooniaega Eesti Vabariigist. Mitme muu asja hulgas ka see, et nõukogude okupatsiooni mõtteviisiks oli mõista inimesi süüdi nende pereliikme tehtu eest: "Inimesi karistati selle eest, et nende isa, abikaasa või laps oli teinud midagi, mis pealegi seaduslik. Vaat see on minu meelest põhimõtteliselt täiesti vale."
Tänase sünnipäevalapse Pakostaga saab selles küsimuses vaid nõustuda. Täiskasvanud vastutavad oma tegemiste ja tegemata jätmiste eest ise. Eeldus, et naine oma mehe tööeluga sügavuti ja detailselt kursis olema peaks, võiks samuti minevikku jääda, sest 21. sajandi naise elus on palju suuremaid väljakutseid, kui kodu korrashoidmine ja abikaasa karjääri toetamine, eriti veel peaministril.
Kommentaari avaldas Õhtuleht 4.09.2023