Kui eelmise nädala teisipäeva õhtul oma igapäevasteks sõitudeks kasutatava kastiratta ööseks Riigikogu hoovi otsustasin jätta, ei osanud ma selle pealegi tulla, et rahvaesindajate hulgas on inimesi, kes omavoliliselt teiste vara kallale võivad kippuda.
On üsna jahmatav, et korrektselt Riigikogu hoovi pargitud jalgratta kallal omavolitsenud saadik ei näi mõistvat miks tema käitumine probleemne on. Elementaarse viisakuse ja teisi austava käitumisnormi järgi, mis koduse kasvatusega kaasa peaks tulema, on enamikele meist selge, et asju, mis pole sinu enda omad, ilma loata ei näpita. Nüüd on selge, et Mart Maastiku puhul need lihtsad tõed ei kehti.
Vea tunnistamise ja vabandamise asemel on Maastik ebakultuurse teo väljavabandamiseks esitanud mitmeid valeväiteid. Faktide kontrollimise käigus oli lihtne tuvastada, et Isamaa saadik valetas Postimehe ajakirjanikule, kui väitis, et tegu on vaid autodele mõeldud parkimiskohaga ja Izmailova ei tundvat kehtivaid reegleid, jättes mulje, justkui poleks jalgratta parkimine seal lubatud.
Vaatame, mida ütlevad faktid.
Liikluseaduse kohaselt sellist asja nagu autoparkla ei eksisteeri. Seaduse kohaselt on sõidukite parkimiseks ettenähtud PARKLA ja seadus ütleb selgelt, et JALGRATAS ON SÕIDUK.
Riigikogu majandusosakond kinnitas samuti, et Riigikogu lossi hoovis keelu- või kindlaksmääratud alasid üht- või teist liiki sõidukitele kehtestatud pole. Samuti pole lossi hoovis nimelisi või ametikohtast tulenevaid parkimiskohti kindlaks määratud.
Seega tegelikult ei tunne reegleid hoopis Maastik. See on väga murettekitav ja ohtlik, et suure maasturiga ringi kimav riigikogulane liiklusseadust ei tunne.
Aga selle tõdemusega see lugu veel läbi pole.
Lisaks sellele oli Maastiku meelest tal õigus oma maasturi ja järelkäru parkimiseks minu ratas omavoliliselt teisaldada. See tõstatab omakorda küsimuse, et mis õiguse alusel konkreetne auto ja sellele lisaks kinnitatud järelkäru üldse hoovis viibisid?
Riigikogu kodu- ja töökorra seaduse § 13 lõike 2 punkt 21 alusel kehtestatud Riigikogu kinnistute sissepääsu- ja turvakord määratleb, kellel ja mis tingimustel on õigus lossi hoovi sõidukiga siseneda ja seal parkida. Kehtiva korra järgi on lossi siseõue sõitmise ja parkimise õigus Vabariigi Presidendil, Riigikogu esimehel ja aseesimehel, peaministril, Vabariigi Valitsuse liikmel, riigisekretäril, õiguskantsleril, riigikontrolöril, Riigikohtu esimehel, kaitseväe juhatajal, Eesti Panga presidendil, Eesti Panga Nõukogu esimehel ning loetletud ametiisikute autojuhtidel ja politseiametnikel vastava ametiisiku teenindamisel, Riigikogu fraktsiooni ja komisjoni esimehel ja aseesimehel, kantselei direktoril, asedirektoril, haldusdirektoril ja majandusosakonna juhatajal, Riigikogu külastaval välisriigi riigi– ja valitsusjuhil ning valitsuse liikmel, rahvusvahelise organisatsiooni juhtival ametiisikul ja neid saatvatel isikutel, kui selles on valveteenistuse ja külalist vastuvõtva isiku vahel eelnevalt kokku lepitud, kantselei autojuhil kantselei sõidukiga, RIIGIKOGU LIIKMEL ja kantselei teenistujal JALGRATTAGA.
Avalikult kättesaadavate andmete kohaselt pole Maastik ei president ega peaminister või muu valitsusliige, samuti ei juhi ta ühtegi komisjoni ega fraktsiooni.
Mille alusel siis Maastik ikkagi Riigikogu hoovis parkis?
Kehtiva korra järgi on lossi siseõue ühekordse sõitmise ja parkimise õigus tööst tulenevatel põhjustel kantselei teenistujatel ning Riigikogu teenindavate sõidukite juhtidel ühekordse sissepääsuloa alusel.
Kuigi Mart Maastik pole ka kantselei töötaja ega ka Riigikogu teenidava sõiduki juht, selgus majandusosakonna vastusest, et sellest hoolimata sai Maastik ühekordse loa millegi toomiseks-viimiseks erandkorras(!) Samas on aga fotodelt näha, et Maastiku maastur oli lossihoovi pargitud ka eelmisel päeval.
Kuigi kehtestatud kord seda ette ei näe, on inimlikult mõistetav, et ka Riigikogu liikmel võib tõepoolest olla vajadus Riigikogu tööga seonduvalt erandkorras suuremate esemete peale või maha laadimiseks hoovi sõita.
Samas on küsitav, kas mõne maali toomiseks on vaja kastiga maasturile koguni järelhaagist ja kas maale on nii palju, et neid ei jaksanud ühe päevaga ära tuua, mistõttu pidi saadik oma maasturit mitu päeva järjest hoovis parkima?
Kas riigikogulane ei kuritarvitanud vastutulelikkust ja oli oma põhjenduses päris aus, kui ametnikult hoovis parkimiseks luba küsis, jääb ta enda südametunnistusele. Kuid fotodelt on selgelt näha ja Maastik on ka ise avalikult tunnistanud, et tegelikult oli ta peamiselt vedanud esemeid mitte Riigikogu tööga seonduvalt, vaid oma eraettevõttega seoses. Maalid oleks saanud hoovis ju kiirelt maha tõsta ja järelhaagisega maastur ausalt tasulisse parklasse parkida.
Tulles aga tagasi käesoleva olukorra juurde, mille peamine mure on liikluskultuuritus, siis pole see üldse esimene kord, kui keegi selle erakonna liikmete hulgast kaasliiklejate suhtes ülbitseb ja kehtivatele reeglitele vilistab.
Näiteks möödunud riigikogu valimiste aktiivse tänavakampaania perioodil olime korduvalt selle tunnistajateks, kuidas Isamaa kandidaadid parkisid oma kampaaniabusse kohtadesse, kus see lubatud polnud. Konkreetsemad juhtumid leidsid aset nii Kristiine Keskuse ees, kui ka näiteks 25. jaanuaril 2023 Balti Jaama Turu juures. Buss pargiti tuimalt kauba laadimise kohta ja käidi iga natukese aja tagant parkimiskella keeramas. See toimus päisepäeva ajal erakonna nn tipp-poliitikute heakskiidul. Kehtivat liikluskorda lihtsalt eirati ja pargiti oma bussi kauba laadimiseks mõeldud kohas kogu mitmetunnise telgikampaania kestel.
Mida oodata seadusandlikku kogusse ehk Eesti riigi parlamenti kuuluvalt erakonnalt, mis oma loodud seadusi rikub?
Mida suurem sõiduk, seda suurem vastutus
Jalgratta kallal omavolitsemise loo moraal on see, et kuigi jalgrattad on võrreldes maasturitega palju väiksemad ja soodsamad nii ostmisel kui pidamisel, ei anna see roolikeerajale õigust ratturist kaasliikleja suhtes lugupidamatult käituda. Mida suurem on sõiduk, seda suurem on ka selle juhi vastutus.
Kellele see arusaamatuks jääb, soovitan jalgratta selga istuda, kui tervis võimaldab ja tööle või poodi väntamist omal nahal proovida. On ju ainult hea, et erinevad kergliikurid on inimeste hulgas aina populaarsemad. Lisaks soodsamale hinnale, on nendega liikumine keskkonnasõbralikum ja ajakulu mõttes tõhusam. Paljud minu tuttavad autoomanikud kasutavad linnas liikumiseks aina enam ühistransporti või mõnd kahe- või kolmerattalist, sest nii saab kiiremini kohale ja on ummikus istumisele hoopis tervislikum alternatiiv.